Miks me magame? (0)
Article title
Alguses võib tunduda mõte maskiga magamisest hirmuäratav, kuid tegelikkuses võimaldab maskiga magamine uneapnoe puhul taastada loomuliku ninahingamise ja seeläbi maskiga harjumine toimub märkamatult.

Piisava kestusega ja häirimatu uni on vajalik hea tervise säilitamiseks. Stressirohkete olukordadega toimetulekuks ja peale tugevat vaimset ja füüsilist pingutust on oluline, et taastumisperioodil on uni häirimatu ja piisava kestusega.

Und kutsuvad esile ja selle kulgu mõjutavad sisemine unesurve ehk normaalne väsimine päeva jooksul, kellageenid ning keskkondlikud ehk välised sammuandjad nn zeitgeber’id. Hea uni on tarvilik iga eas. Vajalik on olla kursis enda unevajadusega, mis vanuse suurenedes mõningaselt väheneb.

Terve täiskasvanu vajab keskmiselt 7–8 tundi ööund. Päevased uinakud ei ole täiskasvanueas vajalikud. Uinakute tegemise vajadus võib viidata öise une kvaliteedi häirele. Vananedes võib uni muutuda tundlikumaks nii kehas toimuvate muutuste kui ka keskkondlike häirijate suhtes.

Lapseea und iseloomustab pikk ja katkematu kulg, samas kui vanemad inimesed toovad välja une muutumise pindmiseks ning sagedasemate öiste ärkamiste ilmnemise. Kuna uni on vanemas eas just hommikuti pindmisem ja katkendlikum, siis mäletavad eakad unenägusid paremini kui nooremad – uni on vananedes, nagu filmi vaatamine. Need muutused on seotud muutustega kesknärvisüsteemis ja ajus, mis pole oma loomult üldiselt haiguslikud.

Und saab toetada ja parandada õppides enda unevajadust ja iseärasusi tundma ning korrigeerides võimalike und häirivate ravimite tarvitamist ja annuseid. Miks ka mitte kasutada nutikaid seadmeid, mis viitavad teatud unehäirete esinemisele ja edasiste uuringute vajalikkusele.

Uni on multisüsteemne ning enesejälgimine ja “unetüübi” (vahepealne-, hommiku- või õhtutüüp) tundma õppimine parandab oluliselt unetervist. Une ja ärkveloleku vaheldumine annab aimu süsteemi rütmilisusest ning seetõttu on oluline omada pigem kindlat kui “kõikuvat” elustiili. Ärkamise, söömise, vaimse töö, sportimise ja magamaheitmise suhteliselt paigas olevad ajad võimaldavad nautida head und kogu elukaare vältel.

Kuna olulisim väline sammuandja on valgus, siis päeva esimeses pooles naturaalses valguses viibimine soodustab õhtust uinumist. Ka tuuakse välja, et unetusega kimpus olevate inimeste uni paraneb kui päeva esimeses pooles viia läbi treening vabas õhus loomuliku valguse käes (ilma päikeseprillideta).

Uneteadlaste poolt sageli esitatud väidet – hea uni ja valgus- ning helistimulatsiooni pakkuv tehnika ei käi kokku – võiks vaadata pigem aspektist – tark teab, millist seadet milleks kasutab.

Kuidas mõjutab inimest vähene uni ja liigne uni?

Olenevalt inimese tundlikkusest muutunud elukorraldusele ja ühiskondlikele oludele (näiteks Covid-19 kriis maailmas) võib ilmneda lühema- ja pikemaajalisi muutusi une-ärkveloleku rütmis. Kerged kõikumised uneaegades ei ole murekohaks, kuid pikaaegne liialt lühike või pikk unerütmi häire avaldab halba toimet tervisele. Une-ärkveloleku rütm on kehas toimuvate protsesside üks alustalasid, mõjutades söögiisu, ärksust, võimet end füüsiliselt koormata, teha vaimset tööd jne.

Peamine vähese une põhjus on sotsiaalne unevõlg – suur töökoormus, rohke infotulva pidev jälgimine või vähene enesedistsipliin ja puudulik unetervise alane teave. Sotsiaalne unevõlg on olukord, kus minnakse magama liiga hilja või tehakse päeval uinakuid, mistõttu ööunne jäämine ei õnnestu ja esinevad öised ärkamised, tüüpiline on nädalavahetustel “järgi magamine”, mis tekitab olukorra, kus pühapäeva õhtuks on magamamineku aeg taas liiga hiline ning esmaspäeva hommikul tuleb ärgata vara ning unevajadus jääb katmata.

Liiga lühikeseks peetakse und, mis jääb pidevalt alla 6–7 tunni ning inimesel on päeval unisuse või väsimuse tunne. Unepuuduse sümptomeid on kõik ise kogenud. Reeglina kurdab vähe maganud inimene, et enesetunne pole hea. Iseloomulik on langenud töö- ja õppimisvõime, suurenenud ärrituvus, empaatiavõime langus ning alanud motivatsioon sportimiseks. Tüüpiline on ka nälg suure energiasisaldusega toitu järgi.

Kuna vähene uni mõjutab oluliselt keskendumisvõimet, siis päevase liigse unisuse ja väsimuse tõttu ilmnevad ohud autoroolis ning võimalikud probleemid muude täpsust nõudvate tegevuste läbiviimisel. Pikaajaline vähene uni alandab keha võimet võidelda haigustekitajatega ning tüüpiline on sage haigestumine ja pikenenud paranemine ülemiste hingamisteede viirusinfektsioonidesse.

Unepuudus on riskifaktor ka südameveresoonkonna haiguste, ainevahetushaiguste, nagu teist tüüpi suhkruhaiguse ning vähkkasvajate tekkel. Vähene ja halvasti magatud uni soodustab ja võimendab ärevushäirete, meeleolukõikumiste, depressiooni ning unetuse esile tulekut või taasteket.

Viimasel ajal avaldatud teadusuuringutes tuuakse välja, et aastaid kestev vähene magamine on üks põhjuseid, miks avaldusvad neurodegeneratiivsete haigused (näiteks dementsus, Alzheimeri tõbi). Tegemist on nähtusega, kus vähese une toimel kuhjub ajju beeta-amüloid ja tau-proteiini, mida piisava une korral ajust välja viiakse.

Oluliselt vähem esineb liigset magamist, mis siiski võib olla samuti viiteks teatud haigustele. Liigne magamine võib esineda teatud vaimse tervise häirete korral, mil liiga lühikese une perioodid võivad vahelduda pikkade magamise perioodidega. Liiga pikaks uneks loetakse täiskasvanul üle 10 tunnist und, mille järgselt ei pruugi esineda puhanud ja värsket enesetunnet.

Liigset magamist tuleb ette alanenud meeleolu ja depressiooni puhul, ka stressirohketes olukordades. Esineda võib olukord, kus ka üle 10-tunnine uni ei tekita välja puhanud enesetunnet, pigem ollakse uimane ning halvatujuline. Teatud unehaiguste puhul, näiteks narkolepsia, on üheks haiguse sümptomiks sage, rohke magamine, mis ei taga puhanud enesetunnet.

Esinevad ka muud haigusnähud, nagu tugeva positiivse või negatiivse emotsiooni korral tekkivad katapleksia hood, mille puhul lihased kaotavad toonuse, inimene vajub unne. Narkolepsiat esineb harva, vaid 0.002% elanikkonnast. Liigse magamisena võib käsitleda olukorda, kus tehakse päevaseid uinakuid, mis halvendavad võimet õhtul sobival ajal uinuda. Päevastest uinakutest loobumisel paraneb sel juhul ka ööune kvaliteet.

Uneaegsed hingamishäired

30% unehäirete põhjustest moodustavad uneaegsed hingamishäired. Eestis on viimase kümnendi jooksul küllalt palju räägitud uneaegsete hingamishäirete (üldnimetajaks uneapnoe) esinemisest ning selle ravi olulisusest. Tegemist on olulise haigusega, mille ravimata jätmine halvendab elukvaliteeti, vähendab tervena elatud aastaid ning põhjustab enneaegseid surmasid.

Uneapnoe ohtlikkus tuleneb haiguse hiilivast ja märkamatust kulust, mistõttu patsient harjub vaikselt kulgevate muutustega tervises ja enesetundes ning paneb need sageli tõusva vanuse arvele. Kahjuks põhujstab uneapnoe organismi üldist haigestumist – ööst öösse kestvad hingamispausid koos hapnikusisalduse kõikumistega muudavad une katkendlikuks ja vähendavad sügava une osakaalu.

Esineb risk kehakaalu haiguslikuks suurenemiseks, südamehaiguste tekkeks (kõrgvererõhutõbi, südame rütmihäired jt.) ning teise tüübi diabeedi arenguks. Need haigused kulgevad tavapäraselt käsikäes. Lisaks südame- ja ainevahetuse haigustele esineb ravimata uneapnoe puhul veel hulk haigusi: unetus, depressioon, meeleolu kõikumised, impotentsus ja libiido alanemine.

Uneapnoe tekitab ilmselt kõikides keha kudedes olulisi rakusiseseid muutusi (oksüdatiivne stress jm.). Kuna katkendlik uni esineb igaöiselt, siis esineb sageli keskendumise raskusi ja alaneb vaimse töö tegemise võime. Paljudel uneapnoe haigetel esineb oluline päevane unisus ning suurest unesurvest tulenevalt võib inimene magama jääda pea iga päevase tegevuse puhul. Unisus teeb uneapnoest ka ühe tõsise riskiteguri autoroolis, kuna sel juhul on autojuhi uneapnoe tagajärgedest ohustatud ka teised liiklejad.

Kuidas mõõdetakse unekvaliteeti?

Unega seonduva uurimine on põnev teema, kuna veel paarikümne aasta eest oli tegemist vaid spetsiaalsetes laborites läbiviidavate aja- ning personali mahukate uuringutega. Tänaseks on unemeditsiinist saanud kiiresti arenev meditsiini valdkond ning unetehnoloogilised kodus kasutatavad seadmed pakuvad mõtteainet ka ettevõtlusele.

Peamiseks unekvaliteedi mõõdikuks on hommikune ja päevane enesetunne ning töövõime. Samas on tehnoloogia areng kättesaadavaks teinud hulga enesejälgimise seadmeid, mis pakuvad võimalusi hinnata enda keha- ja tervise parameetreid.

Seadmete poolt pakutav info on mahukas. Välja tuuakse erinevaid mõõtmistulemusi, alates une aegadest ja unefaasidest, kuni unehäirete diagnoosimise ja uneparandamise lubadusteni välja. Oluline on küsida: kas info on adekvaatne; mida selle teabega saab peale hakata – kuidas saadud numbreid, graafikuid tervise heaks kasutada?

Pidevalt tuleb uudiseid seadmetest, mis mõõdavad und paremini ning suudavad ka reaalajas või mõningase ajalise nihkega muuta magamise keskkonda tervislikumaks ja paremaks.

Järjest sagedamini pöördub unearsti vastuvõtule enda une vastu huvi tundev keskmisest teadlikuma tervisekäitumisega patsient, kes on leidnud telefonist põneva rakenduse ning asunud seda kasutama. Üks eestlaste seas populaarsem rakendus on SnoreLab.

Kuna vastavaid nutiseadmeil põhinevaid rakendusi ja seadmeid on viimastel aastatel ilmunud kasutusse väga laialdaselt, siis unemeditsiini ringkond on pidanud vajalikuks kujundada meditsiiniliselt argumenteeritud hoiaku, et vältida eksitava ja ebamäärase teabe jagamist patsiendile.

Ameerika Unemeditsiini Akadeemia (Amercian Academy of Sleep Medicine) juhib tähelepanu asjaolule, et seade, mida kasutatakse meditsiiniliseks uuringuks peab olema vastava heakskiiduga, muul juhul ei tohi vastavaid seadmeid võrdsustada meditsiinilistega ning neid ei saa kasutada unehäirete diagnoosimiseks ja raviks. Samas märgitakse ära, et uuenduslikud enesejälgimise seadmed võimaldavad inimest motiveerida enda tervise eest paremini hoolitsema ja vastutama.

Unearstid on huvitatud, et uued seadmed võimaldaksid kiiremat ja paremad suhtlust patsiendi ja meditsiini spetsialisti vahel, kuid selleks tuleb viia läbi seadmete kasutamise uuringud ja valideerimine. Koduste enesejälgimise seadmete laialdases levikus tulevikus pole kahtlust.

Nutikad seadmed pakuvad tavakodanikule suuremat autonoomiat ja otsusvabadust, aga ka personaliseeritud ja ajas uuenevaid juhiseid unerütmi paremaks seadmiseks.

Unehäirete uurimine ja ravi liigub lähimate aastate jooksul üha enam inimese koju. Mõõdistusi läbiviivad seadmed on sageli inimesega kaasas ka reisidel. Nimetatud asjaolud muudavad unehäirete arusaamu ja käsitlust, andes ka võimaluse häirete varaseks ennetuseks.

Naistele mõeldud uneapnoe raviseade võtab arvesse naise uneapnoe eripärasid. Tegemist on Eestis ainulaadse raviseadmega, mis kohandub seadme kasutaja vajadustega. 

Eestis viiakse täna valdav osa uneaegse hingamishäire ehk uneapnoe uuringuid läbi ambulatoorsel viisil ehk patsiendi kodus. Tulles unearsti vastuvõtule, teeb arst kindlaks, millise mahuga uuring on tarvilik: uneaegse hingamishäire skriininguuring või polügraafiline uurimine (vajaliku arvu unetundide jooksul mõõdetakse hingamisega seotud parameetrid, keha hapniku sisalduse kõikumised, liigutusaktiivsus jäsemetelt, südametöö jm.).

Seadmete kehale asetamine ei ole ajamahukas, seadmete sisselülitamine toimub valdavalt automaatselt ning patsiendid hindavad uuringuöö, mil tuli magada kehale kinnitatud seademetega talutavaks. Seni toimub täismahulise uneuuringu ehk polüsomnograafia siiski haigla keskkonnas.

Uuringutulemuste analüüs toimub suures osas automaatselt, kuid lõpliku hinnangu, kinnituse uuringu tulemuste osas annab unemeditsiini spetsialist, kes samuti koostab haigele ravi- ja jälgimisplaani.

Uneapnoe ravi

Täna on jätkuvalt levinuim uneapnoe ravivõimalus – positiivõhurõhu seade ehk CPAP (continuous positive airway pressure), millel on olenevalt seadme tüübist erinevad seadistused ja näidustused erinevate uneaegsete hingamishäirete raviks.

Aastast 1980 tutvustati austraallasest arsti Colin Sullivani töörühma poolt esmakordselt maailmale positiivõhurõhu seadet, mis võimaldas ravida uneapnoed ehk öiseid hingamise katkestusi.

CPAP ravi puhul hoitakse hingamisteed avatuna positiivse õhurõhu abil – tegemist on mehaanilise meetodiga ja selle läbiviimiseks kasutatakse CPAP raviseadet ja maski.

Kolmkümend aastat tagasi paranes CPAP ravi kättesaadavus CPAP raviseadmete leiutamise järgselt märkimisväärselt, esialgu tuhandetel ja hiljem miljonitel inimestel globaalsel tasandil. CPAP ravi abil on võimalik vältida hingamisteede sulgumist uneajal, parandades seeläbi öise une kvaliteeti ja lisades seeläbi väljapuhkamise tunnet, mis toob kaasa päevase energia taseme tõusu ning mõjutab soodsalt üldist tervist.

Tegemist on raviseadmetega, mis mugandub kasutaja hingamisega toetades seda individuaalselt ja vajadusepõhiselt. Raviseadmetes on mitmeid mugavusseadistusi, seega ravi on võimalik kohandada raviseadme kasutaja individuaalseid vajadusi arvestades.

Naiste uneapnoe eripära arvestades on välja töötatud teaduspõhistele uurimistöödele tuginedes ainulaadne raviseade ka naistele. Naiste ja meeste ravialgoritmide erinevused tulenevad soolistest erinevustest hingamisteede anatoomias ning füsioloogias. Naiste uneapnoe puhul on hingamissündmused enamasti vähem väljendunud kui meestel, seega peab seade olema “tundlikum”.

Raviseadme kasutamine soodustab loomulikku ninahingamist. Uneapnoe puhul võib esineda suu kaudu hingamist, kuna ülemiste hingamisteede “puudujääk” tuleb kompenseerida suu kaudu. Väga sageli kurdab vastuvõtule pöörduv patsient just hommikust suukuivust.

Niisutus – tulenevalt erinevatest aastaaegadest vaheldub õhuniiskuse tase, siseruumides on enamjaolt aastaringselt õhk pigem kuiv, kui piisavalt niiske. Sellest tulenevalt soovitatakse CPAP raviseadmega koos kasutada niisutit, niisuti tagab hingamisteedes vajaliku niiskustaseme soodustades seeläbi “loomuliku keskkonna tingimused” hingamisteedes, mille tulemusel muutub ravikogemuse meeldivamaks.

Raviseadmega ühendatud niisuti ja termovoolik töötab kooskõlas übritseva ruumi temperatuuri- ja niiskusetasemega, seega liigset niiskust ja sellest tulenevat vee kondenseerumist ei teki.

Ravi jälgimine

Hea ravi tulemuse saavutamiseks tuleb raviseadet kasutada igal ööl vähemalt viie tunni vältel, samuti tuleb oma ravitulemusi regulaarselt jälgida koostöös raviasutusega.

Täna on raviasutustel võimalik jälgida ravitulemusi distantsilt, digitaalsete ravilahenduste kõrval on endiselt võimalik ka vastuvõttudel käia. Ravi jälgimise vajadus lepitakse kokku raviasutusega. Samuti on raviseadme kasutajal endal võimalik kasutada ravi jälgimiseks spetsiaalset rakendust, et saada hõlpsasti loetav ülevaade sellest, kuidas oli uni, kas mask asetus näole piisavalt hästi ja kas magamise ajal esines hingamiseseiskumisi. Rakendus jagab ka nõuandeid parima ravitulemuse saavutamiseks ehk siis on nagu oma ravi “treener”.

Lisaks on võimalik vaadata CPAP raviga seonduvaid õppevideosid ja saada näpunäiteid selle kohta, kuidas raviseadmega ümber käia.

Selleks, et saavutada hea ravitulemus, tuleb maski vahetada üks kord aastas. Raviseadme väljavahetamine on Eesti haigekassa tingimuste kohaselt võimalik iga viie aasta möödudes, eelduseks on raviseadme regulaarne kasutamine.

Inimestel, kellel on uneapnoe diagnoositud ja ravi määratud, on võimalik valida erinevate tootjate valmisatatud maskide ja raviaparaatide vahel. Enne ravisobivuse otsustamist on oluline läbida mõnenädalane testperiood, mille puhul arst jälgib distantsilt, kuidas ravi edeneb, milliseid probleeme esineb. Samuti saab unekeskuse spetsialist distantsilt muuta seadme ravisätteid, et ravimugavust parandada ning jõuda sobivate ravirežiimideni.

Raviaparaadid käivituvad sarnaselt: seade töötab vooluvõrku lülitatult, käivitamiseks tuleb vajutada sisselülitusnuppu. Kuid erinevate tootjate aparaadid erinevad üksteisest ravimugavuse seadistuste ja ravijälgimise omaduste poolest, samuti oma matemaatilise algoritmi ehk n.ö hingemaailma poolest, s.t kuidas tunnevad ära öised hingamispausid – apnoed – ning mil moel sellised hingamisseiskused lahendatakse.

Kindlasti tuleb ravi testimise käigus leida võimalikult sobiv mask. Sageli oleneb seadme kasutusmugavus suures osas maskist ning seadme niisutusvõimekusest.

CPAP ravi on hea ravimeetod hoidmaks kontrolli alla keskmise- ja raskeastmelist uneapnoed. Samas tuleb veenduda, et raviseade on sobilik meetod pikaajaliseks, enamasti elukestvaks raviks.

Suusisene norskamise ja uneapnoe raviseade

Juhul kui CPAP ravi ei ole sobilik meetod, võib uneapnoe kerge ja keskmise raskusastme puhul ning norskamise kontrollimiseks kaaluda suusisest “hambaklambrit” ehk kapet.

Kape tööpõhimõte seisneb alalõua tahavajumise takistamises. Juhul kui alalõug hoitakse uneajal kindlas asendis, siis ei toimu keele neelu langemist ja neelu lihaste kokku vajumist ning uneapnoe episoodi või norskamist ei esine. Kape puhul on oluline piisava arvu hammaste olemasolu mõlemas lõualuus ning hea suuhügieen.

Sellise ravimeetodi kasuks otsustamisel on oluline pooleliolevad ravitööd hammaskonna osas lõpule viia. Seadme valmistamine toimub digitaalse jäljendi võtmise teel. Jäljend saadetakse laborisse, kus kape 3d-prinditakse. Kape töövõimekus “tiitritakse” välja kasutades vastavaid liigendeid, mis võimaldavad suuremat või väiksemat alalõua ettetoomise määra.

Ravi tiitrimine võtab üldjuhul aega mõned nädalad kuni mõned kuud. Kuna kape peab olema igaöiselt suus, siis võib eriti ravi alguses esineda uneajal suurenenud süljevoolu, hommikuti esinev tuimustunne lõualiigestes kaob paarikümne minutiga. Kape on populaarne uneapnoe- ja norskamise ravimeetod, kuna seade on väike ja diskreetne.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.