Harjumaa kultuuripreemia tiitli Kultuuripärl 2022 pälvis tänavu rahvakultuuri keskuse Harjumaa rahvakultuurispetsialist Merike Hallik. Harju Elu esitas vastsele laureaadile mõned küsimused.

Kui kaua te rahvakultuuriga juba tegelenud olete?

Tihedam kokkupuude rahvakultuuriga algas 3. veebruaril 2003, kui asusin tööle Harjumaa rahvakultuurispetsialistina Eesti rahvakultuuri keskuses. Tookord sain omale pesapaiga Harju maavalitsuse kultuuritalituses. Sealt sai alguse tänaseni kestev koostöö ja sõprus maavalitsuse toonase kultuurispetsialisti Ruth Jürisaluga. Minu tööks sai maakonna rahvakultuurivaldkonna sündmuste koordineerimine, maakondlike keskseltside tegevuse toetamine ja koolituste korraldamine.

Selles valdkonnas tööle asumisest möödus tänavu 3. veebruaril 19 aastat. Pean tunnistama, et aastad on mööda tuhisenud nagu kiirrong.

Kuidas sattusite rahvakultuuri juurde?

Rahvakultuuri juurde sattusin pooljuhuslikult. Töötasin Kaja kultuurikeskuse juhataja asetäitjana, sisulise töö koordinaatorina. Töö oli huvitav, kuid üsna väsitavaks muutus poliitiline surve sündmuste ja tegevuste korraldamisel. Siis tabas silm ühel päeval internetis kuulutust, et Eesti rahvakultuuri keskus vajab Harju maakonda rahvakultuurispetsialisti. Läksin kandideerima ja sain selle koha.

Mis on teile rahvakultuuris kõige hingelähedasem – rahvalaul, -tants, -luule, käsitöö?

Ausalt öeldes mul pole ühte kõige hingelähedasemat valdkonda, mida esile tuua. Sügavalt imetlen kõikides nendes valdkondades tegutsevaid harrastajaid, meistreid, eestvedajaid ja toetajaid. Kui just midagi esile tuua, siis olen suures vaimustuses aasta tagasi Kose vallas kahe tubli naise ellu kutsutud Kosejõe käsitöökoolist. Nimelt populariseeritakse seal naiste puutööd, õpetatakse naisi osavalt puutööriistu käsitsema ja valmistama kõikvõimalikke anumaid, natsikuid ja totskuid, rääkimata suurematest esemetest.

Pean siinkohal selgitama, et ega rahvakultuur ei koosne ainult laulust, tantsust, käsitööst ja luulest. See on palju laiem spekter. Kõik need, kes armastavad saunas käia, jõulude ajal teevad sülti või loevad lastele unejutte, räägivad esivanemate lugusid edasi ja veedavad oma vaba aega harrastusteatris, kõik need inimesed ja veel paljud tegevused on rahvakultuuri osa. Kõike ei jõuaks kohe üles lugeda, aga eks rahvakultuur on ajas muutuv ja me kõik oleme osake sellest.

Kas ise ka tantsid või laulad?

Mina olen oma hariduse saanud esmalt Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis ja seejärel Tallinna riiklikus konservatooriumis koorijuhtimise erialal. Seega on minu sisemine suhtumine koorilaulu ja pillimängu poole sügavas kreenis. Imetlusega vaatan tantsurahvast ja seda entusiasmi, mis neist õhkub tantsupeo pikkadel eelproovipäevadel. See ajab mul mõnikord hirmu nahka.

Minu enda kiindumus on esivanemate pärandi säilitamine. Hindan kõrgelt oma vaarisast säilinud esemeid: seinakelli; vanaema 1910. aastal Peterburist ostetud Singeri masinat, mis töötab siiani; raamatuid, albumeid, heliplaate. Need on kallid mälestused, mille kunagi pärandan edasi oma lapselapsele ja seda pärandit püüan omalt poolt ka elavas kasutuses hoida.

Milline on su tööpäev?

Eesti rahvakultuuri keskus on kultuuriministeeriumi valitsemisalas tegutsev ministeeriumi hallatav riigiasutus, seega oleme riigi käepikenduseks maakonnas. Anname sisendeid kultuuripoliitika jaoks ning keskus on ka praeguses olukorras paljude kriisimeetmete rakendusasutus. Seega toetame, nõustame, kogume jne.

Igapäevaselt tegelen rahvakultuuri andmekogu täiendamise ja korrastamisega. Rahvatantsu-, koori- ja orkestrijuhtidele olulise teabe edastamise ja mentorkoolituste korraldamisega. Tegemiste loetelu on väga pikk ja kindlasti oleme maakonnas koostööpartneriteks üleriigilistele keskseltsidele.

Mis sind su ametis kõige rohkem rõõmustab-kurvastab?

Rõõmustab see, et minu töös pole kunagi rutiini. Iga uus päev toob alati midagi uut. Pole kontoritöötaja „tööaja täisistumist“. Asutuses oleme liikunud kaugtöö suunas ja julgen öelda, et mitte midagi pole jäänud tegemata. Võib isegi öelda, et selle kõige tõttu on inimesed omavahel tihedamalt suhtlema hakanud. Olen tänulik Harjumaa omavalitsuste liidule, kelle majas on mul kena, soe, valge, hubane tööruum.

Kulo Kuulo Vahteri šarž Kultuuripärl Merike Hallikust. Foto Peeter Hütt 

Kurvastab see, et palju pikalt ettevalmistatud ja töömahukaid sündmusi on pandeemia tõttu ära jäänud või edasi lükatud.

Arvan, et rahvakultuur on nähtus, mis enamikule inimestest on igapäevaosa ja saadab neid hällist hauani. Minu jaoks oli paar aastat tagasi (rahva-)kultuuri elavaks etaloniks endine sumoguru Kaido Höövelson (Baruto), kes vabatahtlike päästjate patroonina tantsis kaerajaani.

Ruth Jürisalu, Harjumaa omavalitsuste liidu kultuurinõunik

Merikest iseloomustab rõõmsameelsus ja naer, mis käib temaga alati kaasas. Vahel on naer nii nakkav, et kostab üle maja.

Rõõmsameelsus aitab Merikesel ka suhelda, ükskõik siis kellega – tantsijate, lauljate, tantsujuhtide, dirigentidega.

Vabal ajal külastab meie kultuuripärl koos lapselastega näituseid, korraldab neile vanalinnas seiklus- ja otsimismänge. Nii et ta on väga hea vanaema, pühendab palju aga lapselastele, pakkudes neile kultuurielamusi.

Merikese suur hobi on vanavara, eriti klaasnõude kogumine. Tema spetsiaalselt selleks ehitatud vitriinid on täis Lorupi, Tarbeklaasi ja ARS-i klaasehistöid. Võib öelda, et tema korter on nagu muuseum täis klaasikunsti. Ja ta ise on nagu giid selles muuseumis – iga eseme kohta on tal rääkida oma lugu. Nii et Merike Hallik on igati üks tõeline kultuuripärl, rahvakultuuri hoidja ja edasikandja. Kolleegina on temaga väga meeldiv koostööd teha.