Maardu tänavad ei ole ratastoolisõbralikud (0)
Esmaspäeval korraldas Maardu Puuetega Noorte Päevakeskus linnavalitsusele ratastooliretke, et linnajuhid saaksid aimu, mis tunne on ratastoolis liikuda. Ühtlasi juhiti tegevusega tähelepanu Maardu tänavatele, mis ei ole ratastoolisõbralikud.

Idee algatajaks oli Maardu Puuetega Noorte Päevakeskuse sotsiaaltöötaja Oivi Olle, kes tahtis, et linnavalitsus näeks, milline on ratastooli inimese igapäev. See tähendas, et sõita tuli teetõusul ja -langusel, ületada tänavat, käia poes ning liikuda mööda Maardu põhitänavaid. “2017 avanevad mitmesugused Euroopa Liidu toetused, et parandada linnas ligipääsetavust ratastooliga. Kuna ma tegelen Maardus puuetega inimestega, siis ma näen, et see on meie linnas kitsaskoht,” rääkis Olle.

Kella 10-ks toodi linnavalitsuse ette neli uut ratastooli, mida linnaametnikud said omal käel, valged kindad käes, proovida. Ühel ratastoolil tegi retke läbi Maardu linnapea Vladimir Arhipov, kes rõhutas enda sõnavõtus, et tahab Maardust teha kõige sõbralikuma hoolekande linna. “Üritus ei ole selleks, et me saaksime ennast siin näidata ja lasta pildistada, vaid selleks, et pöörata tähelepanu nendele inimestele, kes vajavad meie abi. Maardu on mitmes suunas eesrindlik linn ja me tahame Eestis olla sotsiaalkaitses kõige hoolivam,” ütles Arhipov.

Peavaluks kõnniteed

Retke esimesed kolmsada meetrit kulgesid linnavalitsuse maja eest tõusvalt Keemiku tänava Maxima poole. Enda sõnul ei uskunud Arhipov, et liikumine ratastooliga võib nii raske olla. “Ma saan aru nendest inimestest, kes ratastooliga sõidavad ning vajavad elektrilist ratastooli. Esimesed 100 meetrit saan ise hakkama, aga siis peab juba puhkama,” lisas linnapea.

Juri Obram on Maardu elanik ja kasutab igapäevaseks liikumiseks elektrilist ratastool. Temale teevad kõige suuremat peavalud kõnniteed. “Teeääred on alatasa kõrged, need kriibivad tooli all olevaid akusid, ja tihti tuleb otsida ümbersõitu. Kuna tänavatel on palju auke, on liikumine raske ning aeganõudev,” rääkis Obram. Olukord teistes linnades ei ole tema sõnul parem ja Tallinna vanalinna munakiviteedest ei maksa üldse rääkida.

Kuidas paremini?

Jalutades Maardus ringi, leidub palju tänavaosasid, kus tasapinnad ei ole ühtlased. Ka linnavalitsuse ametnikud seisid silmitsi erinevate takistustega. Probleemseks kohaks olid kortermajade ees olevad vihmavee äravoolu kraavid, mille sisse jäävad kinni ratastooli esirattad. Kui abistajat ei ole, peab ratastoolis liikleja ennast ümber keerama ja selg ees üle väikese kraavi minema. Omal jalal kõndija seda ei märka, sest temale ei ole see probleem. Lahendus oleks iseenesest lihtne, kraavile tuleks panna peale plaat ning auk olekski kadunud.

“Jõudsime linnapeaga arusaamisele, et vähe sellest, et ratastool on füüsiliselt raske, pikeneb teekond veel sellevõrra, et ratastooliga liikuja peab otsima rada ühelt eritasapinnaliselt teelt teisele. Tänase ettevõtmise eesmärk ei ole kellelegi etteheiteid teha, vaid käia läbi ja selgitada, mis on need kohad, mida saame kiiresti ja väikeste kulutustega paremaks teha,” sõnas Olle.

Vladimir Arhipovil on soov tulla vastu kõikidele neile, kelle on raskusi liikuda Maardu tänavatel. “Maardus leidub inimesi, kes kasutavad liikumiseks abivahendeid. Me tahame, et nad saaksid mugavalt liikuda. Täna on meil veel käitumismall, kus enda puuet häbenetakse ja ollakse tagasihoidlik. Tahame ka seda murda,” ütles Arhipov, kui ta Maardu tänavatel ratastoolis ringi liikus.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.