Nüüd, mil aasta lõpusirgel, peame tõdema: erakordne aasta oli. Kahjuks mitte inimeste heaolu ega ühiskonna jõukuse kasvult, vaid tülide, solvangute, möödarääkimiste ja vabanduste poolest. Ümberringi kostuvas lohutamatus poliitilises kakofoonias kõlasid siiski ka mõned helgemad noodid: statistikaamet teatas, et meie kolmanda kvartali majanduskasv oli taas üle 4, täpsemalt 4,2%; värskest PISA uuringust saime aga teada, et Eesti kooliõpilased on oma teadmistelt maailma esiviisikus, jäädes maha vaid mõnest Hiina provintsist, Kanadast, Singapurist ja Hong-Kongist. Nii et võime uhkust tunda! Kuigi jah – haridustaset ei saa me selle aasta arvele kirjutada, see on pikem protsess; ja kõrge majanduskasvu protsentki saavutati pigem vanade vigade paranduse – langetatud alkoholiaktsiis tõi lisaraha riigikassasse – kui uute väärtuste loomisega.
Mis iseloomustab aga ikkagi lõppevat aastat?
Peale märtsis toimunud riigikogu valimisi tundus, et jätkame mõõduka heaolu- ja majanduskasvuga normaalses väikeriigis, kes on kindlaks parteriks EL-ile ja NATO-le, sõbraks sõbralikele naabritele, üritab hoida normaalseid suhteid Venemaaga. Keegi ei osanud arvata, et veel samal, 3. märtsi ööl helistab kaotanud erakonna – vahel võib ka teine koht kaotus olla – juht Jüri Ratas populistliku partei esinumbrile ja pakub deal´i. Ja peale seda istub perekond Helme pikale mehele nii pähe, et see mees, kes arvas ennast selle kõnega peaministriks helistavat, päris maadligi lapikuks vajub.
Ei hakka siinkohal üle kordama palju korratut ehk keda on EKRE ja selle esimehed armutult solvanud: õpetajad, arstid, president, ajakirjanikud… Kui omadest väheks jäi, mindi naabrite, Soome valitsuse ja peaministri kallale… Ja vaene Ratas aina käib ja koogutab – Helmet on valesti mõistetud. Nii jääbki see aasta meelde – alanduste, solvumiste ja vabanduste aasta.
EKRE nurka
Õnneks on aasta läbi. Paraku kalendrilehe keeramisega poliitikud ennast ei keera. Nii et aina enam oleme sunnitud harjuma mõttega, et varakevadisest ehmatusest on talviseks pööripäevaks saanud poliitiline normaalsus, igapäev.
Kas võinuks olla teisiti kui Reformierakond peale märtsivalimisi poleks Kaja Kallase suu läbi kuulutanud, et ta EKRE-ga mingil juhul valitsust ei tee. See oleks ahendanud Keskerakonna mänguvõimalusi, võitjakaardid jäänuksid Reformierakonna kätte. See on loomulikult ainult hüpotees, mida me kunagi kontrollida ei saa. Küll on aga absoluutarvudega võimalik tõestada, et Reformierakond pole teinud kõik neist oleneva, et opositsioonist välja tulla ja EKRE nurka saata, kus neid keegi tähele ei pane. Esialgu Tallinnas, siis Eestis.
Kevadistel riigikogu valimistel kogus keskerakondlane, Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid 7303 häält – kõigiti arvestatav tulemus. Esimese sammu riigikogus praegu valitseva koalitsiooni vastu tegi seesama keskerakondlane Kaljulaid, kes protestiks EKRE-ga loodava koalitsiooni vastu teatas erakonnast lahkumisest. Maikuus üksikkandidaadina Euroopa Parlamenti kandireedides sai Raimond valijatelt 20 640 häält. Fakt, mis pidanuks kõiki erakondi meest oma ridadesse ihkama. Eriti pidanuks reformierakondlasi mõtlema panema fakt, kohalikel valimistel 2017 sai Kaljulaid Tallinnas 5521 häält, edastades erakonnakaaslastest napilt nii Taavi Aasa kui Yana Toomi, pikalt aga reformierakondlast Kristen Michali (2358 häält). Nüüd teatas Reformierakond, et Kristen Michal on nende linnapeakandidaat järgmistel kohalikel valmistel. Ja kauaaegne Põhja-Tallinna linnaosa vanem, linnaelanike seas väga populaarne Raimond Kaljulaid liitus sotsiaaldemokraatliku erakonnaga. Kas just mõnest vanast tavast ja mantrast lahtilaskmine, uue värskete ideedega inimeste juurdetõmbamine ei aitaks Reformierakonnal taas eredalt poliitparnassile tõusta. Ei piisa aegade lõpuni kuulutamisest, et astmeline tulumaks on saatanast ja tasuta ühistransport selle sigitis. Oma ettevõtliku loomu ja liberaalse maailmavaatega on Raimond Kaljulaid kindlasti rohkem liberaal kui sotsiaaldemokraat. Nii et kui keegi on ennast meie suurimas kohalikus omavalitsuses pealinnas Tallinnas juba ette kaotajaks määranud, siis on see Reformierakond.
Oligarhi sünd
Oleme harjunud mõttega, et oligarhid laiutavad Venemaal, mõned tegutsevad ka Ukrainas, mõni üksik on juhtunud naaberriiki Lätti. Nimesid nimetamata – mine tea mis järgneb… – on meil nüüd Eestiski oma oligarh. Millise muu nimetusega kutsuda muidu suurärimeest, kes üritab omale sobilikku seadust osta, kui see ei õnnestu, sulgeb hoiatuseks apteegid; kes määrab, mis filme – ka Kultuurkapitali toel valminud Eesti filme – hakkame nägema riiklikust telekanalist; kes otsustab, mida ja millest kirjutab meie suurim ja autoriteetsem meediaväljaanne. Puudub vaid, et peaminister käiks talle oma tegudest ja otsustest aru andmas. Aga ega istuva peaministri puhul ka selline käitumine ei ehmataks.
Märk vihaõhutamise lõpetamisest
Ajakirjanikuna osalesin aasta lõpus traditsioonilisel pressisõbra ja -vaenlase valimisel. Pressisõbraks valisime erinevate ajalehtede peatoimetajatega salajasel hääletamisel peaaegu üksmeelselt president Kersti Kaljulaidi. Pressivaenlase kandidaate, kelle hulgast valida, oli samuti mitmeid – tegelikult rohkem kui kunagi varem. Ometigi jäi sel aastal – esimest korda selle traditsiooni 25-aastases ajaloos – pressivaenlane valimata. Sest peatoimetajad leidsid, ja jällegi peaaegu üksmeelselt, et kas meie ühiskonda, mis on niigi haige kurjusest ja tiine vihakõnedest, on omalt poolt vaja veel üht vaenlast otsida. Jäägu see sümboolne traditsioon vaba ja ausa meedia kaitseks alles tervema ühiskonna jaoks.
