Kui olin nii seitsme-kaheksane, tavatses mu tänaseks 92-aastane vanaema ikka toiduga virisejate laste kohta öelda, et “No ju siis pole nälga näin’d!”
Mäletan, et nii minu enda vanematekodus kui ka vanavanemate pool tehti enamasti ikka head söögid, virisemiseks põhjust ei mäletagi nagu. Kuid eks vahel harva tuli ikka ninakrimpsutamist ette, no kellega poleks seda lapsena juhtunud! Aga ei meenu kuidagi, et sellele oleks reageerimata jäetud tollesama lausega “Sa pole vist nälga näin’d!”
Kohe kindlasti ei sunnitud mind lapsena vägisi sööma või takka kiitma midagi, mis mulle tõepoolest ei maitsenud, kuid hämmastav oli, et selliseid asju oli pigem haruharva.
Ei viitsi süüa
Hiljaaegu istusime perega oma õuel, koduse aialaua taga. Oli pühapäevahommik ning rõõmustasin peret pannkookide ja meie endi korjatud marjadest valmistatud vaarika-toormoosiga. Nautisime kohvi ja suvehommiku hääli.
Et elame väikeses piirkonnas, pean küllaltki loomulikuks, et kui meie õuele satub külalapsi oma kandist, siis pakun võimaluse korral alati ka külalistele. Seda, mida parasjagu on. Ja eeldan, et teised teevad samamoodi, teisiti ei saakski see laste sõprade puhul olla.
Tol hommikul sattus meie aeda paar last lapse koolist, sõitsid ratastega ning kutsusid meie last mängima. Pakkusin kooki ka neile, jättes valida, kas eelistavad pannkooki moosi või meega.
Valiti toormoos. Sõime mõnda aega vaikselt, kuniks üks külalistest, suur osa taldrikule tõstetud pannkookidest pooleli, püsti tõusis ja sõna lausumata ratta selga istus ning tänavale tiirutama läks. Hüüdsin veel järgi, et: “Kas Sinul on kõht täis?” Vastust ei tulnud. Kordasin rahulikult oma küsimust. Nüüd tuli ka vastus – “Ma ei viitsi enam süüa!”. Jäin vakka ja ei saanud mõnda aega sõna suust, sedavõrd jahmatas mind taoline mõtteavaldus.
Õige kasvatus
Oleme oma peres püüdnud kinnistada reeglit, et lauast tõustakse vaid siis, kui ollakse lõpetanud, tänatakse ja lahkutakse. Ei saaks sugugi öelda, et meie lapsele see reegel täielikult kinnistunud on, ka tema puhul tuleb sageli ette, et üritab poole söömise pealt minema tormata, tänamisest rääkimata. Kuid kordame üha ja üha, kuidas oleks mõistlik ja mida temalt ootame. Kuid kõige selle juures oleme püüdnud lapsesse istutada teadmist, et söömine ei ole iseenesest mingi tüütu kohustus, vaid tuleb olla tänulik, et meil on süüa ja et midagi on sinu jaoks valmistatud, lauale pandud. Et tuleb olla tänulik. Et toitu tuleb austada.
Ma ei tea, kas olen kõige selle osas lootusetult vanamoodne, kuid tahtmatult tekkis mõtteisse paradoksaalne tunnetus, et üha suuremate valikuvõimalustega kaasneb samavõrd paratamatult teatav vaimne lodevus, väärtuste tasandil taandareng, respekti vähenemine. Kuidas muidu saaks mõeldav olla ülepea taoline mõttekäik – kui viitsin, siis söön, ei viitsi, siis ei söö?
Kuid lapsed võtavad omaks vaid selle, mida näevad oma vanemate ning ühiskonna pinnalt, seega neidsamu hoiakuid saame me mõjutada ja muuta vaid kodus, igaüks oma lapse suhtes. Ühiskonda või maailma me muuta ei saa.
On selge, et meie vanavanaemadel oli see kogemus – nad olid nälga näinud. Nad oskavad hinnata seda, et sul ON, mida lauale panna. Meie lastel, ka meil endil, see kogemus puudub. Kuid see ei tohiks anda õigust lugupidamatuseks toidu suhtes!
Palusin tol hommikul selle lapse lauda tagasi, selgitades talle, et ehk siiski sööb oma pannkoogid lõpuni. Sest see, kes need koogid tegi, on siis kurb ja nii ei ole viisakas. Ning et teine kord siis me ehk ei pakugi enam, kui nõnda käitub. Laps tuli, istus ja sõi koogid lõpuni.
Eh aegu, eh kombeid.
