“No ei mõtlegi tee pealt eest ära minna. Lamab ja… Kes ta õige sihuke on? Lõuad nagu sepatangid. Oi, seal on neid isegi kaks. Ja mida nad teevad, üksteisel nii kaisus,” arutas pisike reisiseltskond safaridžiibi lahtises autokastis elavalt. Maailm nende ümber, autokastist allpool, oli kangesti iseäralik.

“Hüään! Tähnikhüään!,” hüüatas Tonga, suulust autojuht ja giid ühes isikus. Ja peatas auto mõne meetri jagu hüäänidest, et reisijad saaksid uudistada maailma üht ürgseimat toimingut – kuidas hüääniema oma poega imetab. Ei imetaja ega imetatav lasknud end uudishimulikest segada, emahüään tõstis vaid korraks pea, õigemini võimsad lõuad, mille peal olid kaks musta puurivat silmatäppi ja madal laup.

Loomaparadiis linnulennult

Esimene kohtumine – ja elevuse põhjal autokastis võib öelda, et piisavalt intrigeeriv – Krügeri rahvuspargis oli toimunud, ees ootas aga terve päev loomavaatlussõitu mööda kruusa- ja mustkattega teid.

“Autost väljumine on kategooriliselt keelatud, ka ei tee me ühtegi off road´i, ei sõida teelt välja, lähemale mõnele märgatud loomale,” seletas Tonga pargis kehtivaid rangeid reegleid. Muu vajaliku info olime saanud juba reisijuht Urvelt: esmane kaitseala rajati Lõuna-Aafrika Uniooni kirdeossa juba 1898. aastal. Hiljem nimetati see LAV-i presidendi Paul Krügeri järgi. Krügeri rahvuspargi pindala on peaaegu pool Eestit ehk täpsemalt 19 623 ruutkilomeetrit.

Hüääniema imetas poega otse autoteel, kinkides uudistajatele vaid üürikese ükskõikse pilgu. 

Kui juurde arvata Mosambiigis olev Limpompo rahvuspark ja Gonarezhou rahvuaprk Zimbabwes, on selle ühtse, riikide piire ületava kaitseala suurus rohkem kui 35 000 ruutkilomeetrit. Krügeri pargi ulatus põhjast lõunasse on 320 ja idast läände keskmiselt 65 kilomeetrit. Aastas külastab loomaparadiisi peaaegu 1,5 miljonit turisti.

Krügeri rahvuspark on tõenäoliselt ainus, kus piirdega territooriumil elab koos suur big five, suur viisik ehk loomad, kelle läbi kaotab mustal mandril elu kõige rohkem inimesi. Ohtlikkuse järgi ritta panduna on need: pühvel, lõvi, elevant, leopard ja jõehobu. Lisaks on pargis palju teisi loomi – kaelkirjakuid, sebrasid, igat liiki antiloope, paaviane, aga ka linde, madusid, krokodille…

Kohtumine sarvikuga…

Päike oli juba päris seniidis, aga ninasarvik ja lõvi, kaks selle maailma vägevat, veel trehvamata. Küll olid marssinud sebrakari oma triibulisi tagumikke graatsiliselt hööritades auto ees, küll oli kaelkirjak üle põõsa oma pea autokasti koogutanud, krokodillid ja jõehobudki olid silmast silma ära nähtud, aga kuningaga oli veel kohtumata.

Sebrad hööritasid graatsiliselt oma triibulisi tagumikke, mõtlematagi teelt kõrvale astuda. 

“Kui on kuiv aeg, siis on loomad tavaliselt suuremate veeallikate läheduses. Aga mõni kuu tagasi olid suured sajud, nüüd on savannide madalamad kohad kõik vett täis, loomad ei kogune,” teadis Tonga kõnelda. Ka raadiosaatja, mille kaudu juhid üksteist põnevatest loomaleidudest teavitasid, ragistas ikka ainult kannadest, kaelkirjakutest, sebradest…

Siis märkas Tonga ühe hiiglasliku porimülka taga liikumist. Musta mehe kogenud pilk ei eksinud – varsti õõtsuski põõsast välja hallikaspruun, suure sarvega lihamägi ja – üllatus, üllatus – väiksem lihamägi kannul. Ninasarvik pojaga.

Mõni meeter kohast, kus meie auto oli peatunud, sättisid need kaks ennast porilompi mõnulema, ei lasknud ennast kümnel silmapaaril segada. Kui meie seltskond oli isu vaatamisest täis saanud, andis Tonga ka teistele ekipaažidele teada – siin on ninasarvikute paar…

“Eks neid teavitusi kuula ka salakütid,” rääkis must mees suurimast ohuallikast ninasarvikutele.

Kas käsi kullas või…

Kohapeal makstakse kuni kaheksa kilo kaaluva sarve eest 600–800 eurot ja selle “suure” raha eest leidub põlisrahva hulgas piisavalt eluga riskijaid.

Kui metsik isaelevant autole liginema hakkas, ise liiva pritsides, pidas seltskond targemaks kiiresti lahkuda. 

Hoolimata ka sellest, et salaküttide vastu seadused aina karmistuvad – nüüd võivad pargivahid neid sündmuskohal ka tulistada. Kes tegelevat mõnes kaitseala lähedases linnakeses aga salaküttimisega, polevat Tonga kinnitusel raske aimata.

Ainult salakütt saab endale elamiseks lubada tõelist villat, sest Hiina mustal turul on ninasarviku sarve hinnaks 60 000 eurot kilogramm. Nii et eesti rahva vanasõna, kas käsi kullas või p…e mullas, kehtib ka mustas Aafrikas, elevantide, ninasarvikute ja salaküttide keskel.

Ei jäänud sel päeval loomade kuningaski nägemata: üks õnnetu isalõvi – et ta õnnetu oli, sellest said pika armi järgi lõvi silmnäos aru ka huvilistest loomavaatlejad – lamas sünges üksinduses põõsa all. “Küllap on noorema konkurendi käest peksa saanud, karjast välja löödud,” oletas Tonga isalõvi saatuse kohta.

Palju erinevaid loomaparke

Krügeri rahvuspark on suurim ja vanim, tuntud kogu maailmas. Tegelikkuses on Lõuna-Aafrika Vabariigis aga palju erinevaid loomaparke või kaitsealasid, erineva otstarbe ja kuuluvusega, erinevatele loomadele ja lindudele.

On väiksemaid eraparke, kuhu võib saabuda eralennukil lõvisid, pühvleid või antiloope küttima, on omavalitsustele kuuluvaid kaitsealasid, on ka teatud loomaliikide kaitsealasid. Kõik ikka vastavalt rahakotile.

Loomade kuningas üksinduses võitlushaavu lakkumas. Fotod Ülo Russak 

Teave

Ametlikel andmeil kasvab Krügeri pargis 336 liiki puid; seal elab 34 liiki kahepaikseid, 114 liiki roomajaid, 507 liiki linde ja 147 liiki imetajaid. Lõvisid ja leoparde arvatakse pargis olevat 2000 isendit, elevante enam kuni 11 000 (pargi optimaalne elevantide arv olevat 8000), pühvleid üle 25 000, ninasarvikuid üle 7000, antiloope ja sebrasid 18 000, kaelkirjakuid üle 5000, jõehobusid ja krokodille 3000 ja sadakond gepardit.