Seekordsed presidendivalimised on olnud üle ootuste igavad. Terve suve on fraktsioonid ja nende juhid riigikogu tühjades ruumides kohtunud ja sõelunud pikka aega edutult läbi nimesid, kellel võiks olla parteide laiapõhjaline toetus valituks saada. Lõpuks pärast Tarmo Soomere väljalangemist näib Alar Karisel olevat suur võimalus presidendiks saada.
Kui eelmistel valimistel pakkus palju dramaatikat Marina Kaljuranna läbikukkumine ning kõlasid endiselt emotsioone üles kütvad Siim Kallase käest kadunud kümne miljoni dollari hõiked, siis seekord jäid sõelale akadeemilise taustaga, vähemalt esialgsel vaatlusel kuiva ja lakoonilise kõnepruugiga Soomere ning Karis.
Pole päris oma
Kuna Eesti vabariigi kodanikel puudub endiselt õigus presidenti valida, siis tundus nende valimiste jälgimine mingi aeg suvel uudistes, justkui vaataks Saksamaa-Norra jalgpallimatši. Toredad meeskonnad mõlemad, kes viljelevad üsna väheatraktiivset kaitsemängu. Põnev vaadata, aga see miski jääb puudu võrreldes omadele kaasa elamisega. Ei ole ju ka Soomere ega Karis lõpuni meie omad, kuna rahvas ei saa neid otse valida.
Otsevalimise puudumise kitsaskoha tõi esile Eesti 200 juht Kristina Kallas 22. augustil. Tema sõnul ei otsi poliitikud Eestile parimat, vaid endale kõige mugavamat presidenti. Politoloog Martin Mölder aga ütles 23. augusti “Terevisioonis”, et praegu ei valita mitte rahva presidenti, vaid riigikogu saadikuid esindavat presidenti.
Keskerakonna praegust algatust seadustada presidendi otsevalimine ei tasu kuigi tõsiselt võtta. Oma läbi aegade ühele kõige kehvemale kohalike omavalitsuste valimiste tulemusele vastu tüüriv Keskerakond on hetkel valmis lubama kõike, kui see vaid valusat kukkumist pisutki pehmendaks. Ja kuna kohalikud omavalitsuste valimised on juba vähem kui kahe kuu pärast, siis leiti hea moodus neid kaht ühendada.
Mis puudutab peatseid kohalike omavalitsuste valimisi, siis minu soovitus on valida mitte ühtki poliitikut selle järgi, mida ta lubab enne valimisi. Valimiste-eelne aeg on alati kui rooside näitus botaanikaaias. Iga õis on ilusam kui teine ja lõhnab suurepäraselt. Poliitikut tasub valida pigem selle järgi, mida ta on teinud valimiste vahelisel ajal.
Loevad presidendi karakter ja julgus
Riigikogu valitud president ei pea ju olema ilmtingimata kellegi juhitav ja kontrollitav. Kõik sõltub konkreetse isiku karakterist, julgusest olla riigimees. Näidata selgroogu kõigis olukordades ja seista meie riigile oluliste väärtuste eest, kartmata seejuures sattuda konflikti osaga meie poliitilisest eliidist või meist suuremate riikidega.
Järgmisel nädalal möödub 27 aastat ajast, mil viimased Vene väeüksused lahkusid Eesti vabariigi territooriumilt. See oli ohtlik aeg, kus Venemaa mõjusfääri jäämise pooldajate hääled olid endiselt kõvad ja Ida-Virumaal sooviti alles hiljuti tõsimeeli Eesti riigi koosseisust lahkuda. President Lennart Meri nõudis sellistel turbulentsetel aegadel Vene vägede lahkumist Eestist ja teda saatis edu. 1994. aastal sõlmitud juulilepped presidentide Lennart Meri ja Boriss Jeltsini vahel oli Eesti suur võit. Mere julgus ja järjekindlus viis sihini. Tänu sellele sai meist läänemaailma liige ning suutsime vältida kunagiste vennasvabariikide Moldova, Valgevene või Ukraina saatust.
Kui 20. septembril 1992. aastal oleks presidendiks valitud Arnold Rüütel, siis kas Vene vägede väljaviimine oleks toimunud nõnda kiiresti?
Kes teab. Aga tasub selle peale mõelda.
Õiged kriteeriumid valiku tegemisel
Ka praegu ootavad Eestit ees ülimalt kriitilised ajad seoses pandeemiaga, demokraatia üldise vähenemisega maailmas, küberohtude ja loodusõnnetustega. Erakonnad ei tohiks seada kriteeriumiks valida Eestile president, kes on neile kõige mugavam ega julge vastu hakata.
Sõltumata sellest, kes Eesti vabariigi järgmiseks presidendiks lõpuks valitakse, on minu kindel soov see, et presidendi institutsioon muutuks taas autoriteetseks. Tänane president Kersti Kaljulaid on rahva seas populaarne ja ta on saanud oma ametiga kenasti hakkama.
Aga oma sõna on ta nii kodu- kui ka välismaal suutnud vähe maksma panna.
See autoriteetsus presidendi institutsiooni ümber, mille Lennart Meri omal ajal suutis luua, on iga tema järglasega kahjuks aeglaselt devalveerunud.
Just see vaimsus ja austus tuleb Kadriorgu tagasi tuua.
