Meelis Looveer on ka ise lauamänguhuviline. Eelistab ta lihtsamaid ja vähem aega võtvaid mänge. 

Me kõik mängime, tunnistame seda või mitte. Pallimänge, arvutimänge, lauamänge… Mäng pole ammu enam vaid väikese inimese töö, nagu laulis Ivo Linna. See on hoopis üks päris suur äri, milles ka eestlased osalevad.

Meiegi poelettidele on ilmumas järjest rohkem lauamänge. Lauamängude populaarsus kasvab kiiresti kogu maailmas. Eestis pole kiiret kasvu veel näha, kuid ometi on ka siin inimesi, kes lauamänge välja mõtlevad ja mängitavaks arendavad.

Üks sellistest on Nissi vallas elav Meelis Looveer, kes ütleb enda kohta „lauamängudisainer“. „See on inimene, kes loob lauamängu mehaanika ehk selle, kuidas mäng „töötab“, kuidas suhtleb inimestega,“ selgitab ta. Teisisõnu, temalt on lauamängu idee ja selle idee realiseerimine nii, et see mäng inimesi huvitaks ja neis hasarti tekitaks. Sest ega inimesed igasugu jama mängida ei taha. Eriti tänapäeval, kui valikuid on palju.

Eestlane on tänasel päeval aga veel üsna nigel lauamängija. Siia pole see vaimustus veel lihtsalt jõudnud. Mänge ja mängimist seostatakse siis siiani lastega. „“Vanem põlvkond on dogmades kinni, et see on laste asi või siis lihtsalt õnnemäng,“ kirjeldab Looveer. „Ja kaardimängudel on negatiivne varjund, et neid mängitakse ju raha peale. Ja sellest ei saa lahti, olen seda ise laatadel käies kogenud.“

Kuid kindlasti on lauamängudel Eestis tulevikku, sest nagu Looveer ütleb, lauamänguhuviliste arvul pole langeda enam kuhugi. Ees ootab vaid kasv, nagu näiteks Lääne-Euroopas, kus aastas tuleb välja sadu ja sadu uusi lauamänge.

Edu Saksamaal

Täna võib Looveer end julgelt nimetada lauamängudisaineriks, sest see on tema põhitöö ja -sissetulek. Kuid see pole alati nii olnud. Veel kuus-seitse aastat tagasi töötas ta parketi ja põrandakatete müüjana. „Olen ise ikka lauamänge mänginud ja sõpradega kaarte. Vaatasin, et poodide riiulitel on valik nadi, midagi uut ei tule juurde,“ meenutab ta. „Hakkasin vaatama, tõin ise paar toredamat mängu maale. Siis hakkasin ise vaikselt tegutsema.“

Iga algus on raske. Kuigi üks lauamäng võib oma ideelt ja struktuurilt tunduda väga lihtne, pole väljamõtlemine ja arendamine sugugi kerge. „Esimesed asjad, mis ma tegin, olid väga primitiivsed, sellised „laevade pommitamise“-stiilis,“ ütleb Looveer. „Siis hakkasid juba mängud tulema.“
Ühte esimestest mängudest pakkus ta Kalevi magusavabrikule. Neile idee meeldis ning Looveer mäng oli suure tiraažiga Kalevi kommipakkidega koos müügil. Selliseid mänge nimetab ta reklaammängudeks. „Olen neid ise firmadele pakkumas käinud. Teinud olen mänge Nestele, Starmanile, Kalevile… Ühte mängu pakkusin ühele Eesti juustutootjale. Sealt tuli eitav vastus. Siis saatsin selle ühele Saksa suurele kirjastusele. Nemad võtsid kohe minuga ühendust.“

Selle mängu nimi on „Alles Käse!“ ning see sai Saksamaal populaarseks, nüüdseks on mängu müüginumbrid juba 10 000 juures. See ning paar teist mängu, mis on kirjastajate poolt välja antud lisaks Saksamaale ka Prantsusmaal, Belgias, Soomes, Rootsis, Poolas, Tšehhis, Venemaal, Kanadas, USAs, Jaapanis ja Hong-Kongis, lubab Looveeril end nimetada Eesti edukaimaks lauamängudisaineriks.

Lihtsus lööb

Tänavu juulis andis Looveer välja esimese mängu oma kulu ja kirjadega. Mängu nimi on „Tark mees taskus“ ning see võitis mängijate südamed juba enne välja andmist, testimise perioodil. Praegu on „Tark mees taskus“ Apollo ketis enimmüüdud mäng.
„Ma käin koolides mängude prototüüpe tutvustamas. „Tark mees taskus“ oli täielik hitt, mõtlesin, et selle peab küll välja andma,“ räägib ta.

Mäng ise on lihtne, kaartidega. Ühel kaardi küljel on teema (nt sport, saared, mets jne), teisel pool täht või paar. Võetakse kaart ning mängijad peavad ütlema vastava tähega algava sõna, mis antud teema alla käib. Näiteks: teema „Saared“ – täht „H“, vastus „Hiiumaa“. Lihtne, kas pole?
„Kui edukas tahad olla, siis lihtsuses peitubki tõde,“ avaldab Looveer ühe saladuse. „On ka keerulisi mänge, mida mängitakse tunde ja tunde, aga mängu loomise protsess võtab samuti kauem aega. Kui suure ja keerulise mängu tegemise kallal kaua nokitseda, siis peaks samal ajal ka mujal palgatööd tegema ja siis ei jõua mänguga edasi.“

Igal mängul peab olema see miski, mis paneb inimesi mängima. Et teada saada, kas mäng „töötab“, peab seda testima. Looveer teeb sed tavaliselt oma sõpradega, kuid saadab mänge ka koolidesse.
Seda, et igast ideest asja ei saa, näitav kasvõi mängude arv, mida mees on välja mõelnud. See ulatub sadadesse ja sadadesse. Teoks on saanud neist 10-11. Koos reklaammängudega.
Samas võib mõni mäng jõuda kõrge tunnustuseni. Üks Looveeri mängudest, „Om Nom Nom“, võitis Inglismaa mängumessil UK Games Expo ka lauamänguauhinna. Sai messikülastajate hääletusel 75 mängu seast teise koha. Mängu on välja andnud Läti kirjastaja Brain Games ja see on müügil ka Eesti raamatu- ja mänguasjapoodides.

Kuigi Nissi lauamängudisainer, kes on ka pereisa, elatub nüüdseks lauamängudest, ütleb ta ise, et kui „ärimehele soovitada mingit asja, siis lauamängubisnis see vist olema ei peaks“.
„Mida rohkem sul mänge välja antud on, seda kergem on ka edaspidi tegutseda,“ ütleb Looveer. „Esimese mänguga pole väga lihtne löögile pääseda. Mäng võib olla ükskõik kui hea, aga öeldakse viisakalt „ei“. Peab olema õnne ja õigel ajal õiges kohas.“