Laskmine annab võimaluse end välja lülitada (0)
Article title
Maailma noorte seas ilma teinud Eva Maria Tõnurist võistlushoos. Fotod Tiit Tõnurist

“Mind huvitab selle ala juures laskmine − see, kuidas lülitad oma aju välja neiks tundideks, mis sa rajal oled,” kirjeldab field target‘i Eesti entusiast ja harrastaja Tiit Tõnurist rõõmu, mida pakub laskesport. Järgmine võistlus on tulemas juuni esimesel nädalavahetusel Põltsamaa kandis.

Tõnuristi sõnul on laskesport täielik teraapia, sest see annab võimaluse mitte mõelda ühtegi töömõtet. Lisaks meeldib talle rahvas, kes selle spordiga tegeleb − väga lahedad kujud üle Eesti igasugustelt elualadelt ning mitte keegi ei räägi tööasju, vaid saadaksegi kokku selleks, et märki lasta.

Field Target laskurid kogunesid pärast järjekordset võistlusetappi grupipildiks. 

Ala on alguse saanud Suurbritanniast, kus on seda võimalik aasta läbi looduses harrastada. Meie sportlased on talvel tiirus. Tõnuristi sõnul on tiirusid, kus seda ala teha saab, vähe, sest tiirud on 25 m pikkuste radadega, aga field‘i harrastajad lasevad märke 9−50 m kauguselt.

“Laskmine on vaimne tegevus, mõtled, kuidas sa istud, kus su märk on, mida tuul teeb, millise metoodika valid − selle taga on tõsine matemaatika ballistika näol,” kirjeldab Tõnurist.

See, kas inimesest saaks edukas laskeharrastaja, oleneb sellest, kas ja kuidas ta suudab kohaneda selle ala distsipliiniga. “Taluma peab ka meie loodust − kui oled võistlusel ja hakkab sadama, siis ei ole midagi teha, saad märjaks ja külmetad, aga kõige tähtsam on oma püssi hoida, sest need relvad ei kannata vett,” ütleb Tõnurist.

Tütrega koos trenni

Tõnuristi tütar Eva Maria alustas laskespordiga väikese tüdrukuna ning jõudis üle-eelmisel aastal üllatusena noorte maailmameistrivõistlustele. Tõnuristi peres ei ole laskepisikust haaratud esialgu veel noorem laps, küll aga on ema, isa ja vanem õde kirglikud sihtijad ja tulistajad.

Sellised on vereta jahi märklauad, mis pärast tabamuse saamist hakkavad ringi käima. 

“See pakub mulle võimaluse korraks mõelda mitte millelegi muule − oled tiirus või laskerajal ja mõtled ainult, kuidas pihta saada,” selgitab Tõnurist.

Ta ütleb enda kohta, et on püssi lasknud aastaid, esimese õhupüssi sai ta seitsmenda klassi poisina. Pärast seda on ta kogu aeg laskmisega tegelenud, kuid tõsisema suuna võttis hobi siis, kui Tõnurist sai kontakti Heli Jalakaga – field‘i eestvedajaga Eestis, kelle pere eesotsas nüüdseks lahkunud abikaasaga on selle spordiala maaletooja.

Tõnurist räägib, et Heli Jalakas võttis tema andeka tütre oma kantseldada ja sealt läkski kogu asi võistlusspordi tasandil lahti.

Ohutus ennekõike

“Mul ei olnud mingit huvi minna võistlussporti ja endiselt ei ole mul mingit spordihuvi, ma lasen ainult laskmise pärast,” kirjeldab Tõnurist. Ta tegi ühe sisehooaja kaasa nii, nagu sportlased teevad ja võitis selle ära ning tunnistab nüüd, et tal ei ole ajus seda asja, mis sunniks kogu aeg paremini tegema, et teistest parem olla.

Omaette põnev on proovida väikseid märke tabada öistes oludes. 

“Ma ei taha seda, ma tahan lasta,” selgitab Tõnurist. Esialgu sai laskmisest pidev hobi seetõttu, et tütrel oli trenn vaid kord nädalas ning kogenud silm nägi kohe, et asjast saaks asja siis, kui sellega pidevalt tegeleda. Tütre olukord oli keeruline ka seetõttu, et Eestis oli tollal juuniore vähe ning tütar pidi hakkama võistlema täiskasvanute arvestuses.

“Aastal 2019 tehti ettepanek minna MM-ile, see on olnud viimane rahvusvaheline võistlus üldse, seal ta tuli juunioride arvestuses teiseks,” ütleb Tõnurist. “Mina punnitan selle nimel, et noored tuleks kaasa − pigem istuda metsas ja teha midagi reaalset, kui madistada arvutis ja telefonis,” ütleb Tõnurist.

Aega võtab laskmisharrastus sedavõrd, et nädalas korra käiakse lasketiirus, lisaks ka aeg-ajalt võistlustel. Tõnurist räägib, et talvel on PPI48 ehk püsti-põlvelt-istudes 8 x 8 x 8 lasku, suvel alates maikuust on igal kuul ühel nädalavahetusel kahepäevane Eesti meistrivõistluste etapp.

Entusiast Tiit Tõnurist püüab märki tabada. 

Tõnurist ütleb, et ohutus käib igal juhul kõige ees. Ta räägib, et kui tulirelval on kuulid, siis õhkrelvadel on diaboolid. Lähtutakse relvaseadusest, olles sealjuures teadlikud, et õhkrelv ei ole naljategemine.

“Oleme teinud noortele koolitusi, kus räägime ballistikast, relvadest ja ohutusest. Suhtumine on täpselt nagu tulirelva, selles osas me allahindlusi ei tee − iga võistluse algul on ohutusloeng, püssitorud on alati suunatud lasketsooni, püssi kantakse kas toru üleval või toru all ja sellega ei vehita ringi − see kehtib nii sisetiirus, metsas kui ka igal pool mujal,” selgitab Tõnurist.

Eestis välja mõeldud ala

Koos relvavenna Tõnis Tammisaarega alustas Tõnurist kogu maailmas täiesti uut ala − tactical target‘it, mis on field target‘iga sarnane, kuid märkide laskmisel on võimalik valida sihtmärki ja laskeasendit.

“Tegime selle selleks, et inimesed saaksid tulla suvalise õhkrelvaga ja vaadata, kas üldse meeldib metsas püssiga olla ja lasta,” selgitab Tõnurist ning lisab, et huvi uue ala vastu on väga suur, lausa nii suur, et uusi harrastajaid on praegu raske võistlusrajale mahuta-
da.

Field target‘i ajab kalliks see, et optikaga peab olema võimalik mõõta kaugust ühe meetri täpsusega, kuid meie anname kauguse kätte. Aga paljud on avastanud, et meie ala on palju keerulisem – field‘is lased pihta, saad punkti, aga meil on võimalik valida kolme erineva suurusega märgi vahel, võistleja peab panema aju tööle, et milliseid riske ta võtab,” kirjeldab Tõnurist.

Mis on field target laskesport?

Field target laskespordi kutsusid kaheksakümnendatel ellu Inglise jahimehed. Relvadena kasutatakse vedru- või suruõhujõul töötavaid õhupüsse ja sihtmärkidena pisemate loomade või lindude metallsiluette. Tänaseks on see spordiala sidunud endaga kümneid tuhandeid laskureid üle maailma, Eesti on maailmaorganisatsiooni WFTF-i liige alates 2010. aastast.

Field target (FT) on sportjaht, kus saadakse huvitav kogemus täpsuslaskmises, kus tulirelvade asemel on õhkrelvad optiliste sihikutega. FT laskmine toimub vabas looduses.

Märkide kaugus laskurist on vahemikus 9–50 m, tabamisala läbimõõt on 15, 25, 40 mm ning tabamiseks peab laskur mõõtma optilise sihikuga märgi kauguse ja teadma oma relva ballistikat.

Kogu võistlus imiteerib jahti, aga see on vereta jaht, märki lastakse metallmärkidele, mis on paigutatud kas loodusesse või tiiru. Märgid on konstrueeritud põhimõttel, et kui laskja tabab märgi keskel olevat ala, siis märk kukub ning laskja saab punkti. Võistlustel on 25 rada, igal rajal kaks märki, kokku 50 märki, maksimaalselt on võimalik saada 50 punkti. Võistluse teeb ärevaks tõik, et kahe lasu sooritamiseks, kauguste mõõtmiseks ja ballistika korrigeerimiseks on aega kolm minutit.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.