Lapsendamise kunst: sünnipere ja kasvupere ühendamine (0)
Bioloogiliste vanemate otsijate hulk aina kasvab. Aastas esitatakse umbes 24 otsimisavaldust – lahendi saavad neist pooled. Otsingud võivad kesta väga pikalt, sest isikuandmed on rangelt kaitstud.

Kaja Rattas on Harju maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna sotsiaal- ja tervishoiutalituse juhataja ja Liis Saarna on sama talituse peaspetsialist. Mõlemad panustavad MTÜ Oma Pere tegevusse.

Seoses lapsendamise nädalaga toimus 2. oktoobril Harju maavalitsuses lapsendamise tund. Eesti peredes kasvab 2014. aasta seisuga 954 lapsendatud last. Lapsendajate arvates ei ole lapsendamise eesmärgiks anda märku kellegi suurest südameheadusest. See on tõsine otsus ja sügav soov olla lapsevanem.
Ükskõik kui heas peres ja keskkonnas laps kasvab, ei saa vältida sünnipere olemasolu. “Igal lapsel on õigus teada oma päritolu,” juhatab vestluse sisse Kaja Rattas. Perekond annab kuuluvustunde ja loob turvalise keskkonna kasvamiseks. Nähtamatu side päritoluperega jääb kogu eluks. Lapsendamise kunst on ühendada lapse jaoks sünnipere ja kasvupere üheks positiivseks tervikuks.

Lapsendamise saladus

Lisaks lapsendamise korraldamisele tegeleb maavalitsus inimestega, kes on lapsendatud ja otsivad bioloogilisi sugulasi. Kuna lapsendamise puhul kehtib lapsendamise saladus, ei saa lapsendatud isik ise sugulasi otsida. Ka maavalitsus ei saa seda infot lapsendatule otse edasi anda, vaid peab otsitavate käest selleks nõusoleku saama. “Lapsendamissaladus tähendab, et kaitstakse nii peret, kes lapsendab, kui ka bioloogilist vanemat, kes on lapsest loobunud või eraldatud,” selgitab Liis Saarna, kelle sõnul pereregistri eesmärk on lapsendamisel laps bioloogilisest perest lahti siduda. “Lapsendajad asuvad siis vanemate asemele,” lisab Saarna.

Bioloogilise vanema otsimine hiljem ei ole lihtne, sest vanemad võivad abielluda ja nimed muutuda. “Kui otsitav inimene on leitav, siis maavalitsuse töötaja proovib temaga kontaki saada. Ei või teada, mida vanem on üle elanud ja kuidas olukorda suhtub,” lisab Saarna. ““Ei“ ütlevad enamasti emad, õed-vennad nii palju ei ütle. Juhtub ka, et bioloogiline ema ütleb alguses „ei“, aga näiteks aasta pärast võtab ise ühendust, et on valmis kohtuma.

Niisuguseid andmeid, mis ei paljasta isikut nagu kas bioloogiline vanem on surnud, võib jagada. “See on delikaatne teema, sest juba nime teada andmine võib juhatada sugulasteni, kes ei pruugi kontakti soovida,” sõnab Rattas.

Hooldusõiguse küsimus

Harjumaa, Tartu ja Ida-Virumaa on kohad, kus lapsendamist vajavaid lapsi enim leidub. Raskeim on leida kodu kooliealistele, erivajadusega lastele ning kolmele-neljale õele-vennale. “Kirurgiliselt ja arstlikult korrigeeritav erivajadus ei ole tavaliselt lapsendamisel takistuseks, kuid näiteks vaimupuue on,” lisab Rattas.

Paljud lapsed, kes elavad lastekodus ehk on asendushooldusel, ei olegi lapsendamiseks vabad. “Osa lapsed on lastekodus, sest vanemate hooldusõigus on piiratud osaliselt – lapsendada ei saa, aga kaaluda võib perekonnas hooldamist,” selgitab Rattas.

Harjumaal ei ole järjekorda lastest, kes ootaksid lapsendamist.

Lapsendamise protsess

Kõigepealt esitab vanem maavalitsusele sooviavalduse lapsendamiseks. Siis tehakse taustauuringud lapsendada soovivate vanemate kohta ja korraldatakse kohtumised.

“Taustakontroll on uuring pere päritolu ja kiindumussuhete kohta, mis selgitab välja, kas pere on turvaline ja lapsendamiseks valmis,” räägib Saarna. Esialgu ei saa lapsendada kasvuruumiga vanemad ehk inimesed, kellel on näiteks ebakindel sissetulek. Lapsendamine võib olla raskendatud karistusregistriga inimestele, sõltuvalt nende rikkumise tõsidusest.

Lapse ooteaeg võib kesta 2-3 aastat, sest lapsendada soovijaid on palju rohkem kui lapsi. “Lapsendada soovitakse nooremaid, kuni kolmeaastaseid lapsi. 4-aastasel ja juba vanemal lapsel võivad olla suuremad kohanemisraskused,” teab Saarna.

Kõik info, mis säilitatakse bioloogiliste vanemate kohta, kustub üsna kiirelt. “Lapsendamistoimikud säilitavad infot lapsendaja, aga mitte bioloogilise vanema kohta. Sel hetkel kui lapsendatakse, on võimalik midagi meelde jätta või kirja panna, hiljem ei pruugi see enam võimalik olla,” sõnab Rattas.

ÜKS LUGU

Ema, kes esimese lapse lapsendas kahe- ja teise seitsmekuuselt:
„Lapsendamine on loomulik asjade kulg, mitte mõte, mis ühel hommikul pähe tuleb ega maailmaparandamise vajadus. Laps, kes tuli perre seitsmekuusena, kohanes palju raskemalt kui laps, kes tuli kahekuusena. Üldiselt kehtib reegel – nii vana, kui on laps, võtab aega uues kodus ümberharjumine nii lapsele kui uuele vanemale. Uut õde käisime esimese lapsega koos vaatamas. Kui lapsed vanemaks saavad ja oma mineviku kohta huvi tunnevad, ei pruugi ma mäletada detaile ega seda, missugused emotsioonid mind siis valdasid, kui lapsed perre tulid. Seetõttu kirjutan oma mõlemale lapsele kirju. Kõike mineviku kohta vast ei peaks lastele edasi rääkima, näiteks, miks bioloogiline vanem kasvatamisega hakkama ei saanud. Kõigile ei ole alati vaja rääkida, et laps on lapsendatud – nii täiskasvanud kui lapsed suhtuvad sellesse erinevalt. ”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.