Kuidas saab valitsus aidata tarbijal hiiglaslikku elektri- ja küttekulu leevendada? (0)

Euroopa Liidu statistikaameti Eurostat (ec.europa.eu) andmeil tõusis 2021. aasta teisel poolel elektrihind EL-i liikmesriikidest kõige enam Eestis (50,2 protsenti). Võrdluseks: Slovakkias langes elektrihind 5,8%, mis oli EL-i suurim langus.

Hinnatõus Eestis jätkub hüppeliselt. Nord Pooli (NordPoolGroup.com) andmeil oli Eesti energiahind ühel ajavahemikul selle aasta augustis Nord Pooli energiabörsil lubatud kõrgeimal tasemel. Mida see tegelikult tähendab? Ühel anekdootlikul juhtumil läks ühe majaomaniku saunas veedetud tund talle maksma 50 eurot.

Küttehind on tõusnud muu hulgas ka Ukraina sõja ja gaasivarustuse piiramise tõttu.

See näitab, et küsimus ei ole ainult tarbijahindades, vaid tuleb arvestada väga tõsiste energiajulgeoleku ja geopoliitiliste aspektidega. On selge, et valitsusel on siin oluline roll vastutuse võtmisel. Aga mida on võimalik ette võtta?

Valitsus on tarvitusele võtnud mõned meetmed, näiteks lühiajaline hindade subsideerimine. See pole aga strateegiline lahendus.

Vajadus energiaturu ümberkorralduse järele

Kõige tõhusamad strateegilised lahendused on siinkirjutaja hinnangul reaalse konkurentsi võimaldamine elektri- ja kütteturul ning kodumaise energiatootmise oluline suurendamine. Täpsemini – tuleks rajada rohkem taastuvenergial põhinevaid elektrijaamu, mis toetab omakorda positiivset kliimamuutust.

Energiaturu ümberkorraldamisest on palju räägitud. 2020.–21. aastal töötati välja uus seadusandlus, mis muudab energiaturu vabamaks, võimaldades kohalikel energiatootjatel ja kogukondadel ise oma energiat ja elektriliine luua ja hallata.

Kahjuks on mõned võimsad lobigrupid selle pahupidi pööranud, nii et energiavõrgu kontroll jääb ka kohalikes oludes Eesti Energiale (või selle alaharudele ja seotud ettevõtetele), samas kui uute energiatootjate võrku ühendamine on aeglane, keeruline ja kallis protsess.

Üldjuhul peavad arendajad kõigi võrguga liitumiste eest ise maksma, Eesti Energia tasuta ühendusi ei loo. See kõik pärsib arengut ja tsentraliseerib kasumit ning vähendab konkurentsi.

Kütte tootmiseks ja tarnimiseks on vaja kohaliku omavalitsuse luba. Seetõttu seisab paljugi kinnisvara planeerimise protsessi taga, mis on kurikuulsalt ebatõhus – kohalikul omavalitsusel on enam-vähem vabad käed otsustada, millised projektid heaks kiidetakse ja millised mitte. Nagu planeeringueksperdid ja arhitektid sageli kurdavad, ei ole kohalikes omavalitsustes planeerimis-, arhitektuuri- ja kinnisvaraekspertiisi ning loomulikult soodustab see kaalutlusõiguse protsess isiklikku soosingut, erapoolikust ja (rahva)poliitilist otsuste tegemist, mis ei aita kedagi.

Kui soovime vaba ja õiglast arengut, tuleb kogu planeerimissüsteem täielikult ümber hinnata. Kohaliku omavalitsuse subjektiivne otsuste langetamine tuleks lõpetada ja pigem tegutseda objektiivsete fikseeritud ja seaduses kirja pandud etteantud kriteeriumide järgi, nagu käitutakse praeguse ehitusseaduse järgi teatud objektide puhul. See tähendaks kõigi võrdset, läbipaistvat ja õiglast kohtlemist, rohkem konkurentsi, väiksemat erapoolikust ja kiiremat arengut.

Riik võiks ka ise arendada juba olemasolevaid projekte

Energia tootmise vallas võiks eraarendajatele anda rohkem vabadust areneda, kuid valitsus (või pool-riigiasutused nagu Eesti Energia) võiks samuti osaleda ja osta (turuhinnaga) ning seejärel ehitada olemasolevaid energiaprojekte, mis on heaks kiidetud. Erilist tähelepanu tuleks pöörata taastuvtehnoloogiatele, sealhulgas biomassile, päikese- ja tuuleenergiale.

Kuna eesmärk on nii tarbijahindade alandamine kui ka energia- ja geopoliitiline julgeolek, võivad valitsuse kasumlikkuse kriteeriumid olla eraarendajate omast leebemad ning seetõttu võimaldaks see keskpikas perspektiivis kiiremat ja terviklikumat energiatootmist. Kui need projektid on käivitatud, võidaks need vajaduse korral maha müüa, et (osa) valitsuse investeeringutest tagasi saada.

Kahtlemata muudab sel viisil energiapakkumise suurendamine Eesti geopoliitiliselt turvalisemaks ja annab kindluse energia varumisel endale loota. Ehk võib Eesti sel juhul suure energiatootjana isegi teisi riike varustada, ühtlasi suurendab oma rikkust ja muutub Euroopa Liidus hinnatumaks. Samal ajal langeks tarbijahinnad, mis on populaarne otsus. See näib olevat võit kõigile. Võib-olla peaks valitsus seda kaaluma? 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.