Kose kossutiim sihib esiliigat (0)
Mirko KiisonMirko Kiison 
Kosel tegutseb juba kümmekond aastat sõpruskond, keda ühendab kirg korvpalli vastu. Aasta-aastalt on endale suuremaid eesmärke seatud. Mullu osaleti esimest korda Eesti meistrivõistluste teises liigas, kus jäädi napilt välja üleminekumängudelt. Tänavu loodetakse see väike viga parandada ning jõuda esiliigasse.

Kose valla esindusklubi nimeks on pilkupüüdev „Ei, Emotsioon“. Nagu klubi juhataja Mirko Kiison selgitab, on komal nimes oma kindel koht ja tähendus. „Nimi on välja kasvanud erinevatest mängijatüüpidest,“ räägib ta. „On mängijad, kes on emotsioonitud – isegi kui midagi platsil hästi teevad, siis ei jookse väljakul rusikas püsti ringi Teised mängijad on väga emotsionaalsed, tähistavad kasvõi igat vaheltlõiget. Meil oli mängija Erik Luts, kes praegu mängib esiliigas Kohila eest – no ma ei tea, mis maailmas peaks juhtuma, et see mees naerataks. Tema saigi Ei-poole, teised on emotsionaalsed ja elavad igale kordaminekule kaasa.“

Tegu on amatöörvõistkonnaga ehk palga eest keegi ei mängi ning amet pole kellelgi korvpalliga seotud. 2005. aastal koolipoistena loodud klubi aga pole niisama lõbusa kooskäimise koht, sest tegu on valitsevate Harjumaa meistritega ning üleriigiliste valdade mängude mitmekordsete võitjatega.
„Meil on nii, et kui saame kogu võistkonna kokku, siis oleme väga tugevad. Ma ei usu, et peaksime kellelegi kaotama,“ räägib Kiison.

Eesmärk: esiliiga

Neli aastat tagasi registreeris Kose sõpruskond klubi ametlikult. Põhjuseks oli asjaolu, et paar firmat soovisid neid rahaliselt toetada, kuid selleks oli vaja juriidilist „keha“. Läbi aastate on meeskond endale sponsoreid leidnud, kuid tänavu enam mitte. Ainsaks toetajaks jäi Kose vald, kelle toetus on täpselt nii suur, et saab saaliüürid tasutud. Ülejäänu – spordivahendid, sõidud mängudele, teises liigas osalemise tasu – tuleb meestel oma rahakotist leida. Siiani on hakkama saadud, kuigi hooaja eel oldi viimase minutini ebakindlad, kas sel hooajal tasub teises liigas mängida või mitte. „Viimasel hetkel otsustasime, et läheme ikkagi liigat mängima. Eks vaatame, mis saab,“ ütleb Kiison.

Sellest lausest ei tasu aga liigset pessimismi otsida – eesmärk on endiselt sama: jõuda teises liigas üleminekumängudele ning pääseda järgmiseks hooajaks esiliigasse. Mullu kaotati otsustavas mängus Postimehe klubile. Ka tänavu ei alanud liiga ootuspäraselt – esimene mäng kaotati.

Kiison selgitab, et kunagisest poisilikust entusiasmist on jõutud sinnamaani, et klubi mängijatel on oma töö, pere ja hobid. See aga tähendab, et trennis ja mängus pole praktiliselt kunagi täiskoosseisu. Kui aga igas mängus tuleb kasutada erinevat koosseisu, jätab see jälje ka mängude tulemustele.

Klubi nimekirjas on tänavu 13 meest, peatreenerit ei ole. Trenni tehakse kahel korral nädalas. Klubi brändi ja kõikvõimalike asjaajamistega tegeleb Sakust pärit Anthony Enden. Et teda kimbutavad pidevalt vigastused, siis platsil ta meeskonda palju aidata ei saa. Sellepärast kutsuvad teda teised „portselanmeheks“.

Võitlus Tarvasega

Kuid mängude tulemused näitavad, et Kose meeste tase on kõrgem kui teine liiga. Tänavune hooaeg algas Ei, emotsioonile Eesti karikavõistlustega, kus 1/16 finaali esimeses mängus alistati kodusaalis esiliigas mängiv võistkond Ambla. Kaheksapunktine võit pole kindlasti piisav, et kordusmängule Lääne-Virumaale võiks minna mütsiga lööma, ent motivatsioon on olemas – järgmises ringis tuleks suure tõenäosusega Kose vastaseks meistriliiga klubi Valga-Valka/Maks&Moorits. See mäng teeks Kose meestele suurt rõõmu. „Meie kogukonna jaoks on see suur asi, kui suudame tuua suure klubi siia ehitajate ja üliõpilaste vastu. See oleks töömehed versus professionaalid,“ muigab Kiison.

Kogemus meistriliiga klubiga on olemas – mullu kohtuti Eesti karikavõistlustel Rakvere Tarvasega, kellel on auhinnakapis medaleid Eesti meistrivõistlustelt. Kaotus tuli üsna suur, kuid Kiisoni sõnul oldi pärast mängu pigem lõbusad. Suured mängud toovad saali suure publiku – Rakverega mängu jälgis Kosel mullu ca 200 inimest – ja see on mängijatele alati motivaatoriks.

Kuid tasemevahest saadi siiski selge ülevaade – proffide füüsiline ettevalmistus on lihtsalt kordades parem. „Tempo on nii kiireks aetud, et kui sa isegi suudad mingi ime läbi viis minutit nendega joosta, siis olukordi enam korvideks realiseerida ei jõua,“ kirjeldab Kiison.

Samas suudavad Kose mehed teise liiga tasemel ise teisi üle joosta – meeskonna stiiliks on kiire mäng, sest pikki mehi võistkonnas palju pole. „Kui saame jooksma ja paneme mõned visked kotti ka, siis selle duhhi pealt võime absoluutselt kõiki võita,“ arvab klubi juhataja.

Siis pole muud kui soovida Kose meestele kerget jalga, kui Amblas kohtutakse karikavõistluste teises mängus kohaliku meeskonnaga. Kas kaheksast edupunktist piisab?

Keila kaotas avamängu suurelt

Eesti karikavõistluste esimese ringis ehk 1/16 finaalis võitis Kose Ei, Emotsioon esimese mängu Ambla vastu 8 punktiga. Teine Harju klubi, kes karikavõistlustel osaleb, on Keila Korvpallikool, kes kaotas oma esimese mängu suurelt meistriliiga klubile Valga-Valka/Maks&Moorits – 74:107. Täna (neljapäeva) õhtul toimub kordusmäng. Millega Valga/Valkale eelkõige alla jäädi ning millised eesmärgid on Keila klubil kordusmänguks, kui edasipääs tundub juba praktiliselt võimatu?

PEEP PAHV
Keila Korvpallikooli treener

Eesti karikavõistlustel osalemise eesmärk oli anda noorele meeskonnale kogemusi. Esimeses kohtumises kuulus meie algviisikusse kolm 16-aastast mängijat, vahetusest sekkusid veel kolm sama noort poissi – kõigi nende jaoks on meistriliiga meeskonna vastu mängimine motiveerivaks sündmuseks. Muud võimalust ju võrrelda ennast endise Eesti koondislase Kristo Saage või Läti tippklubides Riia VEFis ja Ventspilsis mänginud lätlastega pole. Meie pikemad eesmärgid on seotud siiski Eesti meistrivõistluste 2. liigaga ning noortel U18 meistrivõistluste ja Euroopa noorte korvpalliliiga EYBL mängudega.
Allajäämine Valgale väljendub eelkõige füüsilises jõus ja mõistagi ka oskustes. Raske on ju nõuda, et 16-18-aastased poisid oleksid Eesti mõistes tipptasemel meestega võrdsel tasemel.
Avamängus võis rahul olla kahe ja poole veerandajaga – kolmanda veerandaja keskel oli kaotusseis vaid üheksa punkti. Meeldis see, et noortel oli piisavalt julgust tegutseda rünnakul teravalt ja agressiivselt. Arvestades, et tegemist oli hooaja esimesel mänguga, suudeti mänguplaanist hästi kinni pidada. Samas jäime kaitses veidike pehmeks, kuid siin tuleb meenutada taas kahe meeskonna füüsilise jõu vahet. Neljapäeval loodamegi tõsta just kaitse agressiivsust.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.