Eesti vajab ühiskondlikku kokkulepet väljendavat kliimaseadust. Ilma kokkulepitud õiguslike piirideta tähendab rohepööre selgusetut ettevõtluskeskkonda, kus pole võimalik teha pikaajalisi otsuseid ega investeeringuid.
Nüüdseks on selge, et rohepöördega seotud otsused mõjutavad iga Eestis elavat inimest. Me näeme juba kallimat elektrihinda oma arvetel, märkame gaasihinna tõusu, oleme tunnistajaks erinevate keeldude kasvule. Kuid see kõik on alles algus.
Me veel ei tea, kaua tohib kasutada sisepõlemismootoreid, me ei tea, kas loomakasvatust peetakse kliimale ohuks või mitte, me ei tea, kas metsa majandamine on lubatud või mitte. Praegu tehakse otsuseid, mis mõjutavad põhjalikult meie elu ja valikuvõimalusi kümnendeid, kuid arutelu rohepöörde sisu üle pole isegi alanud. See ei tohiks nii olla.
Miks on vaja kliimaseadust?
Eesti rohepöörde seisukohti kujundab valitsus, kuid rohepöördega seotud otsused on sedavõrd suure mõjuga, et neid peaks tegelikult vastu võtma rahva esindajaks valitud riigikogu. Samal ajal ei sisaldunud kliimaneutraalsuse eesmärk ühegi praegu riigikogus toimetava erakonna eelmises valimisprogrammis.
Kes andis nüüdsele või eelmisele valitsusele mandaadi kliimaneutraalsuse eesmärgiga nõustumiseks? Sellist mandaati pole rahvas andnud, aga igal juhul käib valitsuses praegu aktiivne töö eesmärki toetavate ja Eestile otsekohalduvate Euroopa regulatsioonide väljatöötamiseks.
Liikumine puhtama looduse suunas on igati hea ja selle osas vaidlus puudub. Saatan peitub aga detailides, kui asuda loosungite tasandilt liikuma konkreetsemaks.
Šveitsis referendum
Rikas Šveits korraldas sel suvel referendumi, mille tulemusena lükkas rahvas tagasi valitsuse kliimaeesmärkide saavutamiseks koostatud reformikava. Näiteks soovis valitsus kehtestada autokütuse- ja lennupiletite maksu. Rahvas muretses nende maksude mõju pärast majandusele, mis alles taastus koroonapandeemia tekitatud kriisist.
Lisaks sedastati, et Šveits toodab vaid 0,1 protsenti globaalsest kasvuhoonegaaside mahust, mis tähendab, et nende maksude kehtestamine ei avaldaks keskkonnale laiemalt mingit positiivset mõju. Eesti puhul on see protsent ca 0,025.
Ettepanek kliimaseaduse koostamiseks
Viru Keemia Grupp tegi eelmisel nädalal Eesti parteidele ettepaneku alustada kliimaseaduse koostamist. Kindlasti võib küsida, miks just meie sellise ettepaneku tegime?
Vastuseid on mitu. Esiteks, keegi lihtsalt pidi sellise ettepaneku tegema ja valdkonda pikalt tundes teame ka kliimaneutraalsuse eesmärgi seadustamisega kaasnevaid ohte ja võimalusi. Paljudes Euroopa Liidu riikides on need arutelud ammu ära peetud ja seadustega selgus loodud.
Teiseks, meie näeme väga selgelt, kuidas rohepöördega seotud otsuseid võetakse vastu õhinapõhiselt, mõjuanalüüsideta, fakte ja riske hindamata.
Euroopa Komisjoni rohelepe näeb ette kliimaneutraalsuse saavutamist koos majanduskasvuga, mitte selle arvelt.
Kolmandaks, muidugi tahame ka meie ise Eesti suurima erakapitalil põhineva tööstusena teada, millistes raamides peame lähikümnenditel tegutsema, et teha otsuseid oma ettevõtte ja töötajate tuleviku osas.
Tegelikkus osutus teistsuguseks kui poliitikud kirjeldasid
Võtame näiteks energeetika ehk valdkonna, mida meie tunneme kõige paremini ja kus rohepööre on juba igapäevane tegelikkus.
Rohepoliitikute idee järgi peaks fossiilkütuste maksustamine tekitama riikidele raha kliimaneutraalsetesse tehnoloogiatesse investeerimiseks viisil ja mahus, mis ei kergita tarbijale vähemalt oluliselt lõpptoote hinda. Euroopa Komisjoni rohelepe näeb ette kliimaneutraalsuse saavutamist koos majanduskasvuga, mitte selle arvelt.
Tegelikkus osutus teistsuguseks kui poliitikud kirjeldasid, aga täpselt selliseks, nagu oli ette näha. Süsinikuvaba elektritootmise võimsusi on vähe ja tootmismahud on kõikuvad. Baaskoormuse suudavad tagada vaid tuumajaamad ja fossiilsed energiaallikad. Turuhind on kõrge, sest hind kujuneb viimase turuletulija järgi ja viimane turuletulija on sunnitud ostma kõrge hinnaga CO2 kvooti.
Kokkuvõttes saavutati see, et tarbija maksab kinni nii elektri kõrge hinna kui ka jätkuvad taastuvenergia toetused, valitsustel on süsinikumaksust rohkem raha eelarveaukude lappimiseks ja Saksamaal toodeti augustis söest rohkem elektrit kui märtsis-aprillis-mais.
Ühesõnaga läks elu kallimaks, Euroopa konkurentsivõime halvenes ja kliimat ei päästetud.
Praegu on elektrihind üle 100 euro MWh eest ja poliitikute otsuste tõttu taevasse kerkinud CO2 hinnale see nii ka jääb. Hind peaks olema ammu piisav, et ka vähem andekas taastuvenergeetik suudaks hakata elektrit tootma ilma dotatsioonideta. Samal ajal maksab Eesti tarbija lisaks kõrgele elektrihinnale jätkuvalt igal aastal üle 80 miljoni euro taastuvenergia toetuseks. Kas see ongi Eesti rohepööre?
Aitaks ühiskondlik kokkulepe
Üks lahendus selguse saamiseks oleks Eesti ühiskondlikku kokkulepet väljendav Eesti kliimaseadus. Ilma kokkulepitud õiguslike piirideta tähendab rohepööre selgusetut ettevõtluskeskkonda, kus pole võimalik teha pikaajalisi otsuseid ega investeeringuid.
Kliimaseadus peaks panema paika Eesti riigiülesed ja valdkonnapõhised kliimaeesmärgid, nende ajalise raami, seose teiste seaduste, Euroopa Liidu õiguse ja rahvusvaheliste lepingutega, kliimavaldkonna terminid, kliimaeesmärkide täitmiseks asjakohased ja proportsionaalsed isiku õiguste ja vabaduste piirangud, nende õigused ja kohustused ning õiguste ja kohustuste täitmise tagamiseks vajalikud normid. Vähem oluline pole aga seaduse loomise protsess, mille käigus tehakse põhjalikud mõjuanalüüsid ja toimub sisuline arutelu Eesti valikute üle.
