Koolitoit peab lastele huvitav olema (0)
Article title
Belglasest tippkokk Emmanuel Wille annab oma panuse Eesti köögikultuuri kokkade olümpial osalemisega ning ka Kuressaare ametikoolis õpetamisega.

„Kui välja tuuakse soe, kohev juustusai, siis pole last, kes seda ei sooviks,“ kirjeldab Loksa gümnaasiumi direktor Õnnela Tudrekin.

„Koolilõuna peab tasakaalus olema – toitainete osa peab olema väga hea,“ ütleb Emmanuel Wille, kes on aastaid juhatanud Olde Hansa restorani kööki, praegu peab oma toidubussi, õpetab noori kokki Kuressaare ametikoolis ning töötab ka veel Olde Hansas. Emmanuel rõhutab, et kindlasti peab olema hea puu- ja juurviljavalik ning salatid – sellised, mida lapsed tahavad süüa.

„Väga tähtis on kasutada värsket toorainet ning pidada silmas, et maitsed oleksid head, täiuslikud ja naturaalsed,“ ütleb Wille. Tema sõnul peab näiteks loomalihal olema õige loomalihamaitse ning maitset ei tohi tappa maitseainetega. „Ma soovitaksin mitte kasutada ka viinerit ja vorsti ega muid poolfabrikaate,“ soovitab Wille. Tema sõnul võiks üks kord nädalas kindlasti menüüs olla kala ja liha – kõik peab olema tasakaalus. Kindlasti võiks Wille sõnul olla toidu peal viilutatud tomatit, peterselli, murulauku või rohelist sibulat.

Oma koolipäevadest Belgias meenutab Wille, et laual võisid olla sinimerekarbid kastmes ning friikartulid – see on üks Belgia tavapäraseid maiusroogi. „Kõik lapsed sõid väga hea meelega,“ kiidab Wille, kes oli ka Eestile Bocus d’Oril ehk kokandusolümpial kõrge seitsmenda koha toonud meeskonnas. Oma laste kohta ütleb Wille, et tütar on juba suur, aga 17-aastane poeg sööb kõike, mida lauale pannakse. „Kui tuleb koolist, on kõht ikka väga tühi,“ kirjeldab Wille.

Värske ja isuäratav toit

Et toit oleks võimalikult värske ja isuäratav, seda proovivad saavutada ka direktor ja kokad Harjumaa Loksa gümnaasiumis. Direktor Õnnela Tedrekin räägib rõõmsalt, et köögipersonal koosneb endistest restoranikokkadest ning toidud on väga maitsvad.

„Meil on mitu valikut, kas riis või tatar, mõne toidu kõrvale kartul. Meie personal eksperimenteerib palju salatitega, vahel juhtub, et mõni salat on lastele liiga uuenduslik, uusi asju valmistavad kokad vähem,“ räägib direktor. Tema sõnul süüakse toidud enamasti ära ning jääkidega suuri probleeme ei ole.

„Oma lastelaste pealt vaatan, et sageli nad teevad mitte kõige tervislikumaid otsuseid, neile maitsevad makaronid,“ räägib direktor. Loksa gümnaasiumis on traditsioon, et igal neljapäeval on küpsetuspäev, kus kooli köögis küpsetatakse mitmesuguseid hõrgutisi. Laste seas on väga armastatuks saanud soojad juustusaiad, mis lõhnava ja kohevana lauale tuuakse.

„Üldiselt olen väga rahul, kuigi meile on ka proovitud suurköögi teenust pakkuda,“ ütleb direktor, kes eelistab igal juhul oma kooli väikesest köögist tulevat värsket ja maitsvat toitu. Loksal on koolitoiduga asjad kenasti – riik maksab iga lapse lõuna eest ühe euro; köögipersonali, elektri-, vee- jmt kulud katab kohalik omavalitsus. „Võtame alati arvesse, kui mõnel lapsel on erisoove või tervislikud põhjused midagi mitte süüa,“ ütleb direktor.

Lapsed söövad hea isuga!

„Tallinna haridusamet on meie eest teinud riigihanke, see õigus Tallinna haridusametil loomulikult on. Leitud on uus toitlustaja, kes alustab pärast vaheaega. Kuna meil seisab vahetus alles ees, siis me ei oska öelda ei positiivset ega negatiivset sel teemal. Tavapärase koolitoiduga, mille eest maksumaksjad maksavad 1,34 eurot, on ju kõik endine,“ räägib Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur.

„Kuna kogu toitlustamine on omavalitsuse tagada, siis pigem on küsimus, miks seda kindla hinnaga teenust lastakse riigihanke alusel teha, sest tegelikult pole eriti midagi hankida ja paratamatult jääb lõpuks ainult liisuheitmine pakkujate vahel,“ ütleb Piibur ja kinnitab, et temal koolidirektorina nendes küsimustes palju häid ideid ei ole ja ausalt öeldes pole ka lahendusi palju pakkuda. „Ehk peaks ikkagi Tallinn ise lastele süüa tegema?“ küsib Piibur.

Magusroaks pakutakse koolilastele tavaliselt tervislikke roogasid: marjad ja puuviljad toovad kokad tavaliselt oma koduaedadest. 

Tallinnas hangiti riigihankega koolitoitu ikka nii, et seda tehakse kohapeal kooli sööklas, seega enamikus Tallinna koolides tehakse toitu kohapeal.

„Seni on lapsed hea meelega koolis söönud, ilmselt on meil ka väga maitsvad toidud olnud.“ Piibur ütleb, et kui oleks üks suur Tallinna linnale kuuluv toitlustaja, siis tehtaks ikka toitu kohapeal, mitte ühisköögis. „Pigem oleks kontroll linna enda poolt lihtsam ja rahade liikumine nähtavam. Koolitoidule saaks ka linn kulutada rohkem raha otse, mitte seda riigihangetega laiali jagades,“ arvab Piibur.

Maakool versus linnakool

Kätrin Korv Harjumaalt, kelle kaks last käivad Tallinnas põhikoolis, ütleb, et tema lastele koolitoit üldiselt meeldib. „Lastel läheb sageli kõht tühjaks kohe pärast seda, kui nad just söönud on. Ma kuulen sageli lauset: ma tahan süüa!“ räägib Kätrin. Kodus on ta lahendanud olukorra nii, et lastel on kogu aeg võtta puuviljaviile, näiteks õuna, vahel ka värske kapsa veerandikke.

„Minu lapsed söövad hea meelega värskeid köögivilju,“ tõdeb Kätrin. Koolitoidule heidab ta ette just seda, et värsket kipub vähevõitu olema. Kätrini vennalapsed õpivad väikeses maakoolis, kus tehakse kohapeal süüa sageli toiduainetest ning köögiviljadest, mida personal toob kaasa oma koduaiast. Lisaks õuntele on sügisesel ajal laste koolitoidus kodus kasvatatud porgandeid, kapsast ning maitsetaimi.

Kartulit siiski mitte, sest koolipere jaoks peaks kartulit eraldi kasvatama.

Jõudu ja energiat

Tagli Pitsi tervisearengu instituudist ütleb, et laste puhul on väga oluline, et nad saaksid piisavalt toitaineid, mis annaksid neile jõudu ja energiat – et laps saaks kasvada ning tema lihased ja luud areneksid terveks ja tugevaks. Sestap on oluline, et lapse toiduvalikus oleks piisavalt valku, mineraalaineid, süsivesikuid ning rasvu.

„Mitte miski ei asenda mitmekülgsust,“ kinnitab Kätrin Korv, kes on oma laste pealt kogenud, et mida rikkalikum on valik nii laual kui ka taldrikul, seda isukamalt lapsed söövad. „Nad söövad isukalt kuni selleni, mida nad ei kavatsegi suhu panna,“ teab Kätrin. Ema kurdab, et enamasti jäävad taldrikule seisma just köögiviljad, mis on lastele tundmatud.

Roman Zaštšerinski sõnul tuleb toit lastele huvitavaks teha, küll nad siis söövad ja hea isuga. Fotod erakogu 

„Mul pole mõtet panna neile salati sisse paprikaviile, seda ei sööda nagunii – toore paprika maitse ei pruugi lastele meeldida. Samas on hoopis teine asi, kui panen paprikaviilu võileivale,“ räägib Kätrin. Ta on kogenud, et kui lapse autoriteedid, näiteks vanemad õed-vennad söövad tundmatut koostisosa, hakkavad ka väiksemad lapsed ettevaatlikult proovima.

Võõras toit ehmatab

Koolitoiduga on siiski erinev teema, kui koolis pakutakse toitu, mida kodus kunagi tehtud ei ole. „Siis on lapse esimene reaktsioon: ei, aitäh,“ räägib Kätrin. Sestap on suur osa kahe lapse ema argipäevast lapsukestele ninaesise otsimine. „Kapp peab kogu aeg täis olema. Kui lapsed koolist tulevad, peab olema kapis toitu, mida nad soojendada saavad,“ räägib Kätrin.

Kätrin on valinud pigem selle tee, et teeb ise toidu valmis, kui et riskib variandiga, et lapsed lähevad oma vähese taskuraha eest kiirtoidukohta. „Oleme sellest rääkinud, et kui kõht on tühi, siis süüakse kodus, mitte kusagil rasvast lõhnavas kiirtoidukohas,“ räägib ta.

Kuna tema lapsi ootab pärast koolipäeva ka pikk kojusõit, siis pakib ta lastele kaasa õunu ja banaane, et neil oleks rongisõidu ajal midagi näksida. „Muidugi on nad näljased, kui koju jõuavad,“ räägib Kätrin. Ta on kogenud, et kodune õhtusöök – tavaliselt laste lemmikud ning tuttavad maitsed – maitseb alati väga hästi.

„Isa jõuab tavaliselt veel hiljem koju kui lapsed, seega pean tema portsu kõrvale panema, muidu jääks ta õhtusöögita,“ räägib Kätrin. Ta ei süüdista, et koolitoit oleks kehv või toitainevaene, pigem jääb kasvavatele poistele ühest tõsisest söögikorrast ennelõunal väheks. „Nad on võimelised kogu aeg sööma,“ on ema kogenud.

Kanakoivad ja ahjujuurikad

Aastaid tipprestorane juhtinud kolme poja isa Roman Zaštšerinski üteb, et tema lapsed söövad hea meelega näiteks püreesuppe brokolist, lillkapsast ja muust, aga ka köögivilju värskena. „Panen kandikule valmis, nad võtavad ise,“ kirjeldab tippkokk.

Kord tegi Roman heategevuslikul eesmärgil süüa Rocca al Mare koolis, kus õpib vanim poeg. Menüü mõeldi välja selliselt, et lastel oleks huvitav – näiteks olid kanakoivad „Tom and Jerry“, lisaks ahjujuurikad, mis Romani sõnul kadusid kiirelt. „Kes võtsid, võtsid isuga, teised võib-olla üldse mitte,“ meenutab Roman.

Loomulikult algab kogu hea toidu valmistamine eelarvest: mida rohkem sööjaid, seda soodsamat einet on võimalik pakkuda. „Siin oleneb juba koka nutikusest, kui hästi keegi oma menüü kokku paneb,“ ütleb Roman.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.