Kohila Vineer –ka töökultuuriga maailmatasemel (0)
Article title
“Iga töötaja on ka oma firma visiitkaart,” arvab OÜ Kohila Vineer büroojuht Äli Männa. Tavaliselt ta küll operaatoripuldi taga ei seisa, aga tootmises töötajatega vestlemas käib küll.
Küllap on Kohilas asuv ettevõte Kohila Vineer jäänud nii mõnelegi – just tööotsingul olevale hakkajale inimesele – silma oma sagedaste tööpakkumistega erinevates meediaväljaannetes. Mujal kõneldakse majanduse jahtumisest, tootmise tagasitõmbumisest, Kohila Vineer aga otsib töötajaid. Kas Kohilas on siis kõik vastupidi kui mujal maailmas?

Kohila Vineer, omas valdkonnas kindlasti üks maailma kaasaegsemaid ettevõtteid, saavutas planeeritud tootmisvõimsuse juba mõni aasta tagasi. Viimaste aastatega on maailmas aga paljugi juhtunud: USA ja Hiina on kiskunud kaubandussõtta, jätkub ebaselgus Brexitiga, hiljuti teatas USA täiendavate tollimaksude kehtestamisest muude kaupade hulgas ka Euroopa auto- ja lennukitootjaile, mitmes piirkonnas toimuvad suuremad või väiksemad relvakokkupõrked. Maailm on rahutu ning selle mõju on tunda ka vineeriturul.

“Eks kahe majandusgigandi, Ameerika ja Hiina vaheline kaubandussõda jahutab terve maailma majandust, tootmismahud kahanevad,” kõneleb Kohila Vineeri juhatuse liige Andres Laht. Ka Kohila Vineeril, kus ollakse 95% ulatuses orienteeritud välisturule, pole lepingud välispartneritega enam nii mahukad.

“Tarned Aasiasse on vähenenud, Inglismaa mahud kahanenud, üldiselt on kogu Euroopa ehitussektor ja masinaehitus langustrendil, Türgi on mõneks ajaks päris ära langenud,” loetleb ettevõtte juhatuse liige Ruth Grünthal põhjusi, miks tehase tarned välisriikidesse enam nii suuremahulised ja stabiilsed pole.

“Eile laadisime aga mitu konteinerit Jaapanisse, endiselt läheb toodang Lõuna-Ameerikasse, Tšiili ja Argentiinasse, Araabiamaadest Araabia Ühendemiraatidesse, Euroopas Rootsi, Soome, Saksamaale,” kiidab Andres Laht firma müügiosakonna head tööd. Müügiosakond, nagu ka kontserni tootearenduse osakond, asub Riias, emaettevõtte juures. Ja nii kaua kui ehitatakse, kui toodetakse masinaid, mis lendavad, vett või maad mööda sõitvaid, on vaja toota ka kvaliteetvineeri. Et aga toota, vajab ka Euroopa moodsaim ja maailma üks modernsemaid vineerdetailide tootmisele spetsialiseerunud ettevõtteid inimesi – vajab arukat, innovaatiliselt mõtlevat, kaasaegse tehnoloogia ja tehnika vastu huvi tundvat inimest.

Oodatud on…

Tavakujutluses on üks vineeritehase tööline 50+ meesterahvas, mitte eriti haritud, kes puidutolmusena mürisevate masinate vahel raskeid palke transportöörile vinnab.

“Tänapäeval, eriti meie tehases, pole see kaugeltki nii,” nerab Kohila Vineeri personalijuht Anu Õun. “Meie moodne tehas vajab haritud ja kohusetundlikke, heale tulemusele ja heale töötasule orienteeritud inimesi.” Ja pole oluline, kas see inimene on mees või naine, mis on tema emakeel, nahavärv või mis seisab usutunnistusel, on ta vegan või kõikesööja, on ta noor või vana, haritud või haridusteed jätkamas… Kohilas on oodatud kõik. Kohapeal saab uustulnuk väljaõppe, vajadusel saadame ta emafirma juurde täiendkoolitusele,” kõneleb personalijuht.

Palka häbenema ei pea…

Esimene, millele inimene töövestlusele minnes mõtleb, on loomulikult raha, palganumber…

“Meie ettevõtte tööline oma palka häbenema ei pea. Nagu ettevõte on tublisti üle Eesti keskmise, on ka hea töötaja tasu üle Eesti keskmise ehk siis brutopalgast rääkides üle 1600 euro,” kõneleb juhatuse liige Ruth Grünthal. Palk sõltub esmalt tööpositsioonist ehk siis konkreetselt tööst, mida töötaja teeb. Samuti peab inimene ennast tõestama, olema kohusetundlik, näitama üles püüdlikkust. “Headele töötajatele pole meie ettevõttel kahju raha maksta,“ räägib Anu Õun inimese ja raha vahelistest seostest. “Inimene peab hoolima sellest, mida ta teeb, austama iseennast ja omaenda tööd,” täiendab Ruth Grünthal.

Seda kõike võib nimetada kokku ka töökultuuriks. Inimese suhteid ettevõttega ja ettevõtte suhteid oma töötajaga.

“Inimesed, kes meilt mingil põhusel lahkuvad, on kolme-nelja kuu pärast tagasi – ei suuda harjuda teistsuguse töökultuuriga,” lisab Andres Laht.

Ametiredelil kõrgemale

Töökultuuri hulka kuulub ka see, et kui tehase juhtkond otsib uut inimest kõrgemale positsioonile, vaadatakse esmalt ringi oma töötajate hulgas – kas keegi on edutamiseks sobilik. See aga tähendab, et inimesel peab olema vastav haridus, kogemused, suhtlemisoskus…

“Kogemused tulevad ajaga, aga hariduse omandamisel aitame me kõigiti kaasa,” kõneleb personalijuht. Nii pole harvad juhused, kus tööotsingul inimene valib Kohila Vineeri just selle pärast, et siin on loodud tingimused õpingute jätkamiseks.

“Meie operaatori vahetus kestab 12 tundi. Reeglina on kolm vahetust järjest, siis kolm puhkepäeva,” kõneleb Andres Laht tööprotsessist.

“Nende kolme vaba päeva jooksul jõuab õppur eksamiteks valmistuda, teine inimene õpinguid alustada, mõni väikeettevõtja veel omaenda äriga tegeleda,” täiendab personalijuht. Nii sobib paindlik tööaeg ja juba mitu kuud ette teadaolev töögraafik väga paljudele.

Kodust tööle

Pikk vahetus ja vähem töölkäimist tähendab ka seda, et vähem aega kulub teelolemisele. Sellelt hoiab töötaja vähemalt kolmandiku ajast omaenda tarbeks kokku.

“Tänapäeva noored tahavad ju väga paindlikku tööaega. Kel on huvitavad hobid, kel muu põhjus pikemalt vaba olla. Meie ettevõtte paindlik töögraafik võimaldab seda,” kõneleb personalijuht. Kes on aga kaugemalt, ei taha ajaressurssi säästes pidevalt kodus käia, neil aidatakse kohapeal ka elamispind leida.

“Eriti hea on neil, kes sõidavad meile tööle Tallinna poolt. Reeglina sõidavad inimesed tööle Raplast Tallinnasse, see liiklussuund on hommikuti autodest umbes,“ teab Andres Laht, kes ka ise Tallinnast Kohilasse hommikuti oma autoga tööle sõidab. Ja teel olles liiklusummikute tõttu kurja vanduma ei pea – see liiklussuund on tühi.

Nende tarvis aga, kes oma autoga tööle ei sõida, on ettevõte pannud kurseerima Talllinnasse ja Türile bussid, mis kaks korda päevas ettevõttesse inimesi tööle toovad.

Ka on Kohila alevik otse raudtee ääres, raudteejaamast on töökohani vaid poolteist kilomeetrit. Nii et ka rongiga pole ei Türilt ega Tallinnast võimatu Kohilasse kohale jõuda.

Nagu playstation

Tehase tsehhid on avarad ja valged, kuskil pole ei tervist kahjustavat tolmu ega mürgiseid kemikaale. Ainult masinad, seadmed ja arvutid. Kõik on küll tehnika viimane sõna – tehases töötamine on nagu playstation´il mängimine, on isegi mõne tehast külastnud inimese poolt arvamust avaldatud –, uusim tehnoloogia igal pool. Aga kas arvutikuvarisse päevade kaupa vahtimine lõpuks ikkagi monotoonseks ei muutu, stressi ei põhjusta? Olgu selle eest või hea palk ja tasuta supp ning kohv öises vahetuses.

“Neljas vahetuses töötab kokku 250–260 inimest. Ja ikka tekib mõnel inimesel soov ära minna, olgu siis põhjused isiklikud või tööalased, näiteks rutiin,” kõneleb personalijuht.

Selleks, et töötajal ei tekiks soovi rutiini pärast lahkuda, aga tal pole ka motivatsiooni ametiredelil järgmisele pulgale astuda, pakutakse võimalusi ametialaselt liikuda erinevates suundades, erinevatele ametikohtadele.

“Oleme koolitanud liinioperaatoreid näiteks katelseadmete operaatoriks või hoopis laborandiks, tehnikuks, tõstukijuhiks, meistriks,” kõneleb personalijuht töötajaile pakutavatest arenguvõimalusest. Iga uue kutse omandamisega tõuseb ka töötaja töötasu. Nii on uutest ametioskustest huvitatud mõlemad pooled – töötaja töö muutub vaheldusrikkamaks ja veel paremini tasustatuks, tehase juhtkonnal on aga kindlus – kui ka mõne seadme operaator ühel päeval mingil põhjusel tööle ei tule, on asendaja alati võtta. Tehas peab ju töötama 24/7.

Soodustused töötajaile

Isegi saekaater, kus vanasti töötasid eranditult ainult mehed, on Kohila ettevõttes nii automatiseeritud, et hakkama saavad ka õrnema soo esindajad. Ainukeseks füüsiliseks koormuseks tehase töötajale on olla 12 tundi tähelepanelik ning jälgida arvuti vahendusel tootmisprotsessi. Ja sekkuda ainult siis, kui midagi peaks selles protsessis tavapärasest teisiti minema, hälve tekkima. Et aga operaatoreil selleks ikka vaim koos kehaga värske oleks, ergutatakse inimesi sportima. Ettevõte tasub osaliselt ka sportimisele kulutatud summad.

“Mina käin näiteks regulaarselt spordiklubi MyFitness jõusaalis, kus mul on tasumiseks püsikorraldus sõlmitud,” räägib Andres Laht oma spordiharrastusest, mille ettevõte suuremas osas kinni maksab. Ei pea aga vaimu värskendamiseks minema tingimata jõusaali, ühiselt renditakse tehase toel ka sportmängusaale, ettevõte on nõus tasuma ka ujula, golfimängu, ratsutamise või muud spordiala harrastajate kulud – peaasi, et töötajal vaim ikka värske püsiks.

Eestis küll ei peeta statistikat töökohal pere loonud inimeste üle, kui aga peetakse, oleks selleski arvestuses Kohila Vineer eesotsas – ettevõtte kollektiiv on noor ja nooruslik.

 

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.