Kiiremini ja kõrgemale – trampoliinvõimlejad õed Hanna ja Helena (0)
Article title
Hanna 2018. aastal Portugalis laagris treeningul.

Kaberneeme külas elavad õed Hanna (14) ja Helena (19) Samelselg, kellel on väga põnev hobi – trampoliinvõimlemine. “Trampoliinvõimlemine (varasema nimetusega batuudihüpped) on võimlemise ala, mis seisneb akrobaatikas batuudil hüppamise ajal”, seletab Wikipedia pika nime taha peituva spordiala ühe lausega lahti.

Kohtun õdedega Kuusalu Keskkoolis, kus 14a Hanna õpib 8. klassis ja 19a Helena 12. klassis ning vestluse käigus saan teada, et tegemist on maailmas üsnagi levinud spordialaga, milles peetakse nii maailmameistrivõistlusi kui ka alates 2000. aastast on trampoliin olümpiamängude kavas. Eestis tegeletakse sellega pigem vähe ja seetõttu sellest ka teatakse vähe.

Alustasid noorelt

Trampoliinvõimlemise juurde jõudsid õed tegelikult üsna juhuslikult. “Olin umbes viiene, kui ema pani mind akrobaatika trenni, alguses tegin iluvõimlemist ja akrobaatikat. Tallinna Ülikoolis olid suured batuudid, kus me trenniga tihti käisime – tegime vaheldumisi nii akrobaatikat kui ka batuudihüppeid. Kuidagi läks aga nii, et vaikselt kadus akrobaatika kõrvalt ära ja klubi, kus ma trennis käisin, hakkaski vaid batuudihüpetele keskenduma,” räägib Helena. Hanna jõudis selleni aga juba tänu Helenale.

Praegu kuuluvad tüdrukud MTÜ SK Biomechanics Group nimelisse klubisse. Klubi koduleheküljelt võib ala tutvustuse kohta lugeda, et see on üks vähestest spordialadest, millega võib alustada väga noores eas (3–4-aastaselt), et trampoliinvõimlemine on paljuski seotud sportvõimlemisega, mis nõuab head vastupidavust ja jõudu ning et selle spordialaga tegeldes ei omandata mitte ainult hüppamisoskus, vaid ka ilus rüht ja üleüldine hea vorm.

Erinevad kategooriad

Hanna ja Helena, kes alustasid akrobaatika treeningutega juba viieaastaselt, on nüüdseks mõlemad saavutanud trampoliinvõimlemises nii medalikohti kui ka meistritiitleid, nad on esindanud Eestit Noorte MM-il ning 2019. aastal pälvis Hanna batuudihüpetes noorteklassis Eesti meistri tiitli ja Helena pälvis juuniorklassis kolmanda koha.

Võisteldakse kahes kategoorias – trampoliinhüpped ja topelt-trampeti hüpped.
Topelt-trampet on lihtsam, sest katse kestab vähem – topelt-trampet on nagu väike batuut, mis koosneb kahest osast (kahest trampetist), millest esimene osa on kaldu ning teine põrandaga paralleelne. Sellel sooritatakse jooksu pealt kaks elementi nii, et esimene maandutakse võrgule ning teine maha maandumisalale.

Helena 2019. aastal Portugalis AlgarveGymCamps laagris harjutust sooritamas. 

Trampoliinil tuleb aga järjest sooritada kümnest elemendist koosnev harjutustekava, mida on erinevate raskusastmetega. “Batuudile on märgitud jooned ning keskel on suur rist – kohtunikud jagavad hindeid ka selle eest, millisele alale maandud,” selgitab Hanna.
Kui erinev on trampoliin tavalisest batuudist? Selgub, et väga erinev – võistlusbatuut on neljakandiline, mille mõõtmed on ~3x5x1,2 meetrit ning batuudi võrk on punutud erineva laiusega paeltest (4–16 mm). Ka vetruvad need batuudid oluliselt paremini, kui tavalised kodubatuudid.

Tüdrukute saavutuste taga on aga aastatepikkused intensiivsed treeningud ja treeninglaagrid. “Käisime aastaid peale kooli Tallinnasse trenni, trennid olid viis kord nädalas, ” räägivad õed.
Tiheda trennigraafikuga ollakse endi sõnul harjunud. “Kui tuleb pikem vahe sisse, siis kaob kehatunnetus ära. Samuti näiteks kui on jäänud pikem paus sisse, siis uuesti treenima hakates võivad esimesel nädalal vaevata seljavalud, sest lihased on puhkeolekus,” selgitab Hanna.

Treeningud algavad jooksmise ja soojendusharjutustega, seejärel tehakse batuudil üleshüppeid ning viimaks jõutakse saltodeni.

Küsimuse peale, kas batuudil vihinal saltosid visates kukkumise hirmu ei ole tekkinud, tunnistavad õed, et ettevaatlikkus pesitseb koguaeg kuklas, ent hirmutundel ei tohi enese üle võimust lasta võtta. “Teadmine, et üks vale liigutus ja oled batuudilt väljas, on koguaeg olemas. Õnneks ei juhtu kukkumisi tihti ning ühtegi tõsisemat vigastust pole samuti õnneks olnud. “On olnud väiksemaid seljavigastusi ning hüppeliigse traumasid,” räägib Helena.

Siiski on Helena, kes valmistub kevadel keskkooli lõpetama, hetkel intensiivsetest batuudihüppetreeningutest pausi võtnud, et keskenduda õppimisele. Mõõduka füüsilise koormuse hoidmiseks käib ta kolm korda nädalas kergejõustikus/üldfüüsilises trennis, mängib võrkpalli ja käib rahvatantsus.

“Rahvatantsust on kogu meie suguvõsa läbi imbunud,” räägib Hanna, kes küll ise veel rahvatantsupisikuga nakatunud pole. (Hanna ja Helena tädi Karin Soosalu oli mullusel suurpeol S3 segarühmade liigijuht – S. V) Vanaema Taimi Saarma sõnul on seitsmest lapselapsest Hanna hetkel ainus, kes rahvatantsuga ei tegele, aga avaldab ootust, et küll ta veel jõuab.

Foto: Õed Hanna (vasakul) ja Helena Samelselg. Fotod erakogu 
Intensiivsed treeningud

Hanna käib praegu aga trennis 2x nädalas Paides ja igal laupäeval Tartus. Kui Paidesse treeningule sõidutavad vanemad, siis Tartusse läheb Hanna üksinda bussiga. Kell 10 Tartus algav treening tähendab seda, et neiu peab oma kodus Kaberneemes ärkama juba kell 5.30.
Küsimuse peale, kas motivatsioon otsa ei ole lõppenud, vangutavad mõlemad tüdrukud pead.

Aastate jooksul on võistlustel käidud näiteks nii Soomes, Rootsis, Lätis, Poolas, aga ka kaugemal nagu Peterburis või Saksamaal. Suviti toimuvad treeninglaagrid. “Oleme mitu aastat järjest suviti käinud Portugalis treeninglaagris. Sinna tullakse ka mujalt riikidest üle maailma, enamasti aga Inglismaalt. Treeninglaagritesse on alati kaasatud ka eksperdid, kes jälgivad sinu treeninguid ning aitavad uute elementide sooritamisel,” selgitavad õed.

Helena hindab treeninglaagritest saadud kogemusi kõrgelt: “ Lisaks tehnilisele arenemisele saad keelepraktikat ning läbi uute tutvuste saad julgust ja kogemust juurde ka sotsiaalses mõttes.”

Millises vanuseklassis on batuudihüpetega tegelemine kõige populaarsem? “Pigem nooremate seas. Eestis on juuniorklassi võistlused kuna 21a vanustele noortele, vanematele enam Eestis võistlusi ei ole. Hüppajaid muidugi on, aga mitte nii palju, et saaks võistlusteks piisavalt rahvast kokku,” räägib Helena.

Küsimuse peale, kas batuudihüpped on populaarsemad poiste või tüdrukute seas, vastab Helena, et kui varem oli pigem Tallinnas palju tüdrukuid ja Tartus palju poisse, siis nüüd on läinud olukord võrdsemaks ja tore on ka see, et nooremaid on järjest rohkem hakanud peale tulema.

Taimi Saarma, vanaema

Hanna ja Helena on tublid tüdrukud ja nende üle võib ainult head meelt tunda, et on leidnud endale hobi, mis neile tõesti korda läheb. Tublid on nad ka seetõttu, et keegi pole neid trenni sundinud. Treeninguid vahele jätta ei taheta ning kui ema-isa töö ei võimalda transporti korraldada, siis on alati olema vanaema ja vanaisa, kes probleemi lahendavad. Aitame alati kui saame, sest kui mul on abi vaja, siis on tüdrukud alati olemas.
Kui Tallinnas võistlused toimusid, käisin ikka vaatamas, viimasel ajal ei ole enam käinud. Minu jaoks on need trampetihüpped tõesti hirmuäratavad. Kartsin kogu aeg, et midagi juhtub.

(Lugu valmis enne eriolukorra väljakuulutamist – toimetaja)

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.