Kolmapäeva õhtupoolik Keila ühisgümnaasiumi aulas. Kuus last – Ööle Lilleorg, Johanna Saarik, Ursula Prants, Artele Kuusk, Kristjan Rapp ja Kristo Mikarsujev – on kogunenud tsirkusetrenni. Oma teadmisi jagab akrobaat Kaja Kann.
Trenni algus meenutab tavapärast võimlemistundi. Lapsed jooksevad, teevad kukerpalle, saltosid, painutusi ja kätekõverdusi. Aga – osa saltosid tehakse kahekesi üksteisest kinni hoides, nii et ühel on pea ülespidi, teisel alaspidi
Siis võetakse suured läikivad pilatese pallid, hüpatakse neil nii selili kui kõhuli, painutatakse end palli peal, tõstetakse palli jalgade vahel õhku. Järgnevalt heidetakse suurt sinist maadlustorsot.
Peaaegu nagu päris
Päris trikkideni jõutakse siis, kui nahavahe on juba soe. Kristjan ja Kristo žongleerivad roheliste diabolo kausikestega, Ööle ja Johanna jällegi sini-puna-valgete kurikatega.
Kui diabolod püsivad kenast nööri otsas, siis kurikatega on probleem – need kipuvad kolksudes peost põrandale kukkuma. Õpetaja jälgib mängu, jagab tüdrukutele õpetussõnu, kuidas kurikaid õhus hoida.
Ursula ja Artele eelistavad suuri sinised ja kollaseid rõngaid, millega on hea vehkida ning mida on hea ka puusa ümber hööritada.
Ööle ja Johanna keeravad järgnevalt kummuli klassiruumidest toodud toolid, toetavad neile käed ning tõstavad jalad taeva poole, ise samal ajal spagaati tehes. Artele kasutab õhus spagaadi tegemiseks spetsiaalseid käetugesid.
Siis hoiab Ursula tasakaalu rullile pandud laual, ise suurt rõngast keerutades. Rullile pandud laual keerutab ta kepi otsas ka kena rohelist taldrikut.
Trennile paneb punkti jõu ja ilu number trapetsil. Nööride otsas rippuval rõngal ja pulgal julgevad end proovile panna siiski vaid Johanna ja Ööle, teised pigem vaatavad pealt.
Mis meeldib?
“Siin saab väga huvitavaid uusi trikke õppida. Minu lemmiktrikid on stoikad ehk kätelseisud. Kui sa ära oled harjunud, siis need on lihtsad,” arvab Ööle. Tüdruk loodab tulevikus hakata esinema tsirkuseartistina.
“Ma kõrgust ei karda, mulle meeldib just kõrgel olla,“ kiidab Johanna trapetsit. Tsirkusega tegi ta esimest korda tutvust kõigest kümnekuuse beebina. „Ma käisin koos isaga Vello Vaheri trennis ja seal isa loopis mind niimoodi lõbusalt.” Tulevikus näeb Johanna end akrobaatikatreenerina.
Ursula vahetas võistlustantsu tsirkuse vastu sõprade soovitusel. “Mulle meeldib kõige rohkem rull. Selle peal on mõnus trikke teha ja tasakaalu hoida,” räägib ta. Trapetsi ees tundis tüdruk esialgu hirmu. “Aga ma sain hirmust üle sellega, et ma olin aina enam seal üleval,” selgitab ta. Ursula usub, et temast saab näitleja.
“Alguses mu ema käis siin trennis ja siis ma tahtsin ka siia tulla,” räägib Artele. Tüdruk naudib kätel seismist. “Ma tahaksin juurde õppida veel erineval moel kätel seismist,” ütleb ta. Aga äkki õpikski tsirkuseartistiks? “See on ka variant,” jätab ta otsad lahtiseks.
Diabolot keerutav Kristjan ei tea isegi, kuidas ta tsirkusetrenni sattus ja mis talle kõige rohkem meeldib. Küsimusele, kaua ta trennis veel käib, vastab poiss: “Nii kaua, kuni ära tüütab.”
Kristo seevastu toob välja põhjused, miks just diabolo on tore: “Seal ei ole väga vaja paindlikkust ja erilisi trikioskusi.” Tsirkusetrenni sattus ta linnalaagri kaudu. “Siis mu ema guugeldas ja siis ma hakkasingi käima.”
Parimate etendus
Tsirkust õpetav Kaja Kann elas lapsena Vändras Pärnumaal. “Seal oli kaks võimalust – kas tegeled akrobaatikaga või maadlusega,” naerab naine. Mõistagi valis ta akrobaatika ja sellest kujunes elu kutsumus.
Praegu töötab Kaja PartnerAkro ridades, mis alustas Keilas tsirkuse õpetamist kuue aasta eest. Kaja kõrval on kandvateks jõududeks veel Diana Tärn, Kadri Ridaste, Karl Ridaste ja Tiina Kass.
Tunde antakse ligemale 200 lasteaia- ja põhikoolilapsele. “Meie rühmad on nimetatud taevakehade järgi. On näiteks Maa ja Saturn ja Kuu,” räägib Kaja.
Lastest 18 parimat annavad 26. ja 27. aprillil Keilas kokku kolm tsirkuseetendust. “Me tahame, et lisaks lapsevanematele saaks ka linnarahvas seda vaatama tulla,” ütleb Kaja.
