Ehkki viimastel aastatel on palju räägitud rohepöördest, vajadusest elektri tootmisel senisest enam kasutada tuult, päikest ja hakkepuitu, on laual ka tõeliselt radikaalne lahendus.

Harju Elule avas kaarte endine Eesti Geoloogiateenistuse asedirektor Kalev Kallemets, kes on praegu tuumajaama propageeriva Fermi Energia OÜ juhatuse liige.

Millal Eestis tuumajaama rajamise idee välja käidi?

Tuumaenergia võimalust hakati Eestis tõsisemalt kaaluma 2006. aastal, kui Leedu, Läti ja Eesti peaministrid allkirjastasid ühisavalduse uue tuumaelektrijaama ehitamise toetuseks Leedusse.

Eesti Energia tolleaegse juhi Sandor Liive eestvedamisel saadeti neli meie noort omandama tuumaenergia alaseid teadmisi Rootsi Kuninglikku Tehnikakõrgkooli. Neist Merja Pukari, Kaspar Kööp ja Marti Jeltsov on tuumaenergia eriala lõpetanud doktorikraadiga. Henri Ormus on aastaid töötanud Soome uut Hanhikivi tuumajaama rajavas ettevõttes Fennovoima.

2008. aastal moodustati MTÜ Eesti Tuumajaam, mille tegevjuhina ma tegutsema hakkasin. Eesti Energia asus otsima tuumaelektrijaama jaoks sobivaid võimalikke asukohti Eestis. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis töötati välja tuumaenergiaseaduse eelnõu.

Samal ajal pidurdus mitmete tuumaenergiajaamade rajamine Euroopas. Riike raputanud majandussurutis vähendas nõudlust energia järele. Eesti valitsus koos Eesti Energiaga otsustas tuumaelektrijaama asemel rajada hoopis uue 300 MWe põlevkivielektrijaama Auverre.

Miks on Eestisse tuumajaama rajamise idee taas päevakorda tõusnud?

Fossiilkütuste kasutamisest tulenev CO2-heide atmosfääris mõjutab väga tugevalt meie planeedi elukeskkonda ning ainus viis neid mõjusid vähendada on eelmainitud kütuste põletamise lõpetamine. CO2-vaba elektritootmise mahud peavad kiiresti kasvama, kuid päikesest ja tuulest üksi lihtsalt ei piisa.

Salvestustehnoloogia aitab siluda päevasisest tarbimise ja tootmise erinevusi, kuid sellist salvestust, mis mahutaks Eestis nädala jooksul tarbitava elektri, lihtsalt pole. Selle rajamine läheks ka väga kalliks, oluliselt kallimaks kui üks umbes miljard eurot maksev väike moodulreaktor.

Kes praegu Eesti tuumajaama projektiga tegelevad?

2019. aastal asutasin koos Sandor Liive, Henri Ormuse, Kaspar Kööpi, Marti Jeltsovi, Merja Pukari ja Mait Münteliga OÜ Fermi Energia. Asutajatest Mait Müntel on töötanud Šveitsis Euroopa Tuumauuringute Keskuses.

Lisaks on meil veel välispartnerid Tractebel, Fortum ja Vattenfall, kellega koos teeme uuringuid.

Oleme veendunud, et süsinikheitme vähendamise eesmärkide saavutamiseks peab riigi energiaportfell sisaldama juhitavat süsinikheitmeteta energialiiki, mis ei eelda subsideerimist.

Milliseid kohti üle Eesti on tuumajaama asukohtadena kaalutud?

Fermi Energia on kaalunud erinevaid paiku sisuliselt üle Eesti ning leidnud, et kohti, kuhu väike moodulreaktoriga tuumajaam mahuks ja teoreetiliselt sobiks, on meil üsna mitu. Näiteks Pärnu maakonnas Tõstamaa, Harju maakonnas Paldiski ja Pakri saared, Ida-Virumaal Narva, Lääne-Virumaal Kunda.

Samas on igal kohal nii plusse kui ka miinuseid lähtuvalt näiteks sobiva elektrivõrku liitumise punkti kaugusest, teedevõrgust, asustustihedusest, jahutusvee olemasolust, geoloogilistest iseärasustest ja ka näiteks kohalikust konkurentsiolukorrast ülekandevõrgus teiste, peamiselt tuuleenergia tootmisvõimsustega.

Asukohtade välistusanalüüsi järel on praeguseks selgunud, et edasist kaalumist väärivad kohad on Lääne-Virumaal Lontovas ning Ida-Virumaal Aa, Moldova ja Aidu külade territooriumil. Tegemist ei ole siiski n-ö lõpliku valikuga, sest lõplikku asukohavalikut saab teha ainult riik läbi riikliku eriplaneeringu.

Harjumaal on mõned kohad olnud kaalumisel, aga seda väga esialgses staadiumis. Miks need esivalikust välja langesid?

Harjumaal oli peamiseks kaalutud kohaks Paldiski endine tuumaallveelaevnike õppekeskuse territoorium, kuna seal on juba varasemast tuumarajatised asunud. Samas on Lääne-Harju vald väljendanud selgelt, et neile on vastuvõetavam hoopis radioaktiivsete jäätmete lõppladestusjaam praeguse ajutise hoidla asemele ning aatomielektrijaama nad oma territooriumil tulevikus pigem ei näe. Siiski, nagu öeldud, lõpliku asukohavaliku paneb paika riiklik eriplaneering, seni saame teha vaid eelvalikuid ja pakkuda kohalike elanike ja omavalitsustega suheldes tulevikus riigile omapoolset nägemust.

Kui suure võimsusega oleks Eestisse rajatav tuumajaam?

Seda on täna raske lõplikult paika panna, kuna me ei tea, milliseks võib kujuneda elektrienergia juhitava tootmise vajadus 15–20 aasta jooksul. See sõltub ennekõike siiski tarbijatest Eestis ja Balti riikides.

Oleme teinud esmaseid arvutusi vahemikus 300–1200 MW. Selgituseks – rahvusvahelise definitsiooni järgi peetakse väikereaktoriteks reaktoreid, mille elektriline võimsus on kuni 300 MW. Juhul, kui elektritarve kujuneb suuremaks, võib neid reaktoreid paigutada ühe jaama territooriumile rohkem kui üks.

Kuna aga kaalumisel olevate reaktoritüüpide seas on ka oluliselt väiksemaid reaktoreid, nagu näiteks 5 MW elektrilise võimsusega USNC MMR, siis niisuguseid reaktoreid oleks sama tootmisvõimsuse saavutamiseks vaja selgelt rohkem.

Palju sellise jaama ehitamine maksab?

Hinnanguliselt läheb väikese moodulreaktoriga 300 MW jaam maksma umbes 900 miljonit eurot. Selle ehituse rahastamiseks on erinevaid võimalusi, nii Eesti kui rahvusvahelise kapitali osalusel, kuid kui projekt on piisavalt küps ning energia varustuskindluseks strateegiliselt oluline, on ka riigil alust kaaluda enda osalust.

Mis aastal Eesti tuumaelektrijaam valmida võiks?

Eeldusel, et Eestis on võimalik kasutusele võtta üks mitmest praegu USA-s, Kanadas või Ühendkuningriigis arendatavatest tehnoloogiatest ning riik jõuab vastu võtta kõik vajalikud regulatsioonid ning luua ja mehitada jaama tööd kontrolliva regulaatorasutuse, siis meie hinnangul võiks väikese moodulreaktoriga tuumajaama rajamine alates ehituse otsusest kuni valmimiseni võtta aega realistlikult umbes neli aastat.

Kogu eeltöö aga võtab kahtlemata kauem aega, mis tähendab, et esimest kodumaist väikereaktori elektrit saavad tarbijad kasutada hea töö korral 2035. aasta paiku.

Paldiskis on varasemalt olnud kaks tuumareaktorit

1962. aastal loodi Paldiskisse Nõukogude mereväe tuumaallveelaevade õppekeskus. Sarnaseid õppekeskusi oli Nõukogude Liidus kokku kolm. Paldiski õppekeskuses paiknes kaks tuumareaktorit. Neist esimene võimsusega 70 MW töötas 1968. aasta aprillist 1989. aasta jaanuarini. Teine võimsusega 90 MW töötas 1983. aasta veebruarist 1989. aasta detsembrini.

Üheksakümnendate esimesel poolel kasutatud tuumakütus eemaldati reaktoritest ja toimetati Venemaale, abisektsioonid demonteeriti, mitteradioaktiivsed seadmed eemaldati, reaktorid ja primaarkonstruktsiooni torustikud tühjendati vedelikest ja muudeti õhukindlaks, jahutusvee puhastusfiltrid tühjendati, bioloogilise kaitsekihi kohal asuvad mitteradioaktiivsed seadmed eemaldati, tugevndati reaktorisektsioonide konstruktsioone, valmistati raudbetoonist sarkofaagid ja reaktorisektsioonide sisemuses täideti mitmed kiirgusohtlikud sõlmed ja avaused betooniga.

Vastavalt Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud lepingule läks väljaõppekeskus 26. septembril 1995 koos õppereaktorite ja tuumajäätmete hoidlaga Eesti valdusse. Objektil on järgnevalt teostatud konserveerimis-, puhastus- ja rekonstrueerimistöid, lammutatud osad hooned. Reaktorite jäänused on kavas lõplikult desaktiveerida ja demonteerida 2040. aasta paiku.

Arvamus, Egle Kaur, Lääne-Harju vallavalitsuse nõunik

Paldiski kui tuumaelektrijaama ühe võimaliku asukoha vastu on huvi üles näidanud Fermi Energia, kuid vallavalitsuse poole pole ametlikult pöördutud. Asukohast kinnistu täpsusega ei ole Fermi Energia esindajatega juttu olnud, räägitud on omavalitsusest tervikuna.

Ilma ametliku pöördumiseta ei ole seda teemat omavalitsus ei vallavalitsuse ega volikogu tasandil arutanud ega ole ka plaanis arutada.Vallavalitsus ei saa vormistada vastust ega kujundada arvamust enne pöördumist. Endise tuumaallveelaevnike õppekeskuse sobivus taoliseks arenduseks ei ole jutuks olnud.