Juhan Maiste: “Peaasi, et maja saaks rääkida!” (0)

“Paljudes mõisates on märgata ürgset poeesiat ning ilu,” kirjeldab tänapäevani säilinud mõisahooneid ja -komplekse mõisauurija Juhan Maiste. Tema sõnul peab inimene, kes ostab endale mõisa, kõigepealt õppima seda kuulama ning seejärel võib võtta ette muudatusi ning ümberehitusi – olles mõisaga kooskõlas.

Anija mõis

“Kõige tähtsam, et oleks järjepidevus, et inimese hing oleks selles majas sees,” ütleb kunstiajaloolane Juhan Maiste, kirjeldades Harjumaal asuva kunagise rüütlimõisa Anija tänast ja varasemat eksterjööri ning interjööri.

Hiljuti uuenduskuuri läbinud Anija mõisas on Maiste sõnul minimalistlike vahenditega suudetud hoida endisaegset interjööri, milles vana kohtub uuega. “Iga väiksemgi detail on alles ja kõneleb,” kirjeldab professor, “ehk et mõisal ei ole suu kinni topitud, pigem vastupidi – kanalid on uuesti lahti tehtud.”

Ajaloolase sõnul räägib mõis pärast renoveerimist, ja mitte ainult ei räägi, vaid tal on oma maitse ja lõhn. Ta nendib, et see kõik on ühelt poolt konserveerimine, aga teiselt poolt ka kollektsiooni ja kompositsiooni esiletoomine.

Maiste räägib, et oluline on ennekõike see, et kogu mõisas kõnelevad erinevad kihistused 19. sajandist, mil see maja ehitati.

“Anija mehed, kes Tallinnas käisid, nad kõik on seal olemas ja nad kõik moodustavad teatava sümbioosi,” räägib Maiste. Tema sõnul on just see selle maja võlu. “Tean Eestis veel teist mõisa, mida ma võrdleksin – Alatskivi loss. Seal on samamoodi: toredalt, hästi säilitatud nii, et ei ole majale liiga tehtud. Väga oluline on, et maja saaks ise rääkida,” ütleb Maiste.

Vanade mõisamajade ajaloos on tema sõnul alati oluline teadvustada kahte poolt: ühelt poolt aadel oma staatusega ning teiselt poolt kohalik rahvas, näiteks Anija mehed, kes käisid Tallinnas. “Ega see ei ole inimese süü, kui ta sünnib, hõbelusikas suus,” arvab Maiste kunagise aadli ja mõisnike kohta.

16. sajandi keskpaigast kuulus mõis Staël von Holsteinidele, hiljem Ungern-Sternbergidele ning vahetult enne Eesti iseseisvumist von Wahlidele.

Tänapäeval kuulub mõis kohalikule OÜ Anija Mõisale, seal asuvad kohvik, raamatukogu ja käsitöötuba; aias ja lähedastes metsades on matkarajad. “Ideaalilähedane lähenemine ühele mõisale. Hing on alles,” ütleb Maiste.

Harku mõis

Paik, kus kirjutati alla kuulsale Peeter I aegsele Harku rahule. Mõis on tänapäeval tühi ja laguneb. Maiste mäletab, et kui ta seal mõned aastad tagasi käis, oli peamaja suur ja tühi ning seal ei toimunud mitte midagi. Harku mõis on tema sõnul suur ja ilus 19. sajandi maja.

Vanemas majas oli ka ilus teise korruse saal, mis koos uue maja ehitusega jäi uue maja sisse ning pealiskaudsel vaatlusel on raske tuvastada, kus see täpsemalt oli.

Selles majas oli kunagi bioloogiakeskus, nüüdseks on maja tühi ning Maiste sõnul valitseb seal korralagedus ja kaos. “Suur, tühi maja, mis minu meelest ootab mõtestamist,” ütleb Maiste. Praegu ei ole sellel majal tema sõnul mõtet, või kui isegi on, ei leia seda üles. “Praegu ei ole sel mõisal ideed, aga ilma ideeta ei ole midagi, kõik algab ikka soovist ja tahtest,” ütleb Maiste.

Aruküla mõis

Praegu vallakeskusena toimiv Aruküla mõis on olnud valla- ning kohaliku kogukonna keskus juba aastakümneid. Siin harrastas oma kunsti ka kunstiheeros Leonhard Lapin. Sarnane ajalugu on Maiste sõnul moodsal ajal näiteks ka Kiiu mõisal.

Kiiu mõis ja torn

Kiiu mõis on tänapäeval vallamaja ning selles mõisamajas valmis hiljuti remont. Kiiul on säilinud terve ansambel: peahoone, aidad ning torn. “Pisike, kompaktne, selgelt koos ja hästi säilinud,” tunnustab Maiste.

Jägala mõis

1700. aastatest pärit mõisa peahoone oma murtud katusega on hea näide toonasest arhitektuurist. “Väga tore 18. sajandi barokkmaja,” ütleb Maiste. Mõis oli kuni uue aja saabumiseni Vene sõjaväe käes ning praegu toimetab seal Eesti kaitsevägi. “Aastat viis-kuus tagasi õnnestus mul seal ära käia,” räägib Maiste. Tema sõnul annaks sellest mõisast kena kompveki teha, sest mõis näeb välja, nagu oleks tehtud šokolaadist.

“Ma arvan, et kohe, kui siia interjööridesse skalpell panna, hakkavad kihid lahti hargnema, sest Vene sõjaväelased – nad ei viitsinud midagi teha,” ütleb Maiste.

“Vene sõjavägi kasutas lihtsalt müüre ehk seinu ja ma usun, et kõik kihistused on seal all olemas, nagu skalpelli paned, hakkab tulema kihistusi,” räägib Maiste. Protsess ise oleks tema sõnul lõputult põnev.

Aias on alles mõisaaegne kivivaas, mida ohvitserid ei pidanud vajalikuks ära lõhkuda. “Prouadele võib-olla meeldis seal lilli kasvatada,” arvab Maiste.

Kautjala, Tallinna linnamõis

“Linnale kuulusid mõned mõisad. Neis toimus elu natuke teistmoodi kui traditsioonilistes mõisates – mõisnikku kui sellist ei olnud, olid mõisavalitsejad,” räägib Maiste. Kautjala on tema sõnul väga tüüpiline ehk keskmine Eesti mõis. Mitte väga suur, aga parasjagu paslik, et annaks mõisa mõõdu välja. Kautjala asub tänapäeva mõistes Rae vallas. “Väike kohakene, aga nagu märk maastikus,” ütleb Maiste.

Kehra mõis

“See maja oli pikalt haigla, täna on ta eravalduses, mis on ühelt poolt väga hästi, sest olemas on inimene, kes maja eest hoolitseb,” ütleb Maiste. Maja on valve all, sel on aed ümber ning lisaks peab vahti ka koer. “See mõis on unikaalne, sest ta on puidust,” kinnitab Maiste.

Keila-Joa mõis

Nõukogude sõjaväe kasutuses olnud mõisakompleksi omanikuks nimetab end Andrei Dvorjaninov. “Tema on ka Eesti mõisate ühenduse eesotsas,” teab Maiste. Keila-Joal sündinu kohta ütleb Maiste, et selle kohta ei ole sõnu!

“See on väike ime, kuidas üks täiesti käest lastud ja sõjaväe kasutuses olnud räämas kompleks on suurejooneliselt taastatud,” ütleb Maiste ja täpsustab, et kui Keila-Joa mõis 1890. aastatel ehitati, oli see mõeldud Vene tsaari residentsiks. “Seal oli kõik olemas, kodukirik, mida Eesti mõisates tavaliselt ei ole,” ütleb Maiste.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.