5. detsembril jõudis Kehras lavale kohaliku nukuteatri etendus “Jõulumemme käpikud”. Margit Aasmaa ja Annely Pakkase kirjutatud originaaltükk on juba pakkunud jõulurõõmu Harjus ning kaugemalgi.
Päev enne järjekordset etendust Alaveres rääkisid autorid/näitlejad Kehra rahvamajas etendusest, nukkudest ja teatrist.
Margit Aasmaa (M.A): Etenduse pealkiri on “Jõulumemme käpikud” ja mõte on näidata seda, kuidas lihtsast käpikust tekib nukk. Ja see hakkab ringi liikuma. Sest paljud lapsed ei teagi, mis on käpik, sahver, kudumine või kuduv vanaema. Siin aga ärkavad käpikud ellu. See on Annely mõte, et käpikud paistakse välja nagu kootud. Aga tegelikult on need trükitud, sest Annely õpib nimelt graafilist disaini.
Kõik algas tegelikult sellest, et meil oli sirm. Selle sisse ehitasime mitu korrust. Et oleks nagu sahtlid ja riiulid. Ja viimane korrus on siis sirmitagune nukkude tase.
Annely Pakkane (A.P): Minu tõuge tuli Anu Kotli raamatust “Musterloomad”.Mulle väga meeldisid sealsed kindamustris käpiknukud. Katsetasin siis ka kudumist, aga mustrid jäid väga väikesed ning pealegi on lõngast nukud veidi rasked ja kohmetud. Aga kuna ma õpin ettevõtluskõrgkoolis Mainor graafilist disaini, siis printisin need riidele . 40–45 minutit kestev etendus ning nukud on ka minu Mainori lõputöö.
Üks printis, teine viimistles
M.A: Annely printis küll nukud välja ja õmbles nad kokku. Ehk siis rebase, hundi, jänese, memme jt. Aga mina tegin niidi ja nõelaga peenemat näputööd, nagu tegid Lutsu Sügises Juuli ja Maali Vispel. Täpsemalt lisasin silmad, kõrvad, suud ja kohendasin ka näoilmeid.
A.P: Proovide käigus jõudsime veel selleni, et üks näitleja täidab kahte rolli. Ja käpikud on tal paelaga kaelas, nagu lastel kunagi olid. Siis ei pea nukku lava taga otsima. Aga peab vaatama, et valet nukku kaasa ei haaraks.
M.A: Kokku tuleb detsembris kaheksa etendust – Viljandimaal olime, üle piiri Lehtses, Keila lähedal Kumnas, Roosna-Allikul ja kohe Alaveres. Esietendus oli loomulikult Kehras. Seda vaatas 5. detsembril 1.–4. klass. Uuel aastal on ka juba mõned tellimused. Peame palju ringi sõitma.
A.P: Laste vastuvõtt on väga tore. Jõulumemm tuleb lavale ja lapsed hakkavad talle seletama, kuidas jõulumehe käpikud muutusid loomadeks. Tekst tuli meil kahe peale. Redigeerisime ja improviseerisime ka. Meiega koos mängib ning toimetas näidendit ka Kehra gümnaasiumi viimase klassi neiu Laura Restov. Ta teeb juba kolmandat Kehra Nuku jõuluetendust.
Õpetavad noori
M.A: Järelkasvu ootame, aga sellega on praegu lood kehvad. Kui noor lõpetab Kehras keskkooli, siis läheb ta edasi õppima või tööle. Teatrile on noored valdavalt kadunud. Me mõlemad alustasime nukumängu lastena. Mina juba kuuendast klassist. Eks me peame järelkasvu ise looma ja tootma. Õnneks toimib lastering, kus mängime ja õpetame. On tulemas paar tüdrukut. Aga nad peavad veel kasvama ja arenema. Ehk mais saame nad Viljandisse kaasa võtta. Seal toimub nimelt rahvusvaheline nukufestival.
P.A: Minu kirjutatud etendusi on lavastatud neli. Ehk “Kadunud sokkide paradiis”, “Hiiglane lilleriigis ehk Piibeleheneitsi 50 aastat hiljem” (Kehra Nuku juubeliks), “Koerpiku seiklused” (jõuluetendus) ja “Jõulumemme käpikud”. Mänginud olen kordades rohkem.
Eelmise aasta etendust ehk “Lumeeit” mängime ikka edasi. “Jõulumemme käpikuid” saab ka kogu aeg mängida. Lihtsalt nimetame Lumeeide ümber vanaemaks. Ja käpikuid võib kududa ka südasuvel ja need saavad ka jaanipäeval mööda sahvrit rännata.”
M.A: Kehra Nukk on küll juba üle 55 aasta vana. Aga meie viitsime ikka mängida. Mis on hinges, see ka sinna jääb. Kui Anija vald on tubli ja meid toetab, siis jõuame 60. sünnipäevani ja edasi ka.
