Jõeääre maasikad korjatakse malevlaste toel (0)
Article title
Malevlased Jõeääre talu maasikapõllul. Esiplaanil Anna Brettin Suursalu.

Ehkki meedias kultiveeritakse legendi, et ilma ukrainlasteta jäävad maasikad põllule, saab Jõeääre talu Kiili vallas kenasti hakkama Tallinnast toodud õpilasmalevlastega. Noored alustasid tööd 15. juunil, nende kolm malevanädalat jõuavad lõpule 3. juulil.

Kaheksa särasilmset noort – viis tüdrukut ja kolm poissi – liiguvad nobedalt musta kilega kaetud vagude vahel, kust maasikataimed ja marjad end välja sirutavad.

Malevlaste tööpäev hektarilisel maasikaväljal võib alata kell üheksa, kuid ka kell pool seitse varahommikul. Tööpäeva kestus sõltub sellest, palju on vaja rohida ja palju küpseid marju parasjagu põllul on. Keskmiselt tehakse päevas kuus tundi tööd.

Jõeääre talu perenaise Jaanika Aruaasa sõnul kasvavad tema põllul Polka, Sonata ja Asia. “Hektari kohta on meil 20 000 maasikataime. Meil on nelja-aastane põld ja kaheaastane põld.”

Hästi lahe grupp

18-aastane Anna Brettin Suursalu lõpetas kevadel Prantsuse lütseumi 10. klassi. Mõte maasikaid korjama minna tuli õpilasmaleva veebilehte klikkides. “Seal on palju erinevaid töid. Maasikad on üks valikutest, mida korjata,” selgitas ta.

Õpilasmalevasse registreerimine algas 25. mail kell kolm pärastlõunal. “Need kohad lähevad nii kiiresti. Kohe, kui registreerimine avati, tuli end kirja panna,” ütles lütseumi neiu.

Meeli-Margit Iljašenko näitab Jaanika Aruaasale, mis ta korjanud on. 

Anna Brettin oli ka varasemalt proovinud malevasse kandideerida, aga registreerimisel hiljaks jäänud. Sedapuhku läks asi õnneks. “Muljed on siiamaani väga head. Oleme saanud tööd teha ja niisama üksteist tundma õppida. Meil on hästi lahe grupp ja ma arvan, et see jätkub ka samamoodi,” lootis noor frankofiil.

Malevasuvi ei tähenda üksnes tööd. “Mängime ja ajame niisama juttu. On saanud traditsiooniks igal õhtul Unot mängida,” selgitas Anna Brettin.

Igav ei hakka

15-aastane Meeli-Margit Iljašenko lõpetas Tallinna ühisgümnaasiumis 9. klassi. “Nüüd lähen Pärnumaale Tõstamaa keskkooli,” rääkis ta.

Eelmisel suvel käis Meeli-Margit malevas Tallinna linnas. “Siia ma tulin, sest mulle pakkus huvi maasikate korjamine,” selgitas neiu.

“Jõeääre talus on läinud väga hästi. On erinevaid töid ja erinevaid katsumusi, mis on väga põnevad,” kiitis ta.

Esialgu tuli Meeli-Margit maasikapeenraid rohida. “Umbrohtu oli väga palju,” meenutas ta. Esimesed marjad valmisid 20. juuni paiku. “Maasikatest söön ma ise ära väga vähe, suurem osa läheb ikka korvi.”

Õhtust aega sisustab ta raamatute lugemise ja samuti kaardimänguga. “Igav ei hakka,” kinnitas neiu.

Noorest east hoolimata on Meeli-Margit juba 175 sentimeetrit pikk ja muuhulgas aktiivne kodutütar. “Kuulun Harju kodutütarde malevasse, käin palju metsas,” selgitas ta.

See tulebki siit

Malevlased ööbivad sealsamas põllu kõrval soojakutes, kus on kahekordsed narid, külmkapid, WC, duširuum ja pesumasin.

Noortel hoiavad pilku peal malevakomandörid Kristo Metus, kes on ameti poolest kaitseväelane, samuti Silvia Käsk, kes muidu töötab üritusturunduse valdkonnas.

“Põllule tuleme suure entusiasmiga. Noored on motiveeritud, et saab tööd teha ja sõpradega aega veeta. Saavad hakkama ja tulemus on väga hea,” arvas Kristo.

“Nad on väga tegusad ja teotahtelised, tahavad tööd teha ja kui töötunnid peaks mitte kokku tulema, siis nad pigem uurivad, mida nad veel teha saavad, kas nad saavad tööandjat veel kuidagi aidata,” rääkis Silvia.

“Noored on siin kolm nädalat jutti. See on õpilasmaleva linnavälise rühma üks kriteeriume. Noored tulevad, on kuni maleva lõpuni kohapeal ja saavad alles siis koju,“ selgitas Kristo.

Kristo Metus, hernehirmutis ja Silvia Käsk. Fotod Andres Tohver 

Kümnest noorest kaks siiski loobusid juba kolmandal tööpäeval. “Õpilasmalev on eriline kooslus, kus tulevad võhivõõrad inimesed, hakkavad tööd tegema ja on ninapidi kolm nädalat koos. Mõnele inimesele lihtsalt ei sobi sihuke variant,” arvas Silvia.

Maasikatega maiustavate lindude peletamiseks on põllul hernehirmutised, mille küljes kõlisevad nii vanad CD-d kui plekkpurgid.

Perenaine Jaanika Aruaasa sõnul teenib malevlane iga korjatud maasikakilo eest 50 senti. “Üks inimene korjab päevas 6 kilo, teine 70 kilo. See on nii erinev, kuidas keegi vastu peab ja tahtmist on.”

Maasikad lähevad müügiks sealsamas koduväravas Jõeääre talu poes. “Et inimene näeks, et see tulebki siit. Ostja hindab seda, ta tahabki otse põllult saada,” ütles Jaanika.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.