Inflatsioonist mitme nurga pealt (0)

Viimaste näitajate põhjal hinnatakse Eesti viimase aja inflatsiooni suuruseks 22.9%, mis on vaieldamatult kõrgeim näitaja kogu Euroopa Liidus ja ega maailmastki väga palju suuremaid numbreid ei leia. Mis on selle majandust ja kõigi igapäeva nii tugevasti mõjutava nähtuse põhjused ning kuidas sellega hakkama saada?

Alustame lihtsustatud definitsioonist – inflatsioon on kaupade ja teenuste hinna kasv võrreldes eelneva perioodiga. Reeglina arvestatakse seda eelmise aasta sama perioodiga, aga samasugust võrdlust saab teha ka eelmise kuuga, kvartaliga poolaastaga. Objektiivse tulemuse saamiseks peab võrdlusbaas olema sama – poolaastat ei saa võrrelda aastaga; kuud kvartaliga jne.

Kuigi tarbijate jaoks võib olla igal juhul negatiivse nähtusega (inimeste ostujõud väheneb), siis majandusele üldiselt on stabiilne, kuni 2-protsendiline inflatsioon isegi kasulik. Statistiliste andmetes kajastatakse inflatsiooni kui tarbijahinnaindeksi (THI) muutust ning rääkivad pead uudistes toovad sellele erinevaid põhjendusi samamoodi kui live kasiino krupjee või imetolmuimeja müügimees kortermaja koridoris.

Seekordset inflatsioonilainet mõjutavad tegurid

Meid sel korral eriti rängalt tabanud hinnatõusu alguse võib panna pandeemiast tulenevate tarneraskuste peale. Kaubad ei jõudnud kõigepealt Euroopasse ja sealt edasi väiksematesse riikidesse saadeti veelgi vähem, sest meie turg on tõepoolest äärmiselt pisike ning võrreldav mõne Euroopa keskmise linna tarbimisega. See tähendab, et tarneahela iga rakuke või edasimüüja võttis endale õiguse edasimüügihinnale veel omalt poolt juurde panna, sest nõudlust oli ja müüja võis hinna dikteerida.

Siit jõuame teise põhjuseni – nõudlust oli. Nõudlus aga tähendab, et oli kogunenud raha, mille eest asju ebamõistlikult kõrge hinna eest osta.

Ühelt poolt kindlasti säästud, kasvanud palgad ja kodus istumisega ära jäänud kulutused meelelahutusele. Samuti ka reisidelt ja lihtsalt sihitust šoppamisest „üle jäänud“ summad põletasid taskut ning vajasid laiaks löömist. Oma väikese mõju andis ka pensionisamba vabakslaskmine, sest väga suur osa välja võetud rahast läks otse tarbimisse. Riiklikul tasemel tõi see kaasa kena tõusu maksulaekumistes; ettevõtjad said aga rahumeeli hinda tõsta, sest nõudlus ei läinud tagant ära.

Lihtne oleks nüüd kogu süü korporatiivsusele ahnusele panna, aga see oleks sama nagu süüdistada akvaariumikalu enda lõhkisöömises, kui toitu liiga palju ette anda. Ahnus, mis viisakamalt väljendudes võiks kõlada „soov kasumit teenida“, on ettevõtlusesse sisse kirjutatud ning ei tekkinud kuskilt üleöö. Kui on võimalus kauba eest suuremat hinda küsida, siis seda ka tehakse, sest vastasel korral teeb seda konkurent.

Loomulikult on tootjatel, vahendajatel ja müüjatel tulnud rinda pista erakordselt suure kasvuga energiahindades. Veokite mootorites põlev diisel ja saiatsehhi ahju küttev gaas on läinud märkimisväärselt kallimaks ja see kajastub otseselt toodete hindades. Mõnel juhul läheb tootjad hinna näiliku hoidmise teed ning vähendavad pakendis oleva toote kaalu või hulka (jättes pakendi enda suuruse sageli samaks). Kuigi see võib näida alatu pettusena, siis mõne tootegrupi puhul võib lõppkokkuvõttes mõju rahvatervisele olla isegi positiivne. Kas me ikka paneme nii väga tähele, kui kommikott on 10% kergem või krõpsupakk 13% rohkem tühjust täis? Terve pakk läheb korraga kõhtu niikuinii ning vähem tarbitud tühjad kalorid jäävad tarbimata.

Sõda näib kõiki neid ülalloetletud aspekte võimendavat – tarneahelad on jätkuvalt häiritud, energiahindade tuleviku ei oska keegi prognoosida ja seetõttu tehakse meeletuid pingutusi varude kogumiseks, mis piiratud pakkumise tingimustes tõstab loomulikult hindu.

Rahvas nõuab palgatõusu või kulude hüvitamist, et kuidagi toime tulla mõistmata, et see suurendab jällegi tarbimist ning ei loo hindade langemiseks vajalikke eeltingimusi.

Jah, on sotsiaalseid gruppe, keda hinnatõus tabab nii valusalt, et tegemist on juba ellujäämisega ja näljaga. Lapsed, vanurid, haiged ja invaliidid peavad abi saama ning inflatsioon nende arvelt ei kasva ega kahane. Teiste jaoks aga, kel on vähegi suutlikkust ise hakkama saada, tuleb soovitada oma „vajaduste“ ülevaatamist. Kas sel aastal on vaja uut telefoni, moekat ranitsat või viimase hooaja palitut?

Tarbimise vähendamine on ainuke mõistlik lahendus nii hinnatõusu kui ka globaalse soojenemise vastu. Kui saada üle väärarvamusest, et „minu väike tarbimine ei mõjuta küll midagi“, siis on muutused tegelikult võimalikud. Iga tarbimine loeb, sest iga ost annab müüjale (õigemini tema müügitarkavarale signaali), et seda kaupa on vaja juurde tellida. Mitte ainult üks ühik, vaid arvestada tuleb kasvuga ja nii läheb kirja 1,1 ühikut.

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.