Indrek Tarand: väike kool on nagu kärgpere! (0)
Article title
Indrek Tarand ütleb, et väikeses koolis õpetaja olla on sama suur vastutus kui europarlamentäärina leiba teenida. Foto erakogu

Harju Elu usutles maakoolide ja hariduse teemal endist europarlamendi saadikut ning nüüdset Nõva kooli õpetajat Indrek Tarandit.

Koolmeistrist kui maa soolast rääkides on Tarandi hinnangul vaja esmalt aru saada, kas meie maa on enam selline, nagu see varem on olnud ning nagu me seda ette kujutame.

“Kindlasti on üle Eesti kohti, kus koolmeister ongi maa sool. Aga koolmeister peab ka midagi muud tegema, sest õpetajate palk on Eesti vabariigis selline, mis kellelegi meeldi,” tunnistab Tarand. Kurb on, et kui õpetaja otsustab, et palk on liiga väike ning tema enam koolis töötada ei taha, siis kohapeal samaväärset tööd leida on tal väga raske.

“Kui sa oled kõrgema haridusega bioloogiaõpetaja, siis sa võid taimi kasvatada, aga võid oma haridusega kandideerida ka mitmesugustele muudele töödele, mis paraku asuvad suuremates kohtades,” tõdeb Tarand.

Tema sõnul on Nõva kool Nõva osavallas tööhõive seisukohast praegu peaaegu ainuke asutus, mis toob sinna sisse eelarveraha, inimestel on stabiilne töökoht, palk, millelt makstakse sotsiaalmaksu. Olematute valikute olukorras on see ju hea valik! Aga teistpidi ei pea ükski arukas ühiskond üleval kooli, kui ei ole lapsi.

Lapsed kaheks kuuks kooli

“Volikogu otsus on, et Nõva kool läheb tulevikus kuueklassiliseks,” tõdeb kooli ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja inglise keele õpetaja Tarand.

“Otsus vaidlustati kohtus ja kohus ütles, et otsus ei vasta valdade liitumislepingule, siis tegelikult tähendab see seda, et kool ei saa minna kuueklassiliseks seni, kuni valitakse uus vallavolikogu järgmisel sügisel. Siis saab, ehk see otsus kehtib umbes kaheksaks nädalaks,” räägib Tarand tausta lahti.

“Mis peab sündima vanemate peas, et 7., 8. ja 9. klassi õpilased saata kaheks kuuks kooli? Ja mis edasi? Siis ta ilmselt paneb kohe sügisest lapse mõnda kooli, kus on olemas põhikooli lõpuaste − vähemalt mina teeksin nii,” ütleb Tarand.

Tema sõnul ei rõõmusta see olukord mitte kedagi, sest vähemalt kaks kuud peab olema tagatud 8. ja 9. klassi õpetamine, kaasa arvatud ained, mida nendes klassides õpetatakse.

“Näiteks keemia − kui kool läheb kuueklassiliseks, kaotab keemiaõpetaja töö − kas on mõtet tulla kaheks kuuks õpetama? Suure missioonitundega inimene võib-olla tuleks,” mõtiskleb Tarand ja tunnistab, et ei tea sellele küsimusele vastust.

Nõva kool on klassikaline näide tänapäeva Eesti maakoolist − kokku on koolis 15 õpilast, neli neist 9. klassis. Pärast nende lõpuaktust jääb kooli 11 last, lõplik arv oleneb sellest, kui palju lapsi astub sügisel 1. klassi. Tarandi sõnul on lasteaias ikka “mõni nupuke”.

“Ideaalis peaks Eesti vabariigis olema kõigis koolides ühtne haridusstandard, ometi me räägime suurte linnade eliitkoolidest ja vähem eliitkoolidest − seejuures on loogiline, et väikekoolidel on oma eelised,” kirjeldab Tarand. “Kui ma õpetan 5. klassi last ja ta puudub, siis ma kirjutan päevikusse, et tund jäi ära, sest 100% õpilastest puudus, aga tegelikult on laps ülejäänud ajal individuaalõppel,” ütleb Tarand.

Tema sõnul teevad kõik tema kolleegid oma tööd nii hästi nagu oskavad. Kahelapselises klassis võib vabalt juhtuda, et üks on ainest väga huvitatud, aga teisel on huvi mõne teise aine või ala vastu, siis on olukord nii ja naa. “Kui sul on klassis 26−30 last, on see hoopis erinev töö kahelapselise klassi õpetamisest,” tõdeb Tarand.

Liitklassid teevad tema sõnul õpetajate elu keeruliseks: koos võib olla neli last, osa kuuendast, osa viiendast klassist − see teebki õpetamise keeruliseks, kuna õpetaja peab materjali kõigile huvitavaks tegema, sest tuleb käsitleda erinevaid ainekavu läbisegi.

Maakool on kultuurikeskus

Tarand ütleb, et Nõva kool, nagu ka paljud muud maakoolid, on omamoodi kultuurikeskus − nagu vanal hallil ajal oli külakool koht, kus lisaks kooliharidusele anti ka hingeharidust. Direktor on korraldanud kontserte, koostöös vallaga igasugu üritusi, aga eks seda mõjutab ka pime aeg, vähe rahvast ning piiratud transpordivõimalused, rääkimata sellest, et väikeses kohas on alati tähtsal kohal ka inimestevahelised suhted ehk siis potentsiaal on olemas, aga nii väikese kooli puhul on keeruline seda täismahus rakendada.

Tarand toob näite: muusikaõpetaja organiseeris torupillikontserdi ja natuke õpetust, kutse läheb laiali, aga “terve vald sellest kokku aetud ei saa”.

Tarand iseloomustab väikeste koolide püsimist sõnadega “heade juurtega traditsioon” ja “inerts”, mis mängib ka oma osa. “Mõnes mõttes ma näen, et näiteks lapsed, kes tunnevad huvi nende ainete vastu, mida mina õpetan, haridusametnikel oleks kindlasti mõttekam loobuda väikekooli eelistest ja peaaegu individuaalsest õppest ning hästi sõbralikust kooliõhkkonnast. Meil on nagu kärgpere: kaks meesõpetajat koos direktoriga ning kaheksa naisõpetajat pluss 15 õpilast,” kirjeldab Tarand koolielu õhkkonda.

Miljöö on tema sõnul väga tore, aga miinused on konkurentsi puudumine ning Tarandi hinnangul tekivad ka sotsiaalsed oskused juhul, kui sul on rohkem kui üks klassivend või -õde. Probleemid tekivad näiteks kehalises kasvatuses: isegi rahvastepalli on raske üksi mängida, korv- või võrkpallist rääkimata.

Väikeses maakoolis õpetamine on Tarandi sõnul inspireeriv, sest õpetaja pääseb lastele palju lähemale kui suures kombinaatkoolis.

“Ei ole konveiermeetodit, kus õpetaja peab ühel õhtul 35 tööd läbi vaatama ja kõigile hinded panema. Kui sa töötad kahe lapsega, sa tunned tema käekirja, tunned tema huvisid, kuidas ta areneb, mis talle meeldib, mis talle ei meeldi − saad talle rätsepaülikonda teha,” kirjeldab Tarand, “aga seda piirab liitklass.”

Tarand jutustab, et liitklassis on eriti keeruline väikestel. “15-aastasele annad ülesande kätte, ta hakkab seda tegema ega pane tähelegi, mis müra taustal käib, aga väikestega on raske − kui õpetaja räägib materjali 3. klassile, siis 4. klassi lapsed tunnevad, et nemad juba teavad seda ning hakkavad tunnile vahele segama. Liitklassil on rohkem probleeme kui voorusi,” ütleb Tarand.

Liitklassid on keerulised kõigile

Matemaatiliselt vaadates on nii 8. kui ka 9. klassis 70 tundi ajalugu õppeaastas ja kui viirust pole, siis õpetaja annab need tunnid klassis. Liitklassis tuleb see aeg kaheks jagada, seega peab õpetaja viima aine õpilaseni 35 õppetunniga. “See on keeruline nii õpilasele kui ka õpetajale, kelle iga tund läheb kahe eest,” tõdeb koolmeister.

Väikeses maakoolis õpetamine on Tarandi sõnul inspireeriv, sest õpetaja pääseb lastele palju lähemale kui suures kombinaat-koolis.

Keeruliseks teeb maakooli kärgpereelu ka see, et õpetajad ei saa ühes koolis oma koormust täis ning hüppavad tihti ringi nagu kirbud − ühest koolist teise. Sestap kujunebki tunniplaan, mis ei pruugi vanematele ega ka mitte terviseametile meeldida: reaalained on kõik koos samal päeval.

Tarandi sõnul tähendavad liitklasside laste eeskujulikud õpitulemused ka seda, et laps on kodus tohutult palju tööd teinud, loobunud huviringidest ning muust põnevast. “Aga turboõpet ei saa kõigi laste peal rakendada,” tõdeb Tarand.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.