Hüppavad vaalad ja purskavad vulkaanid (0)
Article title
Teadlased vaidlevad veel, miks küürvaalad veest välja hüppavad, aga vaatepilt on võimas. FOTOD: Askur Alas

Augustis oli allakirjutanul au viia Islandile hulk Eesti näitlejaid ja teisi kultuuriinimesi, kellega õnnestus ära näha nii purskav vulkaan kui ka saare kõige vähem käidud piirkond, Läänefjordid.

Island on teatavasti vulkaaniline saar Atlandi ookeani põhjaosas, kus mõni vulkaan purskab keskeltläbi iga viie aasta järel. Palju on ka maavärinaid, kuid enamasti pole need tugevad. Asi on selles, et Island asub ookeani pikuti läbival Kesk-Atlandi ahelikul, olles Assooride ja Kanaari saarte kõrval ainus koht, kus see veest välja ulatub. See ahelik märgib ühtlasi ka piiri kahe tohutu mandrilaama, Euraasia ja Põhja-Ameerika oma vahel, mis liiguvad teineteisest lahku kiirusega umbes kaks sentimeetrit aastas. Nende maakooreplaatide liikumine põhjustabki ohtraid vulkaanipurskeid, sest „pragu“ on vaja ju millegagi täita. Peale selle asub Island veel ka nn kuuma täpi (laamasisene vulkaaniline piirkond) kohal, mis tõstab aktiivsust veelgi.

Turistisõbralik vulkaan

Väikese eestlaste seltskonnaga saarel ringi rännates vedas meil sedavõrd, et saime vulkaani aktiivsust oma silmaga näha. Nimelt hakkas just samal ajal purskama peaaegu sama turistsõbralik vulkaan kui eelmiselgi aastal. Nii siis, kui ka praegu toimusid pursked umbes pealinna Reykjaviki ja Keflaviki rahvusvahelise lennujaama vahel. Mullune Fagradalsfjalli (Kauniorumäe) vulkaani purse algas märtsis ja kestis umbes kuus kuud. Tänavuse Meradaliri (Märaoru) vulkaani purse algas kolmandal augustil ja sai juba kuu lõpuks läbi, kuigi teadlased ennustasid vähemalt sama kaua kestvaid purskeid. Aga ära nägime! Maa seest välja pulbitsevad tuleleegid hõõguvas katlas näitavad, et Island pole veel „valmis“, maa on siin nagu elus. Eks sellest annab tunnistust ka lähedalasuv geiser, mis purskab nagu kellavärk iga 5–8 minuti järel, saates 20–30 meetri kõrgusele kuuma vee- ja aurujoa.

Kui mullu tuli vulkaani nägemiseks matkata umbes tund-poolteist, siis tänavune nõudis pisut suuremat pingutust, umbes paaritunnist üheotsamatka. Selleks sai kasutada eelmise vulkaani juurde viivat, laavasse tasandatud teerada. Ka seekord hakkasid islandlased kohe rada pikemaks ehitama, aga valmis nad seda paraku enne pursete lõppemist saada ei jõudnud. Laavaväljal ukerdamiseks ja mäkkeronimiseks (tõusu oli kokku ligi 500 m) oli vaja korralikke matkasaapaid, ning kuna kogu teekond kestis ligi viis tundi, pidi kaasas olema ka vett ja võileibu.

100-meetrise kaskaadiga Dynjandi koske Läänefjordides peetakse Islandi üheks ilusamaks. 
Purse tõi maailma tähelepanu

Vulkaanid on varemgi Islandi maailma tähelepanu keskmesse lennutanud. Ilmselt mäletavad paljud veel Eyjafjallajökulli (Saaremäeliustiku) purskeid 2010. aasta aprillis, mis põhjustas seisaku lennuliikluses mitmel pool Euroopas. Õhku jäi siis tõusmata üle 100 000 lennu ja Island oli pidevalt uudistes. Vulkaani asukoht oli aga selline, et ilma kopteri või lennukita selle purset naljalt jälgida ei saanud.

Siis kartsid islandlased, et vulkaan ehmatab turistid ära, aga läks hoopis vastupidi – purse kasvatas oluliselt turistide huvi selle saareriigi vastu, mis aasta varem oleks ülemaailmse finantskriisi ja pankurite manipulatsioonide tõttu peaaegu pankrotti läinud. Siis kukkus islandi kroon kolinal, ent see muutis varem väga kalli riigi turistide jaoks soodsamaks. Turistide hordid, kelle aastane hulk jõudis enne koroonakriisi 2,5 miljonile, kasvatasid turismi kalandusest suuremaks majandusharuks. Aga koroona kukutas selle kokku ja sajad hotellid, mida usinasti oli juurde rajatud, jäid tühjaks. Kuid nüüd on turism taas hüppeliselt kasvanud ja eks vulkaanipurse tõstis külastamise huvi veelgi.

Tavatu reis maailma otsa

Meie oma reisil tegime midagi tavatut. Kui muidu võetakse ette päevaseid väljasõite Reykjavikist ühes või teises suunas, või käivad edasijõudnud Põhja-Islandiga tutvumas, või tehakse saarele tiir peale, siis meie peamine siht oli Läänefjordid. See on eraldatuse tõttu saare loodenurgas Islandi kõige vähemkäidud paik. Sinna jõudmiseks võib peale kitsaste maanteede kasutada ka praami, mis sõidab kolm tundi. Teed siksakitavad piki fjorde ja kihutada seal ei saa. Seal asuv Islandi põhjapoolseim poolsaar, Hornstrandir hõlmab 580 km² ja on piltlikult öeldes maailma ots, kus elavad ainult polaarrebased.

Latrabjargi kaljud, mis kerkivad 14 kilomeetri ulatuses püstloodis kuni 440 meetrit merest välja, on aga Euroopa läänepoolseim punkt (kui Assoorid välja arvata). See on Euroopa üks suurimaid linnukaljusid, kus on pesitsusajal miljoneid linde, sealhulgas ka nunnusid lunne. Tõsi küll, meie visiidi ajal oli seal ainult üks „valvelunn“, teised olid ilmselt juba soojale maale lahkunud.

Lustlik vaal

Läänefjordides käisime ka vaalavaatlusel, mis kujunes üheks kõige ägedamaks elamuseks sel reisil. Üks küürvaal (kes kasvavad kuni 18 meetrit pikaks ja võivad kaaluda kuni 40 tonni) otsustas teha midagi erakordset – nimelt umbes kümme korda veest välja hüpata, et võimsa plartsatusega vette tagasi langeda. Miks vaalad seda teevad, polegi päris selge – teadlased on pakkunud, et vaal võib nõnda parasiitidest vabaneda, suhelda või talle lihtsalt meeldib see.

Küürvaalad olid üleküttimise tõttu peaaegu välja suremas. Üksainus Islandi firma veel kütib vaalu, kuid on tõenäoline, et seda litsentsi enam ei pikendata. Ka pole vaalaliha mingi Islandi traditsiooniline rahvustoit, vaalade tööstusliku küttimise tõid siia 19. sajandi lõpus norrakad. Islandil tuleb süüa kala ja lammast (õigemini süüakse siin ainult talleliha), millest nad tõepoolest oskavad meisterlikke roogi valmistada. Vaalu võiks lihtsalt imetleda, nii nagu ka geisreid, vulkaane ja liustikke – maastikku ja loodust, mida inimene pole veel jõudnud rikkuda. 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.