“Ei saanud enne rahu, kui olin vana veski ära ostnud. Pidin selleks oma südalinna korteri maha müüma. Mehele, Ennule, ei öelnud midagi, ehitasin salaja. See oli nii põnev – vana uueks luua,” meenutab Eesti kauneimaks maakoduks 2017 tunnistatud kodu omanik Heli Veskimägi.

Seda veski-kodu üles leida pole raske: Tartu maanteed linnast välja sõita, siis vasakule keerata, siis veel natuke asfalteeritud külateed üle Pirita jõe silla ja moodne ajalugu võtabki tulija vastu. Maakivist vana vesiveski, millest ainult mööda kohisev jõgi, vanad müürid ja üksikud detailid viimistluses reedavad, et siin tõesti kunagi veski oli. Ravila karjamõisa juurde kuuluv vesiveski.

18. sajandi lõpukümnenditel see ehitati, siis puithoonena. 1866. aastal põles aga puitveski maha, asemele ehitati juba kivihoone, teab perenaine Eesti Isikuloo Keskuse uuringutele tuginedes täpselt oma maakodu lugu. Kelle käes see mis aastatel oli, mis seisundis oli. Kuni sinnamaani, kui ta seda 2015. aastal maantee veeres seisnud müügipakkumise peale ise vaatama sõitis.

“Keerasin teelt ära, sõitsin kaema. See vana veski, õigemini ajahambast alles jäänud müürid ja eriti see koht jõekäärus kõnetasid mind,” meenutab Heli Veskimägi, kes ise ka vee ääres sündinud – Pärnus.

See jõgi ja kolm saarekest selles läksid naisele kohe hinge. Vesi oli see, mis köitis. “Ei ole meil ega ühelgi tuttaval jõe ääres maakodu,” räägib vana vesiveski perenaine. Ja siin korraga see vulisev-sulisev vesi, saarekesed. Ja jõe ääres vanad, võimsad – tänu oma võimsusele ongi need mitu sajandit vastu pidanud – kivimüürid.

Järgmisel korral sõitis Heli sinna juba koos abikaasaga. Ennu aga veski ega vesi ei kõnetanud. Ons meil vaja veel üht kohta, kus muru niita, laitis ettevõtjast mees naise ostusoovi maha.

“Helistasin siis maaklerile, et meie ei osta,” kõneleb Heli. Ja tunnistab: “Ma ei saanud siis mitu ööd und, mõtlesin – kas ma siis ise midagi ei suuda… Kas peab siis mees, kes töö juures nagunii terve elu suuri ettevõtmisi juhtinud on, ka kodus alati kõike otsustama…”

Lõpuks sündiski otsus – mehele sõnakestki lausumata otsustas naine veski ära osta. Selleks tuli ära müüa südalinnas Lauteri tänaval asuv korter.

Kahju oli kahekordselt: korter südalinnas, omanimelises tänavas, kõneleb Veskimägi, sündinud Lauter, kunagise kuulsa näitleja Ants Lauteri sugulane. Kaua seda kahjutunnet tunda ta ei saanud. Ehitus läks lahti ja…

“Jube põnev oli ehitada nii, et keegi ei teadnud. Ainult tütred teadsid. Enn ikka teine kord ütles ja päris, et kust ma jälle hilja tulen, ise ja auto porised. Asfaltteed siis siia ei tulnud,” räägib Heli Veskimägi.

Vanakooli meeste tõde

Vanad paksud maakivimüürid ja eriline asukoht – jõeharu peal – tegid ka ehitamise keeruliseks. Keegi ei osanud täpselt öelda, kas müürid hakkavad sooja pidama. Isehakanud ehitaja käis nõu küsimas nii Tallinna tehnikaülikooli teaduritelt, restauraatoritelt ja meie esiehitaja, Merko kauaaegselt juhilt Toomas Annuselt endalt. Arvamused nende vanade seinte kohta olid seinast seina: teadurid soovitasid kõigepealt teha katseid, nooremad ehitusspetsialistid maja siseossa teine, n-ö soojamüür laduda, vana kooli ehitusmehed olid aga kindlad, et kui kiviseina paksus on vähemalt 70 sentimeetrit, peab see igat külma. Ka Tauno Kangro Graniitvillas nähtu ja kogetu tõendas sama.

“Õnneks jäin vanakooli mehi uskuma – minu seinad on just 70 sentimeetrit ja natuke peale. Ja nüüd, mil maaküte sees, peab kogu maja, ligi 300 ruutmeetrit, hästi sooja,” naerab perenaine.

Nii sai kaks aastat ehitatud. Vahel ka mõni ehitusbrigaad välja vahetatud – kui töö ei läinud nii kiiresti kui peaehitaja, kes ka ise iga päev ehitusel viibis, soovis.

“Ütlesin kodus hommikul, et sõidan tööle. Ja sõitsingi – toimetasin oma salongis paar tundi,” kõneleb Heli Veskimäe, kes oma meditsiinihariduse on rakendanud ilu loomisesse, tuues kvaliteetkosmeetikat Eetisse ja koolitades teisi seda kasutama.

“Täitsa äge koht”

Aga põhitöö kõrvalt sai kahe aastaga Pirita jõe kaldal, poolesaja kilomeetri kaugusel pealinnast vanad müürid renoveeritud, majale uus katus peale, uued uksed ja aknad ning uus põrandki valatud. Vana vesiratast jäi hoonesse meenutama pisike võlliauk elutoa seinas ja aknasilluseks valatud vesiratta kaares hammaslatt. Nii sai hoone kahe aastaga täiesti uue näo, üldehitustööd tehtud. Aga korterimüügist saadud raha oli kah otsas.

“Siis kutsusin Ennu uuesti siia. Piknikule,” meenutab naine üllatust, mille ta oli osanud oma mehele, küllap elus kõike kogenud ettevõtjale, valmistada.

“Täitsa lahe koht, äge,” meenutab Heli Veskimägi Enn Veskimäe esimesi sõnu ja reaktsiooni põhjaliku uuenduskuuri läbi teinud veskit nähes. Ja lubadust, “et nüüd panen mina kah õla alla…”. Meestel on ikka aga meeste toimetused, ettevõtjal omad ettevõtmised…

“Ega Enn enam sellele rattale saanudki, sellesse ehitusprotsessi päriselt enam ei sulandunud. Kohal ta käis, mõtteid pakkus, aga lõpuks otsustasin ikka mina, ehk nagu abiks olnud sisedisainer Malle Jürgenson ütles: “Sina oled selle ehituse hing ja aju, sina ütled, kuhu, mida ja kuidas, mina aitan vaid ideed ühtseks tervikuks sulandada”,” meenutab Heli Veskimägi disaineri sõnu.

Nii ta ka läks ja nii tuli ka tulemus. Esimesest avarast korrusest põhiosa võtab enda alla suur elutuba-köök, kus mööbliesemeteks vaid tööpind köögipoolel ja söögilaud nelja tooliga. Seda enam tõusevad avaras toas esile aga maakivist seinad, mis osaliselt kaetud lubikrohviga – “nii ei muutu kivi liiga domineerivaks, ei hakka rõhuma, loob harmoonia puidu ja kivi vahel,” räägib perenaine oma kujundusideedest.

Ja need ideed pole kiita saanud ainult presidendi vastuvõttudel tualettide eest, vaid nüüd juba ka arhitektuuris ja sisekujunduses. Ka magamistoas, mis oma avarusega sobiks ehk tõllakuurikski, mahendab pastelsetes toonides lubikrohv graniidi domineerima kippuvat vägevust, aidates sedamoodi veel paremini esile tõusta voodil, mis oma mastaapsusega võiks ka tõllakuuris tõllaks olla. Ja laelamp voodi kohal petab end peeneks küünlalaabriks, mis alles perenaise nupulevajutusest ehtsa
laelambina põlema süttib, kus igal kuplil on isemoodi küünla kuju.

“See on aga minu unistuste vannituba,” ütleb perenaine ruumi minnes, kus kunagi vesiratas ringi käis, nüüd aga vanas stiilis moodne mahukas vann seisab. Toa teeb veel avaramaks klaassein, mis pilgud jõele ja kolmele saarele kutsub.

“Esimene, suurim saar on ära kultuuristatud, teine veel ootab, kolmas aga las jäädagi metsikuks,” räägib perenaine tulevikuplaanidest oma 3800 ruutmeetril. Mis aga kopratammist krundi otsas saab, see on veel läbi mõtlemata.

“Siin nagu aeg seisaks,” ütleb Heli, perenaine, nii hea on siin olla. Peremees Enn ei pea isegi muruniitmise pärast muretsema, robot on selle töö enda teha võtnud.

Küll tahab perenaine siin ära proovida aga töö, mida lapsena viimati vanemate aiamaal tegi – istutada maha maitserohelist, et oma kasvatatu oleks alati hea võtta. Et üks kena ja perenaiselik naine, kes on võtnud ette vana veski taastamise, sellega ka hakkama saab, ei maksa vist kahelda. Muidu ei saa olla ajaloolise veski süda ja hind.

TÄNUKIRI: Enn Veskimägi, abikaasa
Minu üllatus ja tänu Heli tehtu üle oli nii suur, et otsustasin maanteelt veskini viiva tee, 4,5 kilomeetrit, ära asfalteerida. Et naine ei peaks meie maakodu ehitades läbi muda sumpama.