Harku vallas jääb vaid paarisaja meetri kaugusele maanteest hallidest tellistest hoone, mida eristab kahest naabermajast kõrge okastraadirullidega aed, valvekaamerad, prožektorid ja trellid. See kinnipidamiskeskus on hetkel koduks 63 välismaalasele.

Kuuekümnendatel ehitatud tellismajast tehti välismaalaste väljasaatmiskeskus 2003. aastal, kui remonditi veerand hoonest ning paigutati sinna kuus endise Nõukogude Liidu alalt pärit inimest, kes olid vabanenud vanglast seoses karistuse ärakandmise ja väljasaatmisotsusega.

Järgneva kahe aastaga remonditi ja möbleeriti ülejäänud kolmveerand hoonest. Väljasaatmiskeskus, praeguse nimega Harku kinnipidamiskeskus, allub politsei- ja piirivalveametile.

Tosina aastaga on Harku kinnipidamiskeskusest läbi käinud 995 välismaalast 51 riigist. Praegused asukad on pärit Elevandiluurannikult, Malist, Sudaanist, Nepalist, Vietnamist, Iraagist, Gruusiast.

“Harku kinnipidamiskeskuses viibib kahel alusel inimesi. Esimene alus on väljasõidukohustus sissesõidukeelu seaduse alusel, kus inimene kuulub väljasaatmisele riigist. Teise grupi moodustavad inimesed, kes on taotlenud varjupaika, kuid kelle suhtes riik peab vajalikuks rakendada kinnipidamist,” selgitab keskuse üleminspektor Pärtel Preinvalts.

Harku kinnipidamiskeskuse asukatest tervelt kolmveerandi moodustavadki varjupaigataotlejad. Miks ei paigutata neid Lääne-Virumaale Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kus pole ei trelle ega okastraadirulle? “Riik kasutab vabaduse võtmist viimase võimalusena. See tähendab seda, et iga inimese puhul kaalutakse neid asjaolusid, mis võiks välistada tema vabaduses viibimise,” räägib Preinvalts.
Ettevaatlikkusele sunnib asjaolu, et väga raske on kindlaks teha, kas kahtlane välismaalane on kriminaalselt karistatud või mitte ning millised on tema Eestis viibimise ajendid ja soovid. Preinvaltsi väitel on kuni 40 protsenti Harku keskuse asukatest kriminaalse taustaga.

Keskuse igapäev

Personali arv on algusaastate viielt-kuuelt tõusnud kolmekümneni, kes majas vahetustega töötavad. Kinnipeetavate arv on praegu 63, maksimaalselt saaks keskus majutada 80 – ja see lagi võib peagi vastu tulla, sest alates septembrist on välismaalaste hulk majas kiiresti kasvanud.
Keskuses leiab 20 keskmiselt 17-18 ruutmeetrist tuba. Toas on maksimaalselt neli asukat, kes magavad kahekordsetes voodites. Koridori peale on WC, dušš, pesumasin ja kuivati.

63 elanikust 8 on alaealised, kellest üks sündis kõigest kuu aja eest. Lapse emale tagati transport sünnitusmajja, ja kui meditsiinipersonal andis hinnangu, et tema hoidmine haiglas ei ole enam vajalik, toodi ta imikuga tagasi.

Hommikul pool üheksa kõlab Harku keskuses äratus. Üheksast kümneni on hommikusöök, ühest kaheni lõunasöök ja kuuest seitsmeni õhtusöök. Kell kümme algab öörahu. Väljaspoole söögikordi ja uneaega jääb kinnipeetavate vaba aeg.

Tulevikus on kavas kolm korda nädalas tuua keskusesse huvijuht, kes tegeleks kinnipeetavate vaba aja veetmisega. Politsei- ja piirivalveamet on algatanud hanke keeleõppeks. Vajadusel saavad asukad arstiabi. Keskuses toimuvad ka videokohtuistungid.

Kinnipidamise piirtähtajaks on praegu 18 kuud. Kui piirtähtaega veel ei olnud, hoiti ühte inimest Harkus isegi üle 1400 päeva ehk neli aastat. Harku keskusest läbikäinutest 70-80 protsenti saadetakse tagasi riikidesse, kust nad on tulnud. Kui inimene saab Eestis varjupaiga, siis ta vabastatakse.

Seitse kummikuuli

Harku tõusis avalikkuse huviorbiiti 10. novembril seoses kinnipeetavate vastuhakuga. 25-aastase Kongost pärit mehe viibimist kinnipidamiskeskuses pikendati kohtu määrusega kahe kuu võrra. Keskuse politseiametnik palus kongolasel tulla teiselt korruselt alla keskuse administratiivalale, et mees annaks allkirja, et ta on kohtuotsuse kätte saanud, nagu reeglid ette näevad.

Kinnipeetav juba peaaegu täitis korraldust, kuid ühel hetkel keeldus. Tekkis rüselus, millele reageerisid teised ametnikud. Kongolane, kes osutas agressiivset vastupanu, viidi eraldi lukustatud ruumi. Seejärel ülejäänud kinnipeetavad teatasid, et nõuavad oma kaaslase silmapilkset vabastamist lukustatud ruumist ning pidasid politsei tegevust ebaõiglaseks ja teatasid keskuse koridore blokeerides, et nad sealt ei lahku.

Viie politseiametniku vastas seisid paarkümmend meest. Kuna vastuhakk ei lõppenud, kutsuti mujalt üle kolmekümne politseiniku abijõuks, lisaks veel kiirabibrigaad. Kõlasid paugud, mis ehmatasid naabermajade tavakodanikke. Mis ikkagi juhtus?

“Tegemist oli taktikalise situatsiooniga, mille käigus ühe elemendina kasutati kummikuule,” selgitab Preinvalts. Kummikuulidega tulistati põrandasse ja seina, et vähendada kuuli algkiirust. Seitsmest väljalastud kummikuulist tabasid kaks kinnipeetavaid rikošetiga jala alumistesse osadesse.

Õhtul kell seitse alanud vastuhakk lõppes kolm tundi hiljem. Kui olukord oli taas kontrolli all, koguti kinnipeetavad ühte ruumi ja vaadati üle kõik vigastused. Praegu kaalutakse vastuhaku ninameeste ehk kongolase ja ühe Malist pärit mehe paigutamist arestimajja. “Turvalisuskaalutlustel nende edasine hoidmine kinnipidamiskeskuses ei ole võimalik,” arvab Preinvalts.

Preinvalts möönab, et probleeme on esinenud varemgi. Ehkki Harku keskuse ümber seisab nelja meetri kõrgune okastraadiga topeltaed, on 12 aasta jooksul olnud kolm põgenemisjuhtumit nelja isikuga. Näiteks mullu 3. novembril põgenes Kõrgõzstani kodanik, kes peeti hiljem kinni Poolas.

Seni on tabamata jäänud üks jooksik. See armeenlane põgenes koos kaaslasega keskuse tegutsemisaja alguses. Nad lõhkusid trellid, tegid voodilinadest köie ja laskusid keskuse hoovi. Tol ajal oli keskusel vaid üks aed. Põgenikel olid valmistatud mööblist abivahendid, nad kasutasid ka tekke, et pehmendada okastraadi mõju ja ronisid seejärel üle aia. Armeenlase kaaslane saadi kätte õige pea pärast pagemist, aga armeenlast ennast pole seni tabatud.

Uus keskus valmib 2018

Pariisi terroriaktid Preinvaltsi arvates Harku kinnipidamiskeskuse igapäevatööd ei muuda. “Eks me hoiame silmad-kõrvad lahti ka keskuse sees,” ütleb ta samas. Seni pole veel ühelgi keskuse asukal tuvastatud terroristlikku tausta.

“Meile kaebust ei ole tulnud selle asutuse osas,” ütleb Harku vallavanem Kaupo Rätsepp Harku kinnipidamiskeskuse kohta. Elanikud ei protesteerinud isegi 10. novembri sündmuste puhul. Kinnipidamiskeskuse laienemist oma vallas Rätsepp siiski ei soovi.

Kuklasse hingab aga Euroopa rändekriis. Nii näiteks tabati ööl vastu 16. novembrit Võrumaal Misso vallas Tserebi küla piirkonnas 15 vietnamlast. “Halduskohtu otsuse alusel peavad vietnamlased Harku kinnipidamiskeskuses viibima kuni asjaolude äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaks kuud,” selgitab Kristina Kostina prokuratuurist.

Kui 80 kohta Harkus peaksid ootamatult täis saama, võib Preinvaltsi sõnul juhtuda, et välismaalasi paigutatakse lühikeseks ajaks ka Põhja prefektuuri arestimajja. Aga mitte ainult.

Rae valda Soodevahe külla ehitatakse uus Tallinna vangla. “Enam kui 60 000 ruutmeetri suuruse netopinnaga kompleksi eluosakondadesse on kavandatud 512 kambrit meessoost ning 92 kambrit naissoost süüdimõistetud ja vahistatud isikute jaoks. Eluosakondades on lisaks sellele plaanitud veel 16 kartserkambrit meeskinnipeetavatele ja 4 kartserit naiskinnipeetavatele. Vanglasse on kavandatud kokku 1208 statsionaarset kohta,” selgitab Madis Idnurm Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsist.

RKAS ja Fund Ehitus OÜ allkirjastasid Tallinna vangla ehituse peatöövõtulepingu 23. novembril summas 73,9 miljonit eurot, millele lisandub käibemaks. Kogu kompleksi rajamise kulud küündivad 95,2 miljoni euroni. Kaasaegne vanglakompleks valmib 2018. aastal.

Tallinna vangla juurde rajatakse ka uus 120 kohaga välismaalaste kinnipidamis- ja väljasaatmiskeskus, mis valmib samuti 2018. aastal. “Uue kinnipidamiskeskuse valmimisel antakse Harku kinnipidamiskeskus üle Riigi Kinnisvara ASile,” selgitab Merje Klopets siseministeeriumist.

EGERT RÜNNE
Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja kt

Harku kinnipidamiskeskuse põhiprobleemiks on see, et lisaks väljasaadetavatele viibivad seal ka varjupaigataotlejad, kes üldjuhul riigile mingit ohtu ei kujuta. Kui inimene ühiskonnale ohtu ei kujuta, siis peaks tema kinnipidamine olema vaid äärmuslik abinõu. Eestis kasutatakse migrantide ja varjupaigataotlejate kinnipidamist liiga palju ega kaaluta piisavalt alternatiive, samuti viibivad kinnipidamiskeskuses lapsed. Viibides kinnipidamiskeskuses suurema aja oma varjupaigamenetluse ajast, on hiljem neid inimesi väga raske ühiskonda lõimida.
Üha suuremaks argumendiks inimeste automaatse kinnipidamise lõpetamiseks on ka selle hind, eriti vaadates trendi, et varjupaigataotlejate arv kasvab, seega on inimeste pikaldane kinnipidamiskeskuses hoidmine ühiskonnale kordades kallim, kui nende paigutamine näiteks Vao vastuvõtukeskusesse, kus nad pärast kuut kuud saaksid tööle asuda.