Tallinna loomaaia 81 tegevusaastast 41 juhtis seda legendaarne Mati Kaal. Nüüd nõustab Harjumaa aukodaniku teenetemärgi pälvinud 73-aastane Kaal uut direktorit, käib loodusgiidina Aafrikas ja mõlgutab raamatu kirjutamise mõtteid.

Andres Tohver: Oma elutöö olete te teinud Harjumaal, aga kooliteed alustasite te hoopis Saaremaal Pöide vallas Mui külas?

Aastane Mati Kaal koos ema Selma ja isa Ilmariga. FOTO: erakogu 

Mati Kaal: Ma sündisin Tallinnas, aga kui ma aastaseks sain, siis mu vanaema ei saanud Mui külas enam üksi talupidamisega hakkama. Isa, kes oli tulnud suurest sõjast ja leidnud Harjumaalt pärit abikaasa, jättis oma tööd ja tegemised Tallinnas maha ning läks abikaasa ja minuga Mui külla, et vanaema aidata. Ma elasin Saaremaal neliteist aastat.

Mis hetkel te jõudsite veendumusele, et just bioloogia on see, mida te õppida tahate?

Ma arvan, et see on mul kaasasündinud viga. Minu kirjanikust tädi Aira Kaal on kirjutanud oma märkmikku, kui ma olin kolmeaastane, et, jumal, see laps tunneb maja ümber rohkem taimi kui keskmine täiskasvanud inimene. See kiiks oli mul juba sündides kaasas.

Veel enne Tartu ülikooli lõpetamist oli teist saanud Tallinna loomaaia töötaja. Kuidas te sinna sattusite?

No tol ajal oli õppeprogrammis ette nähtud menetluspraktika – viimase kursuse pool aastat. Mulle oli riikliku komisjoni eelmääramisega ette nähtud Mahtra jahimajand. Kuna ma olin viimase kursuse eel võtnud naise, siis ei saanud abielupaari lahti suunata, aga abikaasa oli stipendiaat ja pidi kindlasti tulema Tallinnasse tagasi.

Tolleaegne loomaaia direktor Karoly Stern oli värskelt loonud teadusala asetäitja ametikoha ja otsis sellele täitjat. Mulle tehti ettepanek, et kas ma ei tahaks ikkagi Tallinnas tööd saada. Ma natuke mõtlesin ja lugesin, mida loomaaedades üle maailmas tehakse, andsin nõusoleku ja tulin praktikale. Stern värbas mind viimasel hetkel ära, mis oli hea variant.

Kaalude suguvõsa 1970ndate alguses; taga paremal Mati Kaal, keskel vend Vambo Kaal ja vasakul vend Peeter Kaal; esimeses reas paremal ema Selma Kaal (sündinud Mesila), keskel õde Ülle Kruus (sündinud Kaal) ja vasakul isa Ilmar Kaal. FOTO: erakogu. 

1975. aastal tabas loomaaia direktorit Karoly Sterni äkksurm – süda ütles üles. Te olite siis 29-aastane, ometi tehti uus direktor just teist.

Nojah, ega neid huvilisi ju väga palju ei olnud. Tollel hetkel olin mina ainukene bioloogi haridusega loomaaiaga seotud inimene. Ülejäänud olid kõik kas zootehnikud või veterinaarid või muu eriala esindajad. Eks seal oli variante ilmselt linnal veel, aga tõsi ta on, et ametisse saades ma olin vist kõige noorem loomaaia direktor Euroopas.

Kõige suuremaks väljakutseks oli kahtlemata Kadriorus asuva kitsikuses vaevleva loomaaia viimine Õismäe külje alla Veskimetsa. Kuidas te väljakutsega toime tulite?

Kolisime ära, tulime toime, aga see asi venis väga palju. Kui Karoly Stern mind värbamas käis, siis ta ütles, et noh, praegu on kehvad tingimused, aga kohe-kohe kolime ära Veskimetsa. Me kolisime tegelikult ju alles 1983. aastal.

Tõsiseks väljakutseks loomaaiale oli ka üleminekuaeg, kui nõukogude süsteemi asemele tuli turumajandus.

Jah, see oli päris keeruline aeg, sest ega loomaaiandus ei olnud esimene prioriteet. Loomaaia finantseerimisega olid üsna täbarad lood. See oli niisugune elu ja surma küsimus. Meil oli enne seda loomaaia juures praktiliselt Eesti kõige tugevam terioloogide grupp – kümmekond teadurit. Nendest jäi järele ainult üks, sest lihtsalt finantsvõimalusi rohkemaks ei olnud. Ja see üks on praegu minu järeltulija loomaaia direktori ametipostil.

Mõnedki korrad oli arutusel, et võib-olla tuleks loomaaed hoopis likvideerida. Samad probleemid olid tegelikult ka enne kolimist. Siis oli niisuguseks nuiaks, millega sai kohalikke võimusid mõjutada, et kodanlikul ajal presidendi venna poolt asutatud loomaaia likvideerimine kommunistide poolt oleks rahvusvaheline skandaal.

Keset pöördelisi aegu – 1990. aastal – tabas teid ennast infarkt, ometi otsustasite te loomaaia direktorina jätkata. Mis oli selle otsuse taga?

Selle kohta ütleks Kalle Blomqvist, et puha harjumuse asi. Siis ma olin ju ikka nii palju sellise asjaga tegelenud, et ega palju muud ei oleks osanudki. Ja teine asi – ega ei olnud loomaaed see põhjus, miks ma infarkti sain, vaid konkreetsed inimesed ja bürokraadid. Mul ei ole olnud kõige paremat läbisaamist bürokraatiaga. Aga loomaaiandus ise on pigem rahustav kui ärritav.

Kui te mõtlete oma tööle üheksakümnendatel ja uue sajandi alguses, siis milliseid oma saavutusi sooviksite te esile tõsta?

Loomaaia kolimise järel oli üks suurimaid saavutusi see, et me olime juba 1989. aastal esimene loomaaed kogu tolleaegses Nõukogude Liidus, mis võeti maailma loomaaedade organisatsiooni liikmeks (ametliku nimega WAZA – World Association of Zoos and Aquariums). Mullu 7. novembril valisid nad mind enda auliikmeks.

Pean oluliseks, et Tallinna loomaaed on saanud ka mitmete regionaalsete organisatsioonide liikmeks.

Töötades loomaaia direktorina, siis kas te tundsite ka katseid end ametist lahti kangutada?

No natuke ikka on niisuguseid asju olnud. Ega ma nende bürokraatidega just kõige paremas läbisaamises ei ole olnud.

Mati Kaal 14. veebruaril 2020 kodus Harju Elule intervjuud andmas. FOTO: Andres Tohver 

Ometi olite teie ise see, kes 2013. aastal teatas ametist loobumisest?

Kui mõistusega inimene saab aru, et mõistlikum on minna kui mitte minna, siis ei ole mõtet oodata, et see kuidagi teistmoodi läheks.

Ametist loobumine võttis siiski aega. Miks loomaaiale esimese hooga uut direktorit ei õnnestunud leida?

Linna korraldatud konkursi tingimustes oli, et erialane haridus võiks tulla kasuks ja soovijaid oli tegelikult trammijuhtidest tudengiteni. Vaatasid, et vanamees pidas oma pool sajandit seda kohta, küllap see siis üks kerge ja magus paik on. Olin õnneks loomaaia esindajana selles konkursikomisjonis ja sain hullema ära hoida. Komisjoni esimees Mihhail Kõlvart usaldas mind nii palju.

Lõpuks suutsime Tiit Maranit veenda, et ta kandideeriks. Nüüd hoian pöialt, et poiss ei tüdineks sellest bürokraatiaga võitlemisest ära ja kandideeriks vähemalt ka teiseks perioodiks. Erinevalt minu tähtajatust töölepingust on tema tööleping tähtajaline.

Alates 2016. aasta suvest juhibki loomaaeda Tiit Maran, kes on omale nime teinud euroopa naaritsa uurijana. Kuidas te Marani seni tehtud tööd hindaksite?

Minu meelest on see suurepärane. Ta on piltlikult öeldes minu ristipoeg, sest et mina tegelesin ise loomaaia kõrvalt suurte kiskjatega, uurisin looduses karu, hunti ja ilvest. Teatavasti need elukad elavad loodusmaastikel, kus mul tuli palju käia, kohalike metsa- ja jahiinimestega suhelda.

Mulle sai selgeks, et euroopa naaritsa käsi käib Eestis väga kehvasti. Kui ma siis natuke asja uurisin, siis selgus, et see ei ole mitte Eesti lokaalne probleem, vaid kogu levila ulatuses. Siis ma hakkasin otsima – nii nagu omal ajal Karoly Stern otsis minu välja endale asetäitjaks –, et kas ei ole mõnda tudengit, kes tahaks naaritsaga tegeleda.

Mul õnnestus leida Tiit Maran Tartu ülikooli viimaselt kursuselt. Ta tegi oma kursuse- ja diplomitöö euroopa naaritsast, on praeguseks doktorikraadini jõudnud ja koordineerib terves maailmas naaritsa küsimust. Ta on piltlikult öeldes minu kasvandik.

Te loobusite loomaaia direktori ametist oma 70. sünnipäeva künnisel.

Mitte künnisel, vaid kuu aega hiljem.

Praegu on teie rolliks olla loomaaia nõunik. Kui tihti teilt nõu küsitakse ja millist nõu?

See nõunik on mitteametlik tiitel. Eks nad ikka küsivad. Mul on Tiit Maraniga pidev kontakt. Lisaks sellele, et loomaaed tegeleb euroopa naaritsaga, on meil linna poolt moodustatud aastaid tagasi sihtasutus Lutreola, kus ma olen olnud algusest saadik nõukogu esimees ja Tiit Maran juhatuse esimees.

Lutreola loomine oli vajalik, et tekiks juriidiline kehand, mida lääne fondid oleks nõus rahastama. Ükski organisatsioon polnud valmis toetama Ida-Euroopa munitsipaalasutust, kartes, et see raha ei jõua sihtotstarbeni ja kasutatakse poliitikute huvides kusagil mujal ära. Selle sihtasutuse sisse pole linn rohkem raha pannud, kui tasus notariaalsed registreerimise kulud.

Te olete ühtlasi Albion Reiside loodusgiid, kes viib Tansaaniasse safarile ja Botswana metsikusse loodusesse. Miks just need piirkonnad teid kütkestavad?

See on mõnes mõttes loomade paradiis. Tansaanias on praktiliselt maailma viimane loomade hiidränne, mis küll kannatab juba ka inimtegevuse läbi, aga see on vähemalt veel säilinud. Selle säilimise “põhisüüdlane” on minu kunagine kolleeg, Frankfurdi loomaaia direktor professor Bernhard Grzimek, kellega me omal ajal olime kirjavahetuses ja ametlikus töösuhtes. Ma arvan, et ega Eestis ei ole palju inimesi, kes Aafrika loomi minust paremini tunneksid. Miks mitte neid teadmisi jagada teistele.

Mati Kaal loodusgiidina 2017. aastal Tansaanias Tarangire rahvuspargi serval. FOTO: Kaido Hagen 

Kui palju aega jääb abikaasa Virve ja poja jaoks?

Poeg on juba ammu täismees. Pojapoeg saab suvel 30, pojatütardest üks on 20 ja teine 22. Nende peale väga palju aega ei lähe. Proua võib ütelda, et ehk nüüd on natuke rohkem aega. Loomaaia ajal oli ikka nii, et see kodune majapidamine oli proua kaelas. Mis seal salata – ka pere rahateenimine oli proua kaelas, sest minu palk on olnud mõnda aega väiksem kui abikaasa oma, kuigi ma olin kõlava direktori nimega ametiposti otsas.

Teie vend Vambo Kaal oli aastaid Kiili vallavanem. Kas teil ei ole tekkinud mõtet, et teostaks end kohaliku omavalitsuse tasandil?

Ma olen ühe vahetuse olnud Tallinna linnavolikogus ja mulle sai selgeks, et selline asi ei ole minu jaoks. Poliitika jaoks peab mängur olema, aga ma võtan elu liiga tõsiselt.

Mis tunded teid valdasid, kui kuulsite, et Harjumaa Omavalitsuste Liit on teile 15. jaanuaril otsutanud anda Harjumaa aukodaniku teenetemärgi?

Mis siin pattu salata – ma ei teadnud, et niisugune tiitel üldse olemas on. Ma läksin kõigepealt internetti ja kui ma nägin, missugused inimesed on seda tiitlit varem saanud, siis võttis ikka rinna kummi küll, kui Arvo Pärdi, Eri Klasi ja muude suurte tegijatega ühes nimekirjas saab olla.

Eks ma olin tõsiselt üllatunud, sest ma olen juba kolm ja pool aastat loomaaia tegevusest suhteliselt eemal olnud. Et ikkagi veel niisugune otsus kuskil sündis, see tegi rõõmsaks.

Millised on lähiaastate plaanid?

Minu eas ei saa väga konkreetseid pikki plaane teha, aga kui tervis kannatab, siis katsun samas vaimus jätkata.

Võib-olla saab mõne asja ka kirja panna. Siin kirjastused käivad pinda, et ma nendest Aafrika asjadest midagi kirjutaksin, aga ma ei ole suutnud välja mõelda, mis võtmes seda teha. Tänapäeval on raamatulugejaid vähe, see peab hea võti olema, mis lugema kutsub.