Gurmeepesa vanas viinavabrikus (0)
Article title
Esindusvalik Habaja viinavabriku veinidest: maasikas, aroonia, nõges, rabarber, mustikas, õun.

Endine suhtekorraldaja Willy Paimets peab koos perega Harjumaal Kose vallas Habaja viinavabrikut, mis vastupidiselt nimele toodab mitmesuguseid marja- ja puuviljaveine.

Paimets räägib, et mõte tekkis sellest, et koos majaga saadi kaasa õue peal laiutav suur rabarberipõõsas. “Tegime moosi ja kisselli ja kooki, aga rabarberit jäi ikka veel üle, siis tegime veini ka,” kirjeldab Paimets veinitegemise alguspäevi.

Peremees tunnistab, et tegelik veinimeister on tema abikaasa Julia Maria Linna – naine, kes saab hakkama pea iga tööga. Parasjagu näiteks ehitab Julia Maria uut pitsaahju, sest kui nädalavahetuseti Habaja viinavabriku kohvik lahti on, tunneb enam kui üks suu huvi hõrgu kodus valminud pitsa vastu.

Julia on palju veinidega katsetanud ja ta käis selleks ka koolis – õppis Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis joogitehnoloogiat.

Paimetsa sõnul on peamine ikkagi katsetamine, abikaasa eeskujul asus ka peremees Olustverre õppima. “Ma julgeks öelda, et nüüd tuleb küll juba päris hästi välja,” kirjeldab Paimets kergelt muheledes Habaja rahva katsetusi erinevate jookidega.

Kannapööre kogu elus

Avalike suhete kohta ütleb Paimets, et see valdkond hakkas tasapisi ammenduma. “Jooksin natuke ummikusse, mul olid ainult ühed kindlad kliendid, see läks igavaks, nii et oli muutust vaja,” kirjeldab mees. See, mida ta otsis, oli kodus olemas – suure rabarbripõõsa kujul.

Esimesed katsetused tehtigi sellega, tänaseks on rabarbrivein saanud palju derivaate: selle sisse on segatud õuna, maasikat, ebaküdooniat, arooniat, mustikaid, musti sõstraid ning vaarikaid.

“Oleme katsetanud erinevaid kombinatsioone, loomulikult on meil ka nõges ühe komponendina, nõgesevein on kange ja magus dessertvein, aga oleme katsetanud võilillede ja muude sääraste komponentidega,” kirjeldab Paimets.

Millest veini tegema hakatakse, on Paimetsa sõnul puhtalt Julia teema. “Temal need mõtted kusagilt tulevad,” ütleb ta. Esmalt tehakse väike proovipartii, et vaadata, kuidas jook käitub, kui palju ja mida lisada on vaja ning kui see õnnestub, siis asutakse suuremate koguste juurde. “Proovipartiid maitseme tavaliselt ikka lõpuni ära, aga ptüi-ptüi-ptüi, ei ole praeguseni halba tulemust olnud,” räägib peremees.

Julia teeb pitsat, mida pakutakse nii ootamatult kui oodatult sisseastunud külalistele. 

Nagu Willy ütleb, ei ole tänu ettevaatlikkusele ka probleemi, et liiga palju kraami solki tuleks visata.

Näiteks väga huvitav looming on mustikavein, milles peremehe sõnul tunda kerget kukeseent ja metsa. “See vein sobiks hästi liha juurde,” arvab ta.

Veinitegijate heitlik elu

Aeg-ajalt tuleb ette sedagi, et mõni kombinatsioon tundub peas huvitav, ent kui jook valmis, ei vasta see kujutlusele. Paimets rõhutab, et nii taimed kui ka marjad on erineval aastal erineva maitsega. “Isegi kui mari ise tundub algul suus sama, mis eelmisel aastal, siis vein tuleb ikkagi natuke teistsugune välja,” räägib Paimets.

Materjali, millest veini teha, ostavad Willy ja Julia kokku, sest lisaks suurele rabarbripuhmale nad suurt midagi ei kasvata. “Tegime Lõuna-Eestisse ühe hektari suuruse rabarbripõllu,” räägib mees ning lisab, et muu tooraine ostetakse.

Viinavabrikul on Raplamaal kindel partner, kes tarnib neile mahla, aga muidugi on ka korilastelt marju ostetud. “Mõned toovad lihtsalt ülejääke, mõned ütlevad, et tule, korja ära, mul on peenramaal palju saaki, mis muidu läheb hukka – aga need on väikesed kogused,” räägib Paimets.

1000 liitrit mahla

Usaldusväärsetelt partneritelt ostetakse mahl, Paimetsa sõnul mõnda sorti mõnel aastal lausa 1000 liitrit. “Veiniga on nii, et kui tahad müügiks teha, siis alkoholiregistrisse kandmiseks on vaja teha analüüsid, mis maksavad enam-vähem 100 eurot tükk,” tutvustab peremees köögipoolt, “seega ei ole mõtet väga väikest kogust teha, see läheb nii kalliks.” Et asi ära tasuks, võiks tema sõnul rääkida vähemalt 300–400 liitrist veinist.

Willy selgitab veiniköögis veinitegemise põhimõtteid. Fotod Meelis Piller 

Oma tegevuse kohta ütleb Paimets, et praegu tundub, et on mõtet teha ka väikseid koguseid. “Suures tehases ilmselt ei oleks sellistel kogustel mingit mõtet, nemad peaksid ikka hakkama väljapoole vaatama,” arvab ta. Kui ausalt arvutada, saab tema sõnul Eestis pool miljonit veinitarbijat, kellest igaühele pudel veini toota ei tohiks teab kui keeruline ülesanne olla.

Habaja viinavabriku jookide ostmiseks tuleb kas Habajasse kohale minna või vaadata lahtiste silmadega ringi Tallinna kaubamajas, joogipoes Sip ning Rocca al Mare vabaõhumuuseumi poes. Peremehe sõnul müüb väga hästi ka Padise kloostri pood, eriti nõgeseveini. Ka restoranides saab klaasikaupa, Paimetsa sõnul on väga tubli kohvik Komeet, kus sobitatakse kodumaist toitu ja kodumaist veini. Paimets annab kindla soovituse nõgeseveini juurde: laagerdunud kõvad juustud, natuke murakamoosi ning ongi õhtusöögile ilus lõpetus olemas.

Viinavabriku kodukohvikus on veinide menukus etteaimamatu: üks päev üks, teine päev teine. Pererahvas ei saagi pahatihti aru, millest populaarsus tuleb. “Eile müüs mustikavein kõige paremini, aga enamasti on olnud klaasiga vaarikavein väga populaarne,” räägib Paimets, “aga teisel päeval jälle maasikas – see on ka kerge ja sinna saab jääd panna. Ei tee kohe purju.”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.