Kui tavaliselt katab Eesti rannikualasid veebruari keskel paks jää, siis sellel talvel pole jääd õigupoolest kusagil ja tõenäoliselt ei tule ka. See teeb elu keeruliseks nii viiger- kui ka hallhüljestel, kelle pojad on kohe-kohe sündimas. Maakonnaleht Harju Elu usutles hülgeuurija Mart Jüssit.

Andres Tohver: Kui palju viigerhülgeid ja hallhülgeid Eestis tavaliselt enne talvist poegimisaega kokku on?

Mart Jüssi: Viigrid on meil suuresti kohalikud ja neid peaks olema aastaringi üsna ühepalju: Väinameres tuhatkond ja Soome lahes sadakond, need küll enamasti Venemaa vetes avamere saartel.

Hallhüljestega on asi veidi keerulisem, sest Liivi lahte tuleb hülgeid poegima ka Läänemere lõunapoolsetelt aladelt. Kevadsuviti loendame 5000 looma ringis. Märgistamine on näidanud, et kaugeim külaline on olnud Kopenhaagenist, poegimisaladelt tuttavaid nägusid on pildistatud suvel Soomes ja Rootsis.

Kui palju hülgepoegi talvega juurde sünnib?

Kuna hüljeste arvukuses ei ole viimastel aastatel suuri muutusi toimunud, siis arvame, et hallhülged sünnitavad meie rannas 3500 poega. Võib-olla ka natuke rohkem, sest kui on jääd, pole me kõiki poegi üles leidnud.

Viigrite poegimisest Väinameres teame suhteliselt vähe, sest jäält on neid äärmiselt raske leida: nad peidavad poja osavasti lumme või rüsijää vallidesse. Aga kui arvutada lihtsalt, kui palju saab tuhandene kari järglasi, kui kõik emad on hea tervise juures, siis neid võiks olla kuni 250. Soome lahes siis vastavalt 25, aga seal ilmselt sünnivad viigripojad Venemaa või Soome vetes, meil on rannad liiga lagedad.

Mart Jüssi 

Millistes Eestimaa randades hülged tavaliselt poegivad?
Parimad hülgealad on tavalise jäätalvega Liivi lahes, sest seal on mõlemale liigile parimad poegimisjääd: hallidele lahtisemat triivjääd ja viigritele tihedalt pakitud rüsijääd. Mingi osa viigritest jääb talveks ka Väinamerre, hallhüljestele sealne kõva ja sile jääväli ei sobi, sest suur loom tahab lahtist vett jää vahele.

Soome lahes on samuti olnud viigrite meelisaladeks lahe keskosa jääväljad, tänapäeval siis rohkem Soome ranna all või Viiburi lahes. Sel aastal polegi jääd ja me ei tea, kuhu viigrid lähevad. Kolm märgisega looma, keda praegu arvutist näen, hoiavad oma suviste lemmikkivide lähedale. Soome lahe saartel, Eestisse neil asja pole, sest siin on rand liiga lage ja jääd ei ole siin sageli mujal kui Narva lahes.

Millised ilmastikutingimused on hüljeste poegimiseks ideaalsed?

Parimad on pakaselised talved, kui enamus rannikumerest on püsiva jääkatte all, mis kestab aprillikuuni. Poegadel on siis piisavalt kohta ja aega hülgeks saada.

Viigritele sobib väga, kui jää peale ka lund sajab ja see hangedesse tuiskab, nendesse hangedesse teeb elukas omale pesa, poeg on soojas ja kurja silma eest peidus. Viigrid on maailma kõige väiksemad hülged, kelle kodu on kõrgarktikas. Kui lund ei ole, oleks väike poeg ilmselt külma või jääkaru ohver, lumekoopas on aga merre viiv auk, kust tuleb piisavalt sooja, et isegi kõige külmemal päeval oleks koopas nullilähedane toatemperatuur.

Hallidel on lumest vähe abi, sest nad ei ole kohastunud jäässe auke puurima ja koopaid kaevama, sestap on nad natuke leebema talve pooldajad ega levi sinna, kus ööd liiga külmad ning jää läbitungimatu plaat. Neile sobib keskmine Eesti talv hästi, sest lahtisel merel triivjääl piisavalt soe.

Kuidas näeb hüljeste poegimine välja tänavuse lumevaese talvega?

Hallid lähevad kõrvalistele metsata saartele või mõne pika neeme randa poegima, kust on hea ülevaae ümberringi toimuvast. Emad passivad peale, et keegi poega ei tülitaks.

Viigritest me ei tea, pole ju enne sellist talve olnud. Küll on aga soojast talvest teada, et viiger on pojaga olnud Hiiumaal roostikus. Venemaal on viigripoegi olnud rannas talveks tagurpidi pööratud paatide all, Rootsist ja samuti Venemaalt on leitud pojaga viigreid paadisildade alt ja lagunevate sadamamuulide õõnsustest.

Meie tänane parim ennustus on, et viigrid püsivad valdavalt seal, kus on nende sulavee aegsed lemmikkohad ja otsivad siis lähikonnast varjulisemat paika, on see siis roostik, kadastik või miskit sarnast. Vaevalt nad asulate äärde tulevad, aga mõni kõrvaline sadam võib neile paati või muud varju pakkuda, kui sinna mere poolt hästi ligi saab, põgenemistee on loomadele alati oluline.

Millised on peamised ohud, mis lume ja jää puudumisel hülgepoegi varitsevad?

Viigritele on selleks eelkõige kiskjad. Looduses on valdavalt siis kotkad, kellele rasvane suutäis on väga meelepärane, aga ka talvel rannas toitu otsivad rebased, šaakalid ja rongad-varesed. Viigriema oma poega ei kaitse, sest tavaliselt on ju poeg lumekoopas peidus, pigem meelitab ema end näidates pojale ohtlikke tegelasi eemale. Seega on viigri poeg suhteliselt kerge saak. Isegi näiliselt ohutumad varesed ja kajakad saavad omale söögi tagada, lüües poja nokaga vigaseks (silmad on ju eriti tundlikud kohad). Linnul aega oodata küll.

Metsloomade kõrval on koerad ka korralikud tegijad. Rannas luusida on huvitav, sest seal on kõik need lõhnad ning meri heidab vahest söödavat. Isegi paljud tavatõud, jahitõugudest rääkimata, kipuvad hülgepoegi nuustama, sakutama või murdma. Tore saksa lambakoer, medal kaelas, või peenemalt pügatud puudel, on olemuselt ikka hunt.

Hallhülged on väiksematest vaenlastest üldiselt juba kümnepäevases vanuses üle ning hakkavad vastu ka suurematele koertele ning kisuvad lindudelt tiivad küljest, aga nende suurimaks ohuks on ülerahvastatud saartel valitsev kaos ning nakkushaigused. Tavaliselt on ju hülged jääl laiali. Ka siis, kui naaber paistab, ei ole poegadel võõraste emadega asja ning puhtas keskkonnas ei pääse igast aevastusest lahti epideemiat.

Väga soojadel aastatel sureb saartel iga teine hülgepoeg, enne kui üldse merre jõuab. Jääväljadel on ebaõnnestumisi vaid mõni sajast.

Rannal hüljest ja tema poega nähes tuleks koer rihma otsas hoida. FOTO: Ivar Jüssi. 

Mida peaksid inimesed tegema, et hüljeste olukorda kergendada? 

Iga olukord on erinev, kuid suure tõenäosusega on kõrvalises kohas rannale sündinud hülgepoegade ühiseks nimetajaks ema meeleheitlik valik. Imetajate emainstinkt on tugev ning kaua kantud järglane kallis, seega ei jäta nad poega maha, vaid püüavad kehvadeski oludes anda endast parima.

Pelg inimese ees sunnib ema eemale hoidma. Kui poeg on üksi rannal, ei tähenda see, et ema teda eemalt tähelepanelikult ei jälgiks. Minagi ei leia ema alati kohe üles, olgugi et olen kolmkümmend aastat hülgeid vahtinud. Vahest võib ta poja juures käia üldse öösiti, kui rannas liikujaid vähem.

Siit siis see vähene, mida me kindlasti teha saame ja oskame: hoiame koerad rannas rihma otsas. Tavaliselt seal tõesti kedagi talvel ei ole ja koer las jookseb, kuid nüüd on ju ebatavalised olud. Ja kui hüljest näha on, vees või maa peal, on ilmselt seal läheduses ka hülgepoeg. Ma ei hakkaks teda otsima, uurima, endleid tegema, vaid läheksin rahulikult tuldud teed tagasi või suurema kaarega edasi.

Eriti täbar võib olla olukord, kui minna hallhülgepoega torkima, sest mõni ema, kelle instinkt on eriti tugev, ei karda isegi inimest. Nendega ma ei soovi kohtuda ise, ega soovita seda kogemust kellelegi. Nad on ligi kakssada kilo kaaluvad loomad, kellel on hambulised lõuad, mida nad oskavad väga hästi kasutada. Pojad samuti, nagu eespool öeldud, saavad juba kümnepäevaselt enesekaitsega väga hästi hakkama. Ka väikesed, rebitud hammustused on väga valusad ning paranevad vaevaliselt. Harva võib hülge suust saada ka bakteri, mis vale ravi korral jätab liigestesse eluaegse jälje.

Ma mõistan, et suurte mustade silmadega karvakerast eemale hoidmine on raske ja soov aidata siiras. Kahjuks eeldab sekkumine mereloomade poegade puhul erilisi oskusi, milleta tehakse pigem elukale liiga.

Kui hülgepoeg on tõesti suure rannikulinna liivarannas, kus liikujaid on hulga, tuleb helistada 1313, sealsed inimesed aitavad vajadusel algatada olukorrale kohase toimetamise. Väga suur enamus hülgepoegi aga inimese sekkumisest ei võida. Need, kes looduses surevad, lähevad rada, mis neile seekord talve poolt määrati, see on hülge saatus.