Ennekõike peab süsinikuheidet vähendama, mitte lootma metsade sidumisvõimele (0)
Article title
Keit Kasemets kinnitab, et rohepöörde üks oluline sisuelement on n-ö eemaldumine fossiilsetest kütustest.

Euroopa Liidu kliimapakett tuleb oma eesmärkide ja kohustustega täies purjes ka Eesti majandust n-ö rohelisele teele pöörama ning puutumata ei jää sellest ka puidutööstus ja metsandus.

Roheleppe mõju puidu- ja mööblitööstusele käsitles 8. oktoobril Võrumaa kutsehariduskeskuse puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskuses Tsenter korraldatud seminar. Siinkohal toome välja muist väljaöeldud mõtetest, mille abil püüame mõista, mida kliimapaketi rakendamine Eesti metsa- ja puidutööstusele kaasa toob.

Praeguseks on rohepöördest kui poliitilisest lubadusest saanud Euroopa Liidu kliimaseadus, mis annab õigusliku raamistiku, mille alusel aastaks 2050 peaks Euroopa Liit saama kliimaneutraalsuseks. Kliimapakett koosneb kaheksast õigusaktist.

Aastaks 2030 seab kliimapakett eesmärgiks saavutada kasvuhoonegaaside heitme 55% suuruse vähendamise võrreldes 1990. aastaga. Euroopa Komisjon hakkab nüüd iga viie aasta tagant protsessi üle vaatama, vahekokkuvõtteid tegema ja vajadusel näiteks mõningaid tegevusi intensiivsemalt tagant lükkama. Võrdlus käib 1990. aastaga ja sellest lähtumine on iga tegevuse ja selle tulemuste analüüsi juures A ja O.

Energeetika kliimaleppe keskmes

Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets märgib, et enne suurt COVID-i kriisi komisjonis tehtud järeldused kinnitavad, et Euroopa on maailmas sisuliselt ainus suur majandusblokk, mis on suutnud CO2 emissiooni ka reaalselt vähendada 1990. aastaga võrreldes – praeguseks on see näitaja ca 28% ja põhiliselt on see tulnud energeetika valdkonna arvelt ajal, mil teised majandussektorid on emissiooni pigem kasvatanud. Nii näitabki komisjoni analüüs, et samas tempos jätkates me ettenähtud ajaks 55%-ni ei jõua.

„Puidu- ja mööblitööstuse sektoril tasub kindlasti tähele panna, et Euroopa Komisjon plaanib heitkogustega kauplemise süsteemi lisaks energeetikale laiendada ka transpordi- ja hoonete kütustele. Fookus on suunatud selgelt eemale fossiilsetelt kütustelt,“ räägib Keit Kasemets. „Suund on taastuvatele energiaallikatele. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku tõsta energiaefektiivsust, mis kokkuvõttes tähendab energiatarbimise vähendamist. See seondub ka sellega, et rohkem tuleb tähelepanu pöörata metsade juurdekasvule ja metsade vastutustundlikule majandamisele.“

Seda iseloomustab komisjoni iseenesest tore, aga siiski ilmselt pigem kujundlik eesmärk, et 2030. aastaks peaks euroliidus kasvama praegusele lisaks üks miljard puud rohkem.

Seega metsa- ja puidusektorit mõjutavad ennekõike kliimapaketi energeetika ja kütuste kohta käivad muudatused ja eesmärgid, sest nende puhul on tegemist otseste tootmissisenditega, millega iga tootmisüksus peab arvestama. Lisaks plaanib euroliit edaspidi senisest täpsemalt ette kirjutada metsastatistika kogumise reeglid, reguleerida täpsemalt, mida ja kust tohib raiuda, samuti seda, millist biomassi tohib kasutada energia tootmiseks.

Kasemets märgib, et mitte kunagi varem pole EL-i eelarves olnud kliimaeesmärkide täitmiseks ja sellega seotud investeeringuteks nii palju raha kui praegu. Näiteks nn Eesti taastekava eelarve on kokku 1 mld eurot, millest 41,5% on kliimavaldkonnale. Viimane koosneb erinevatest ümbrikutest, aga kindlasti sisaldub nende seas vahendeid energia efektiivsemaks muutmiseks, samuti investeeringutoetusi ettevõtetele, et need suudaksid oma tegevust kliimaeesmärkidega kohandada. Taastekava vahendid tuleb ära kasutada järgmise kuue aasta jooksul.

Metsandusele loodetakse palju

Keskkonnaministeeriumi eluslooduse üksuse asekantsler Marku Lamp kinnitab, et puidusektori jaoks on kliimapaketi olulisim osa seotud energeetikaga, mis on puidutööstuse üks tähtsamaid tootmissisendeid.

Oluline osa süsiniku sidumises on maakasutusel, selle muutusel ja metsandusel ehk nn LULUCF-i sektoril. Marku Lamp tunnistab, et süsinikuheitme arvestamise reeglid ja metoodika on keerulised – igale LULUCF-i alasektorile on need määratud eraldi ja enam ei kehti ka varasem eesmärk, mille kohaselt süsiniku sidumine ja emissioon pidid asuma justkui 0-nivool. Kui varem oli Eesti LULUCF-i sektori sidumise eesmärgi tasemeks 1,8 mln tonni süsiniku ekvivalenti, siis nüüd on võetud sihiks 2,5 mln tonni CO2 ekvivalenti. Terve EL-i kohta peaks see sektor täiendavalt siduma 310 mln tonni CO2 ekvivalenti.

„Eesti LULUCF-i sektorile on pandud üsna ambitsioonikas süsiniku sidumise kasvu eesmärk. See on 400% rohkem, kui seni ette nähti,“ nendib Marku Lamp. „Seega on ootused LULUCF-i sektorile kliimaeesmärkide täitmisel väga kõrged.“

Et mõista, kuidas see sektor suudab 2050. aastaks püstitatud eesmärke täita, tellis keskkonnaministeerium keskkonnaagentuurilt ja Eesti maaülikoolilt uuringu, mille tulemustest saab järeldada, et kasvuhoonegaaside (KHG) parimad sidujad on metsamaa ja puittooted, suurimad heitjad aga märgalad, põllumaad ja inimasustuse alad. Uuringu autorid leiavad muu hulgas, et kliimaeesmärkide saavutamisel ei piisa ainult sidumise suurendamisest ja selle toetamisest, vaid agaralt tuleb panustada ka heite vähendamist soodustavatesse tegevustesse ning seda kõigis LULUCF-i kategooriates.

Veel saab uuringu andmete põhjal järeldada, et metsanduse mõju KHG netosidumisele on pikas perspektiivis nullile lähenev ja sidumisvõime kasvatamine eeldab täiendavate metsakasvatuslike võtete rakendamist majandusmetsades ning metsamaa pindala suurendamist.

Uuring toob välja, et raiemahu vähendamisel suureneb küpsete metsade osakaal ja pindala, mis tuleviku vaates ei ole kliimaeesmärkide saavutamisele kuigi soodne, sest selliste metsade sidumisvõime tasapisi väheneb, häiringute oht aga suureneb. Majanduslikus mõttes pole see samuti kasulik, sest metsast saab väärtuslikumaid sortimente vähem, mistõttu väheneb ka puidule antav lisandväärtus, kuivavad kokku metsaomanike tulud, selle tagajärjel investeeritakse vähem metsakasvatusse jmt. Samas – raiemahu vähendamine võib olla kasuks elurikkuse suurenemisele metsades, tõdevad uuringu autorid.

Siim Kuresoo seab puidu mastaapse kasutamise energeetikas kahtluse alla. 

Uuringus rehkendati välja, et kui raiemahud püsivad tasemel umbes 10 mln tm aastas ja puidust toodete valmistamine hoogustub, siis õnnestub nende meetmetega siduda aastaks 2030 täiendavalt ligikaudu 0,5 mln tonni CO2 ekvivalendi võrra. Ent uut eesmärki selline tempo ja need meetmed täita ei võimalda.

„Raiemahtude vähendamist on efektiivselt võimalik kasutada vaid teatud tasemeni. Kui seda tehakse allpool seda taset, siis ei kaasne sellega võimalust osaleda süsinikuga kauplemise süsteemis,“ iseloomustab Marku Lamp metsamajanduse osa kliimaeesmärkide täitmisel. „Lisaks metsandusele on kindlasti oodatud lahendused seotud ka süsiniku sidumisega puittoodetesse.“

Eestil pole põhjust rõõmustada

Eestimaa Looduse Fondi metsaprogrammi juht Siim Kuresoo ütleb, et Euroopa keskkonnaorganisatsioonid oleksid soovinud ehk veelgi ambitsioonikamaid eesmärke, kui praegu kokku lepitud 55% emissiooni vähendamine aastaks 2030. Ta nendib, et praeguste tegevustega ei ole EL veel eesmärkide täitmisel n-ö graafikus ja see on tema meelest tõsine probleem.

„Eesti kipub näitama, et oleme juba väga palju saavutanud ja meie seis on hea. Tegelikult oleme kliimas väga palju saavutanud 1990ndatel aastatel ja sedagi tahtmatult. Eesti hõljub praegu juba aastaid n-ö tasasel platool ning elaniku kohta on meie heitmed ühed suuremad,“ selgitab Kuresoo statistilisi aspekte. „Sellepärast ei pea ma asjakohaseks Eesti väljendatavat rõõmu juba saavutatu üle.“

Marku Lamp ütleb, et maakasutusel ja metsamajandusel on täita oluline roll süsinikuemissiooni vähendamisel. 

Rääkides erinevate raiestsenaariumite mõjust LULUCF-i sektori heitmele, märgib Siim Kuresoo, et amplituud selle vahel, kui me raiuks umbes 7,2 mln tm aastas või kui me raiuks kohe maha iga raieküpseks saanud puu, on umbes samas suurusjärgus kui suur on kogu Eesti KHG heide. Mistõttu ta leiab, et raiemahtudel on väga kaalukas osa selles, kuidas me kliimaeesmärke täidame.

Teise kuuma kartulina toob Kuresoo välja puidu kasutamise energeetikas. Ta peab ohtlikuks praegust asjade seisu, kus puidu kasutamisele elektri ja soojuse tootmisel on antud igakülgselt roheline tuli. Keskkonnaühendused kahtlevad selle mõttekuses tõsiselt, ütleb ta.
„Ei maksa unustada, et Euroopa roheline kokkulepe käsitleb lisaks kliimaeesmärkidele ka keskkonnakaitset üldisemalt – elurikkust, metsastrateegiat, taksonoomiat, riigiabi reegleid jne,“ kirjeldab Kuresoo.

Eesti peab hoidma oma väärtusi

Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu tegevjuht Henrik Välja on seda meelt, et oma keskkonnajalajälje vähendamise vajalikkuses ei kahtle tõepoolest enam keegi, küll aga sisaldab EL-i rohepööre hulga aspekte, milles puidutööstus on ilmselgelt pöörde keskkonnakaitselise poolega erinevat meelt.

Ta leiab, et Eesti on juba praegu vähendanud KHG heidet 64%, mis on enim Euroopas ja ei tohiks lasta enda õlule panna liialt ambitsioonikaid kohustusi, mille täitmisest muu Euroopa on veel palju kaugemal. Lisaks märgib ta, et metsanduses peaksime vaatama pikemaid eesmärke, aastaks 2050 ja sealt edasi, sest kümmekonna aastaga metsanduses suurt midagi muuta ei jõua.

„Euroopa kliimapakett ei teadvusta korrektselt metsade majanduslikku rolli ja puidust toodete potentsiaali kliimamuutuste leevendamises ja fossiilsete kütuste järgse ühiskonna ehitamises,“ räägib Välja. „Loodetakse, et mets peaks justkui kompenseerima teiste majandusharude tekitatud heitmeid. Seda vajakajäämist tunnetavad eriti metsaomanikud. Meie vaates peaks heitme vähendamine olema ikka suurema ambitsiooniga kui sidumise suurendamine.“

Henrik Välja on seisukohal, et Eesti peab seisma oma ühiskonna, sh ettevõtjate huvide eest ega tohi võtta endale liialt ahistavaid kohustusi. Fotod Raigo Pajula 

Ta on seisukohal, et praegu peaks keskenduma sellele, et tuua puit majandusmetsadest välja ühiskonna kasutusse, mitte keskenduda maksimaalse süsiniku sidumise saavutamisele kasvavates puudes, sest varem või hiljem muutuksid need ikkagi CO2 emiteerijateks.
Samuti leiab ta, et puittoodete nn asendusefekt vajab euroliidu tasandil tunnustamist, mis on tunduvalt suurema potentsiaaliga kui lihtsalt metsamaa süsiniku sidumisvõime ja sellega arvestamine.

„Metsandus on biomajanduse jätkusuutlik tugitala, mille arengut ei tohi pidurdada lühiajalise eesmärgiga võimaldada teistel sektoritel jätkata KHG õhkupaiskamisega,“ leiab Henrik Välja. „Peame jälgima, et me ei annaks kergekäeliselt ära oma ühiskonnale lisandväärtuse loomise võimalusi. Meie metsandus ei tohi saada odavaks jalajälje kompenseerimise kohaks jõukatele ühiskondadele.“

Näitena toob ta Natura-aladele makstava saja euro suuruse hektaritoetuse aastas, samas kui sellelt metsamaalt saaks teenida 2000 euro suuruse lisandväärtuse, millest me paraku ilma jääme.

Aastal 2022 soovitakse kas Prantsusmaa või Tšehhi eesistumise ajal kliimapaketi osas sõlmida lepped kõigi liikmesriikide vahel ja saavutada sellele n-ö ühtne lähenemine.

Metsa osa süsiniku sidumises

• Kõige suurem CO2 emiteerija on energeetika, järgnevad transport ja tööstus, edasi põllumajandus ja metsandus.
• Tööstusest on üks kõige saastavamaid väetiste ja tsemendi tootmine, aga oma osa annab ka puidu- ja mööblitööstus.
• Kliimapaketi eesmärk on, et inimtegevuse mõjul ei tohiks õhku paisata rohkem CO2, kui loodus ja ökosüsteem suudab seda siduda.
• Üks põhilisemaid süsiniku sidujaid on kahtlemata mets ja maakasutus laiemalt, aga süsinikku saab talletada ka puidust ehitistesse ja muudesse puittoodetesse, sh mööblisse.
• 2019. aastal oli Eesti metsade süsiniku sidumisvõime 1,8 mln tonni, puittoodetesse seoti üks miljon tonni, kusjuures puittoodete arvestuslik asendusefekt oli 4,8 mln tonni.
Allikas: Euroopa Komisjon

Mis on mis: LULUCF

(Land Use, Land Use Change and Forestry) – maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus

• LULUCF-i sektori heitkogused peavad aastaks 2030 olema kompenseeritud vähemalt samaväärse süsiniku sidumisega sama sektori poolt (no-debit rule).
• LULUCF-i meetmed aastani 2100, mis võiksid aidata siduda kokku 750 000 tonni süsiniku ekvivalenti:
> metsastamine 2500 ha aastas, kokku 75 000 ha;
> metsakultiveerimise pindala suurendamine 1500 ha võrra;
> hõredate puistute ennakraie 580 ha / a;
> ammendatud turbaalade metsastamine või selle looduslik taastamine;
> aiandusturba kaevandamise mahu vähendamine 890 700 tonni võrra;
> haritavatel turvasmuldadel põllumaa muutmine püsirohumaaks kokku 20 000 ha;
> täiendavalt 2 mln m3 puidu suunamine tselluloositootmisse;
> peenpuidust saematerjali tootmise kasv 0,5 mln m3 võrra.
Allikas: keskkonnaministeerium

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.