Eesti vabariigi taastamine seisab meil veel ees (0)

Soovin oma koduvalla Jõelähtme elanikele head taasiseseisvumispäeva. Seisame teelahkmel, kas jätkata väliskapitali huvide meelevallas või ajada selg sirgu.

Taasiseseisvumine andis erakordse võimaluse taastada Eesti riik, mille esivanemad vabadussõjas lõid. Riik formaalselt taastati, kuid sõltuvus väliskapitalist muudab iseseisvuse küsitavaks, kui eestlane ei ole peremees, vaid sulane omal maal.

Taasiseseisvumise aastate põlvkond andis oma elu ja tervise Eesti ülesehitamiseks, kuid praegune tulemus meid ei rahulda. Eestlased ei tohi jääda vähemusrahvaks omal maal, kuid tänaste trendide jätkudes võib see nii minna.

Eesti oli enne teist maailmasõda tugeva majandusega eksportiv riik. Müüsime võid ja sealiha Euroopasse. Veel mõned aastad tagasi olime Balti riikidest ainukene elektrienergiat eksportiv maa.

Praeguste juhtparteide suunamisel kaotasime energeetilise sõltumatuse, mis tähendab ühtlasi majanduslikust julgeolekust suure osa mahakandmist.

Oleme müünud oma pangad, kindlustus- ja hulgifirmad, suured põllumajandusettevõtted, sadu tuhandeid hektareid maad ja metsa rahvusvahelistele suurkorporatsioonidele.

Arvestades taasiseseisvumisega kaasa tulnud võõra rahva suurt osakaalu, on meil läinud päris hästi. Meil on olnud lootust, et nad võtavad omaks Eesti riigi, samuti eesti keele. Kuid seda pole juhtunud.

Asjaolu, et suur osa venekeelsetest inimestest elab informatsioonilises, keelelises ja ka kultuurilises eraldatuses, pole nende süü. See on Eestit tüürinud juhtivate parteide tegemata töö. Eesti keele ja kultuuri õppimine on olnud väga paljudele nendest lihtsalt kättesaamatu.

Võimutüüri külge klammerdunud Reformierakond lihtsalt ei eraldanud raha keeleõppeks ja koolisüsteemi ümberkujundamiseks.

Kõige hullem ongi see, et vene koolide arengul lasti minna täiesti oma teed. Pole ju normaalne, et paljud vene koolide õpetajad on saanud oma hariduse Venemaal, mitte Eestis. Kõigile on selge, milliseid arusaamu maailmast meie sirguvale noorsoole sisendatakse sellise taustaga.

Mida me oleme saanud? Me unistasime, et piirid Eesti ja vaba maailma vahel avaneksid, et meie noored saaksid läänes vabalt ringi liikuda, omandada edumeelset haridust, töökogemusi, kuid lõpuks ikkagi kodumaale naasta. Kuid Eesti riik on seni jätnud täitmata omapoolse lubaduse sellest vabaduse lepingust. Võimu külge klammerdunud peavooluparteid pole teinud peaaegu mitte midagi, et välismaale suundunud eesti noored sooviksid viljakama osa elust töötada Eestis.

Kuid nüüd selgub, et lahtised piirid töötavad kahes suunas, avades tee kontrollimatule immigratsioonile maailma piirkondades, mille nii majanduslik kui ka kultuuriline areng jääb meiega võrreldes sajandite kaugusele. Ma ei räägi siin sellest, kas inimene oskab noa ja kahvliga süüa. Täiesti erinevast religioossest ja kultuurilisest keskkonnast pärit inimeste massiline sissevedu kujuneb šokiks kõigile Eestimaa elanikele. Hästi see ei lõppe – seda näitavad heaoluühiskonnaks peetud Rootsis leegitsevad konfliktid.

Suurim viga aga seisneb traditsioonilise perekonna põlu alla sattumises. Kuidas me küll lasime juhtuda, et mehe ja naise püha liitu justkui ei kaitse miski. Homoseksuaalsusele takka kiitmisega nõrgestatakse ühiskonda, naised ja lapsed jäävad ilma kaitsest, mida nad tsiviliseeritud ühiskonnas peaksid saama. Mündi teine külg pärineb majandusest, sest noortel pole perekonna loomiseks ja laste kasvatamiseks piisavalt tagatisi.

Me oleme jõudnud olukorda, kus kasvab ilma perekondlike sidemeteta põlvkond. Äralõikamine põlvkondlikust moraalsest toetusest, elutarkuse edasi andmisest nõrgendab meie sirguvat põlvkonda ja rahvast. Kes küll õpetaks lastele, et iga väikese kriimustuse pärast pole vaja kutsuda kiirabi ja isegi plaastrit peale panna – piisab süljest ja teelehest?

Maaelu käekäik väärib kannapööret. Seltskonnameediast võib küll huviga lugeda, kuidas räppar ostab talu ja hakkab seda üles vuntsima.

Kuid maaelu ja talupidamisega pole sellel midagi pistmist. Maa jääb harimata. Kõik võiks olla teisiti, kui Eestis tegutseksid meie omad vastutustundelised pangad, kes raatsiksid talumajapidamise ülesehitamiseks laenu anda. Suurte rahvusvaheliste pankade jaoks aga ei tähenda lapike Eestimaad mitte midagi. Muidugi ainult juhul, kui see sobib rasvaseks tagatiseks.

Mul pole etteheiteid noorele põlvkonnale, kes elab sellega, mida meie, taasiseseisvumise aja põlvkond, neile on jätnud. Mul on hea meel oma laste üle, kes on sirge selja ja eestimeelse maailmavaatega. Kuid paljud noored on võltsliberaalsete vaadetega vildakaks kasvatatud ja nendega isegi ei saa arutelu alustada. Nad loobuvad arutelust enne ivani jõudmist. Sellepärast olen ma pigem rahulolematu omaenda põlvkonnaga, kellel lasub tegelik vastutus.

Kestma jäämiseks peame me rääkima mitte avatud majandusest, vaid eestlaste iibest. Meil pole vaja siia tuua madala palgaga võõramaalasi, et maksta meile pensione. Tehnoloogia areneb nii, et peagi pole musta töö tegijaid vaja ning me peame hakkama maksma peale nendele, kelle panus ühiskonda on olnud küsitav.

Taasiseseisvunud Eestis rõõmustavad mind kohtumised inimestega valdades ja külades, kes saavad väga hästi aru, kuhu me oleme oskamatu valitsemisega jõudnud ja nad julgevad seda ka selge sõnaga välja öelda. Parteibroilerid ei tohi riiki juhtida.

Inimeste silmad lähevad lahti, nad otsivad adekvaatset infot, nad ei lepi peavoolumeedia poolt ette söödetud kallutatud infoga. Mul on hea meel, et see kajastub EKRE toetuse kasvus.

Eesti eest!

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.