Eduka raamatumüügi alus on usk endasse ja positiivsus (0)
Article title
Inglismaal oli ühe raamatuhuvilise kodus priske boa.

Rae valla Järveküla elanik Elis-Helen Starkopf on sportlik ja aktiivne 23-aastane neiu. Muuhulgas kuulub tema nimele Eesti rekord U-18 vanuseklassis sisetingimuste 800 meetri jooksus – 2.15.76. Venna kaudu kuulis ta, et end võib proovile panna aga hoopis teistsuguses keskkonnas – suvel Southwesterni firma kaudu Ameerikas raamatuid müües.

Elis-Heleni vend Kenneth käis Ameerikas raamatuid müümas juba viie aasta eest. 2019. aastal otsustas neiu vennaga kaasa minna. Ameerikasse Tennessee osariigi Nashville’i linna, kus paikneb Southwesterni peakontor, jõudis neiu 28. mail.

Alguses said noored neli päeva müügikoolitust. Rõhku pandi tehnilisele poolele, mida müügitsükkel endast kujutab, mida rääkida. Teise asjana toodi välja, milline peaks olema suhtumine. Kolmanda nüansina õpetati aega planeerima.

Southwesterni kaudu müüb suviti raamatuid 1200 ameeriklast. Lisaks värvatakse 500 tudengit Euroopast, neist kolm neljandikku Eestist. Miks just eestlased tahavad Ameerika Ühendriikides raamatuid müüa? “Eestlased on töökad, eestlased on hästi ambitsioonikad ja ühtehoidvad,” arvab Elis-Helen.

Alabama kuumuses

Nashville’ist saadeti noored laiali üle riigi. Elis-Heleni töökohaks osutus Alabama osariigi Alabasteri linnake, kus elab 33 000 inimest ja kus temperatuur jääb suvel 30 kraadi kanti.

Southwesterni raamatumüüjad töötavad kuus päeva nädalas. Ettevõtte eripärana ei alga tööpäev mitte kell 9 hommikul, vaid 8.59. Elis-Helen eitab kõlakaid, et firmas nõutakse 13-tunnist tööpäeva. “See on iga tudengi enda asi, mitu tundi ta päevas töötab,” väidab neiu.

“Alguses ma töötasin jalgrattaga. Siis mul oli ainult kaks raamatut, üks oli lasteraamatu näidis ja teine oli kooliraamatute näidis,” räägib ta. Peale esimest müügikuud ostis neiu aga 800 dollari eest auto.

Southwestern alustas pooleteise sajandi eest kui piiblite trükkimise ja müügi ettevõte. “Praegu otseselt piibleid ei müüda, aga nad annavad välja piibli alusel kirjutatud lasteraamatuid, kus on piiblijutlused kirjutatud laste sõnadega,” räägib Elis-Helen.

“Kui ma esimest korda kliendi uksele koputasin, siis ma ei olnud lähenemises piisavalt hea. Esimesel päeval koputasin läbi sada ust, tuli nullmüüki,” tunnistab ta. Kui müük ei lähe, saab aga mänedžerilt nõu küsida.

Ustele koputuste arv iseenesest ei näita raamatumüüja töö kvaliteeti. Oluline on ka, mitu inimest nõustuvad raamatudemonstratsiooniga ja mitme inimesega sa pärast seda maha istud.

Kaasaegne raamat ei ole üksnes paberraamat, vaid selle juurde käivad veebilehed ja äpid. Pakett kuuest raamatust koos selliste lisadega võib maksta kuni 800 dollarit. Raamatumüüja saab rahast endale 40 protsenti. “Inimesi on erinevaid. Eks ikka mõni inimene ütleb halvasti, aga see on kasvukoht, mida võtta isiklikult ja mida mitte,” arvab neiu.

Elis-Heleni sõnul jäi tema maksimaalne päevateenistus raamatumüüjana tuhande dollari kanti. Viimaseks tööpäevaks oli 26. august. 12 nädala jooksul, mis ta Alabasteris töötas, teenis ta ühtekokku 12 000 dollarit, mis teeb keskmiseks päevateenistuseks 166 dollarit.
Eesti neiu kulud lennukipiletite, toidu ja eluaseme peale olid kolme kuu jooksul 4500 dollarit.

Tagasi, aga Suurbritanniasse

Eelmise aasta suvel soovis Elis-Helen taas Ameerikasse raamatuid müüma minna, aga kevadel raksatas koroona. “Lootus oli alati üleval, et äkki lõppeb see jama ära ja saab minna,” räägib ta.

Üllatuslikult avanes võimalus minna hoopis Suurbritanniasse. Southwestern saatis sinna 150 raamatumüüjat, teiste seas Elis-Heleni, kes jõudis Eestist renditud autoga kohale 22. juunil. Et esmalt tuli viibida kahenädalases karantiinis, jõudis ta reaalse müügini 8. juulil.

Neiu töötas 130 000 elanikuga Gloucesteri linnas, mis paikneb Inglismaal Walesi piiri ääres. “Ameerikas teevad inimesed oma otsuseid väga palju emotsioonist lähtuvalt. Inglased teevad oma otsuseid kindlasti palju ratsionaalsemalt. Inglased on konservatiivsed ja haridus ei ole nende jaoks nii suur valukoht,” arvab ta.

Perekond Alabasteris, kes ostis hulgaliselt raamatuid. Fotod erakogu 

“Inglismaal on majad üksteisele lähestikku. Oli hea teha müüginumbreid,” räägib ta.

Kas kohalikel nakatumishirmu polnud? “Käisime maskidega ringi. Oli selliseid inimesi, kes kartsid, aga selliseid inimesi on igal pool. Enamus müügitsükleid oli seistes ja ukselävel,” ütleb neiu.

28. septembriks, kui Kui Elis-Heleni müügitöö Suurbritannias lõppes, oli ta teeninud 14 000 dollarit, sest Southwestern arveldab Briti saartelgi dollarites.

Koroona tõttu on raamatumüügi kohal tumedad pilved ka tänavu. Ehkki Elis-Helen loodab suveks Ameerikasse pääseda, pole välistatud, et ta võtab osa “Aitan Eestit” programmist, mille kaudu Southwestern pakkus eelmisel aastal Eestis rakendust sajale noorele, kes välismaale raamatuid müüma minna ei saanud.

Emotsioonide kontroll

Mis on ikkagi eduka müügi alus? “Oluline on emotsioonide kontroll. Esiteks tuleb ära võtta igasugune pinge. Tuleb öelda endale, et kõik, mida me elus vaja läheb, on olemas. Mul ei ole mitte midagi rohkem vaja. Ma ei saa alustada tööpäeva nii, et ma mõtlen, et mul on vaja kliente. Kliente ei ole vaja, mitte midagi ei ole vaja. Mida mina teen on lihtsalt see, et ma edendan Ameerika haridust,” üllatab Elis-Helen.

“Tuleb panna ego eemale ja mõelda selle teenuse peale, mida ma inimestele osutan. Ja kindlasti teha hästi palju eneseanalüüsi, panna tähele asju, mis on hästi ja mis ei ole hästi,” lisab neiu.

Mida teevad aga valesti need, kes raamatumüüjatena siiski kõrbevad? “Kõik hakkab peale sellest, kuidas sa ise sellesse programmi suhtud. On inimesi, kes tahavad sinna üüratut summat teenima minna. Kui sa mõtled raha peale, siis see ei ole peredele hea teenus. Sellepärast nad kõrbevad läbi,” räägib neiu.

“Või siis teine variant on see, et nad tahavad, et suvi oleks hästi äge. Kui inimesed tahavad ägedat suve, siis nad võivad Eestis ka pidu panna,” mõtiskleb Elis-Helen.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.