Saada vihje
Ants Aaman maast ja armastusest (0)

Sada aastat tagasi tuli üks mees teadlikult õhtuhämaruse varjul oma talu poole, mille omanikuks oli ta krahv Stenbockiga allkirjastatud kontrakti kohaselt 23. aprillil 1907.aastal saanud.

Kui mees 1914. aastal esimesse maailmasõtta läks, jäid koju talu pidama ema ja äsjakositud noor naine, kes oli esimese lapse ootel. Temale jäi ka talu väljaostuvõlga veel 300 rubla.

(Luban põhiteemaga haakuvat kõrvalpõiget ja esitan, et krahv oli enda jahipidamise õiguse eest talumaadel vähendanud talu hinda 200 rubla, ehk kaheksakümne tuhande kanamuna hinna võrra… üle saja aasta hiljem on valitsenud igamehe tasuta jahiõiguse mõtteviis omanike maal…)

Mõttetutest tapatalgutest õnnestus mehel end säästa vabatahtlikult sõjavangi langemisega ja töötada sõjavangina üle nelja aasta Baden-Badeni lähedal talus. Meie rahvusele omase töökusega oli ta võitnud talupere toetuse ja heatahtliku suhtumise. Sõja tõttu tuli tal Saksamaal talus õppida härgadega töid tegema, mis oligi kontisäästvam kui ägedate hobustega rahmeldamine. Talus töötav tüdruk Sofii oli nende omavahelises asjaajamises palju osavam, kui kodumaal kositud süütu kaasa. Noor mees oli ju mees, mitte munk ega eunuhh. Ja kergendav oli mitte tunda oma ema ülekohtust sallimatust ja pahatahtlikkust oma väga tööka ja otsusekindla naise vastu.

Mida päev edasi, seda enam hääbusid uue olukorra meeldivused ja pinnale trügis teadmine, et ainult ühes kohas ootab teda väike kuningriik, kus kohast võiks kord ka kuninga tundega igavikku kaduda.

Viimaseks tõukeks otsustamises said suure maailmarevolutsiooni järellained, mil Saksamaalgi nõukogusid moodustama asuti, ja teadmine, et Eestis on oma riik loodud.

Pärast pisaratesse kastetud hüvastijättu Baden-Badeni äärses talus, ja läbi mässava maailma tulles, sõjavangi paberid taskus, seisis mees oma talu piirinurka, veel enne tema sõtta minekut ehitatud turba-Kusti maja kohal. Maja akendest tulesilma ei paistnud, aga see ei tähendanud veel midagi. Erakordselt vähese jutu , kuid uskumatu töövõimega poissmehena oli Kusti turba lõikamisega suutnud niipalju raha teenida, et endale maja ehitada ja ta jõudis ka talus hinnatud abimees olla.

Oma varjatud tuleku oli mees seepärast nõnda seadnud, et tema ema oli varaõhtuse raske unega ning arvatavasti võis magada lapski, kelle soost ja kindlast olemasolust tal selget teadmist polnud. Mehe nägu kattis võimas punane habe, ta oli tundmatu.

Ja siis seisiski mees ähmases valguses rehetoas. Naine ei kiljatanud ega minestanud ega tormanud habestunud mehe kaela rippuma, vaid läks talle vaikselt vastu, seisis tema ette, nii lähedale, et ka nõrgas valguses võis teise silmisse kirjutatud lugeda.

Siis ütles mees: “Ma olen viis aastat ära olnud, mitte keegi ei tea, et ma elus olen, sinul on siin võimatult raske olnud üksinda talu pidada. Kui sul on keegi südamesse läinud abiline olemas, siis ma võtan peotäie koduõue mulda ja lähen ööpimeduses tagasi. Ma usun , et sa emale ei ütle, et ma elus olen, ja lapsele…ütle siis, kui ta täiskasvanuks saab.”

Me ei tea, millist vastust mees ootas, kas ta isegi teadis – naine luges vaikides mehe silmadest oodatavat vastust. Me ei tea, kas ta luges välja…

Ühtäkki taastus naise elukorraldav otsustusvõime: “Tütar on viiene”, ütles ta ja tõi kiiresti vanast kapikesest krahvi allkirjaga kinnituskirja, et talumaad on täielikult välja makstud. “Kuidas see võimalik on”, küsis mees. “Kahe seaga”, vastas naine, “kerenskitega, krahv arvas, et selle rahaga enam midagi teha pole, aga rubla oli rubla, ja ta pidi allkirja andma. Ja mul on üks südamesse läinud abiline olnud… see on meie talumaa, mis jääb järglastele põlvest põlve.”

Naise usk ja lootus maa põlisesse püsivusse oli nii tugev, et ta suutis selle üle anda napilt seitsmeseks saanud tütrepojale, rääkides nii unustamatult, kes on see võim, mis nende maa röövinud oli, ja mida tegi too võim Katõnni metsas.

Naise aeg sai otsa, aga usk maa kestvusse jäi, ja tema tütar pidi vanas eas südantlõhestavalt nutma, kui veel hingitsev kolhoos saatis tagastamisotsusega talumaale metsalõikajad ja seda Eesti Kongressi esimesel istungi päeval, mil naise tütrepoega, Eesti Kongressi saadikut nr.1, maad kaitsmas polnud.

Esitasin pildikese läbi aegade tuultes maareformist ja külaelust. Sada aastat tagasi reformiti mõisate maad taludele, kas nüüdne uus –mõisastamine on paratamatus…

Toimetusele teadaolevalt on see Kuusalu valla Kursi küla Rätsepa talu peremehe Ants Aamani lugu, mille ta kandis ette 29. septembril Viljandis, Ugala teatris, kus presidendi eestvõttel tähistati 100 aasta möödumist maareformist.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.