Andres Laisk: “Aed pakub meelerahu ja mõtteavarust” (0)
Article title
Andres Laisa kiviktaimlas õitsevad juba nartsissid.
Saue vallavanema hektari suurust aeda koduvallas Vatsla külas on haritud ja kujundatud kaks aastakümmet. Vaheldusrikas, poolmetsik, romantiline: just need on märksõnad, mis Laisa aeda külastades esimese hooga pähe tulevad.

Laisa aeda sõites jääb esmalt teele saart meenutav kiviktaimla. „See sai alguse niimoodi, et kõrvalhoone ehitamisel oli vaja teha väljakaevet. Väljakaevest tekkis mullahunnik ja kuna mul oli kogu aeg ettekujutus, et maja ees peaks olema selline ringtee, kust saab tiiruga tagasi sõita nagu mõisa maja ees ikka, siis ma mõtlesin, et siia võiks sündida selline saar,” selgitab peremees.

Mullahunnikule tehti projekt, tekkis radade süsteem. Kiviktaimla asukohas kasvasid juba nulg, lehis ja kuusk. Juurde istutati kanada ja hiina kadakaid, elupuid, pinnakatteroose, kibuvitsu. Et kiviktaimla aastaringi värviline püsiks, lisati hüatsindid, nartsissid, tulbid ja priimulad, aga ka kaks külmakindlat kaktust, mis peremehele sünnipäevaks kingiti.

„Kusjuures on tulnud välja, et ongi külmakindlad. Nad ei ole küll idanenud ega mädanenud… Aga näed, mädanenud natukene ikkagi on. See üks on talvega pihta saanud,” parandab ennast Laisk.

Mulla kobestamiseks pole vaja enam hobust ega atra, piisab mullafreesist. 

Arvukad veesilmad

„Suvisel ajal on näpud kogu aeg mullas. Aga see kulub terve aia peale. Aed on tänasel päeval suuresti elukaaslase vaba aja hobi. See ei ole kohustus. Siia saab panna rohkem ja vähem aega. Alati võib öelda, et seda umbrohuliblet ma välja ei tõmba,” arutleb peremees.

Vallavanema maja on ehitatud aastatel 1927–1937. Laisk ostis krundi koos majaga 2000. aastal. „Sai laenu võetud ja seda laenu maksan ma osaliselt siiamaani,” toob peremees välja elamise finantspoole.
Elumaja lääneküljel on väikese ümmarguse basseiniga purskkaev. „See ehitati omal ajal koos majaga.

„Oleme selle taastanud, basseini ääred kanada ja hiina kadakaga kujundanud. Taimi on valitud võra kuju järgi, et oleks laiem madalam vorm ja siis püstisem püramiidjam vorm. Enne oli siin ploomivõsa, lepavõsa, nõgesed, muruplats ja auk,” räägib Laisk.

Väikese basseini taga laiub suuremat sorti tiik. “Oli selline periood elus, kus mulle meeldis tegeleda maaparandustöödega. Siin oli ühtepidi madal maa ja võsa. Selleks, et see kuidagi majanduslikult mõistlikult lahendada, kaevasin ma ühte kohta augu ja teist kohta täitsin,” selgitab vallavanem.
„Ta on ilutiik, kastmisvee ja tuletõrjevee tarbeks,” räägib Laisk. Tiiki ääristavad kanada kadakad, punane kontpuu, kuslapuu ja bonsai kujuliseks pügatud kohalik mänd.

Suurest tiigist voolab oja väiksemasse tiiki. Veekogudega kaasnevat sääsenuhtlust peremees ei karda. „Selle võrra on rohkem konni, kes söövad sääsed kõik ära. Konnakontsert on hooajal päris kõva,” sõnab ta.

„Siin ootab ees sildade uuendamine. Palgid on mädanenud,” tuvastab Laisk korraa tõrvatilga meepotis.

Suur tiik on kastmisvee ja ujumise tarbeks. 

Abiks mullafrees

Suure tiigi kõrval seisab kunagise talu ajalooline kelder, milleni viib paekivist ehitatud sild. Silla paas saadi tiigi süvendamisel.

Samuti tiigiga piirneva paekivist lauda lõunakülge kaunistab lillepeenar, kus juba tõusevad tulbid, roosid, lavendel, meliss, ebaküdoonia ja liilia. „Siin neid peenraid on iga nurga taga,” rehvab peremees käega. Lauda seina kaunistab kivi aastaarvuga 1868.

Lauda taga hakkab silma väiksem kiviktaimla. „Kuna siin läheb põhja poole, on selles kiviktaimlas vähem valgust tahtvad taimed. Siin on üks isekasvanud üheksavägine. Ülejäänusid teab vaid vanajumal, mis need on,” tunnistab peremees oma kimbatust.

Kui palju kulutab aia peale aega Andres Laisk ise, kui palju tema abikaasa? „Enamuse teeb ikka tema. Mina aitasin teda viimati näiteks maa kaevamisega,” ütleb vallavanem. „Varasemalt, kui oli vaja maastikukujundust teha ja vabanevaid liivamasse ühest kohast teise paigutada, oli minu roll suurem.“

Kuuris on rehad ja labidad, aga peamised peenra kaevetööd sooritab Laisk isa kingitud mullafreesiga, mis esmapilgul meenutab muruniidumasinat. Mullafreesil on esirataste vahel painutatud nuge meenutavad terad, millega masin mulda pöörab.

„Selle aiamaa vajadused ajab ta paari tunniga ära. Muudkui lased selle otsa maasse ja tagumise sangaga hoiad teda kinni,” kiidab omanik. Näidiskatse mullafreesi starterist tööle saada ei anna siiski soovitud tulemust, sest mootor on vihmast niiske ega käivitu.

Peenardest sirutavad end välja murulauk, maasikas, seller ja petersell. Kevade edenedes lisatakse hernes, peet, porgand, naeris, kapsas, kaalikas ja kartul. Kasvuhoonetes leiavad koha tomat, kurk ja paprika.

Marjapõõsaste osas hoiab Laisk kinni klassikast – nii võrsuvad tal mustsõstar, punane sõstar, roheline sõstar, valge sõstar. Lisaks on tikrid, ploomipuud, kirsipuud ja õunapuud, millest osad on vanemad kui peremees ise. „Ei raatsi maha võtta,” tunnistab ta.

Töö ja tegemise rööm

Laisa aed jätab natuke metsiku, natuke korrastatud aia mulje. „Ta osaliselt ongi metsik. See ala on lihtsalt nii suur. Ta sisaldab algselt looduslikult kasvanud puid. Teisipidi on seda siis kombineeritud iluaiaga,” selgitab peremees.

„Ma olen laisk muruniitja, aga mõistlik on niita kord nädalas. Teinekord läheb see pooleteise peale, teinekord isegi kahe nädala peale,” arvab vallavanem nüüd. Kui krunt korraga ära pügada, kulub niitmise peale neli tundi, lisaks veel kolm tundi trimmerdamisele, et taimede ümbrus ja kraaviperved puhtaks saada.

Mida aed ikkagi emotsionaalses mõttes pakub? „See on töö ja tegemise rõõm, stressimaandaja. See on loominguline väljund. Sa saad seda kujundada. Miks inimesed lähevad parkidesse? Ikkagi selleks, et see pakub meelerahu,” arvab vallavanem.

„Iga asja puhul on ka see seos, et sa tead, mis siin ennem oli, kuidas see kõik oli metsistunud ja võsastunud. On hea tunne, et midagi on elus ära tehtud,” ütleb ta.

Mis on aias veel puudu? „Minu jaoks on ta suhteliselt valmis, aga pean tunnistama, et just paar päeva tagasi mõtlesin, et sealt tagantpoolt tuleks vist võsa veel maha võtta, et avarust juurde tekitada, suuri vanu puid eksponeerida,” arvab mees.

„Siis sa jalutaksid nagu metsas, aga hästi hooldatud metsas. Ma tahaks rohkem sellist parkmetsa kujundada, aga sellega on jällegi see häda, et selle hooldamiseks on vaja eraldi aednikku, kes on püsivalt palgal. Mul seda võimalust ei ole,” lisab ta.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.