„Meid tulistati igast kandist. Eesti rannas mürisesid suurtükid, Soome rannast põrutasid kaugelaskekahurid, õhust loopisid pomme lennukid… Kõige ohtlikumad aga olid miinid.“ (Hamlet Tiits, auriku Maia teine mehaanik)

„Vaatamist ja põnevust peaks meil jätkuma kõigile. Lisaks põhiekspositsioonile eesotsas allveelaev Lembituga on Lennusadamas avatud veel neli näitust: „Põrgu Läänemerel“, „Väiksed laevad, suured meistrid“, „Kajutivestlused Johan Pitkaga“ ja näitus Antarktika uurijast Enn Kaupist. Nii et korraga on vesilennukiangaari kupli all kirge ja romantikat, aga ka hirmu ja avastusi,“ kõneleb Eesti meremuuseumi juht Urmas Dresen.

Ühes kajutis kapten Pitkaga

Lilly laevapere moodustasid 11 inimest. Meeskonda kimbutasid algusest peale mitmesugused hädad. „Juba enne esimesele reisile väljumist üritasid Norrköpingis laevalt ära karata kaks meest, kes politsei abiga laeva siiski tagasi toodi. Laeva väljasõidu ajaks polnud leitud ka tüürimeest, sestap tuli see esimesest peatuspaigast Kopenhaagenis palgata. Paraku osutus mees suliks ja tuli pärast ookeani ületamist maha maksta,“ kõlab avaras laevakajutis rahulik bariton. Nagu kõneleks kapten Johan Pitka ise.

Näitusel „Põrgu Läänemerel“ saab näha faarvaatris ulpimas ka ehtsaid meremiine. 

„Kajutist“ välja minnes, selle ümber oleva „laeva“ ruumides natuke ringi vaadates näeb palju huvitavat, mis või kes olid Lilly pardal või laevaga seotud. Siin on laeva kapteni, hilisema kontradmiral Johan Pitka isiklikud esemed, tema mälestusraamatud, topised sarnastest loomadest ja lindudest (hispaania keelt kõnelevaid papagoisid on kogunisti mitu), kes elasid Lilly pardal. Ja muidugi suured kaardid ja fotod – mereteekonda näitavad kaardid ja fotod inimestest, kes selle reisi teoks tegid.

„Johan Pitka sünnist möödus 19. veebruaril 150 aastat. Nii et admiral Pitkale see näitus pühendatud ongi,“ selgitab näituse kuraator Teele Saar. Siiski pole ekspositsioon kokku pandud tavalisel moel – sünnist surmani –, vaid admiral Pitka muljet avaldavast eluloost on välja valitud vaid need neli aastat, mil ta noore kaptenina parklaeval Lilly kaks korda Lõuna-Ameerikasse seilas.

Neid nelja aastat iseloomustab Pitka kui oma isiksuse väljakujunemise aastaid, mis kasvatasid temas otsustamisjulgust ja lisasid leidlikkust tulla toime ka keerukaimates olukordades.

Põrgu Läänemerel

Ajaloo üks suurimaid meretragöödiaid – kuigi nii Pearl Harbouri kui ka Dunkirki tuntakse mujal maailmas ehk rohkem – toimus 28.–29. augustil 1941. aastal Eesti rannikuvetes Juminda poolsaare lähedal. 27. augustil 1941. aastal algas Tallinnas punavägede evakueerimine Saksamaa pealetungi eest – üle 30 000 inimese ja 220 laeva võtsid suuna Leningradi peale. Paraku sõideti otse Saksa ja Soome mereväe seatud lõksu: laevatee oli mineeritud, laevu pommitasid nii lennukid kui ka kahurid kaldalt. Tragöödias hukkus hinnanguliselt 15 000 inimest, 70 laeva kadus vetesügavusse.

Muljet avaldav näitus on eksponeeritud pimeda lookleva koridorina – nagu miinide vahel teed otsiva laevakaravani faarvaater –, mille seintel on fotod selle teekonna õudustest, asjaosaliste pajatused ja neile kuulunud esemed. Et kõik veel tõetruum tunduks, kaiguvad faarvaatris plahvatused, täriseb aeg-ajalt lennukikuulipilduja, kostab karjeid…

Suured meistrid

Selle nimetusega võib kokku võtta ülejäänud kaks väljapanekut. Esimene neist kannabki nime „Väiksed laevad, suured meistrid“, tutvustades laevamudeleid ja nende ehitajaid. Eksponeeritud on 26 laevamudelit, mis on toonud auhindu mitmelt rahvusvaheliselt võistluselt.

„Nii palju kui me Eestist võistlustel oleme käinud, ilma medalita me tagasi tulnud ei ole,“ kinnitab Eesti üks tuntumaid laevamudelite meistreid Juri Žurba, kes ise on näitusel esindatud mitme laevaga.

Näha saab nii juba tuttavaid uhkeid fregatte purjedes, aga ka laevatüüpe, millest mitteasjatundja varem isegi kuulnud pole. Näiteks kahtpidi liikuvaid laevu, mida kasutas Napoleon oma sõdades.

Kindlasti tekib igal huvilisel küsimus, kui palju sellisele meistritööle ehk ühe laeva ehitamisele aega ja raha kulub? Meister Juri Žurba teab täpselt: näiteks selle näituse ühe esinduslikuma Saksa kahurilaeva, mis on toonud meistrile medali ka Dortmundi ja Kaliningradi näituselt, ehitamiseks kulus kümme aastat.

Loomade topised näitusel „Ühes kajutis Johan Pitkaga“. Fotod Meremuuseumi arhiiv 

50 aastat tagasi ehk 1972. aasta märtsis jõudis Enn Kaup meteoroloogina esimest korda Antarktisele. Seal tärkas tal huvi järvede ökoloogia vastu, mille najal väitles ta end aastal 1981 teaduste kandidaadiks. See oli esimene eestlase tehtud teaduskraad Antarktikast. Teadustööks vajalike materjalide ja teadmiste kogumiseks osales Enn Kaup kokku üheksas Antarktika ekspeditsioonis, kahel neist koos pika talvitumisega. Näitusel näeb esemeid, mis annavad ettekujutuse, kuidas sealne töö on toimunud. Nende hulgas on näiteks ekspeditsioonide päevikud ja spetsiaalselt polaaruurijatele toodetud 24-tunnise numbrilauaga kell.

Näitused on avatud järgmise aasta 15. jaanuarini.