Saada vihje
Võib-olla on see siiski tõsi (0)
Martin Buber on üles kirjutanud loo kellestki väga haritud valgustajast, kes soovis tuntud Berdištševi rabi Levi Jitshakiga väidelda usu üle ning põrmustada tema tagurlikke veendumusi. Tuleb see valgustaja rabi juurde ja leiab ta mõtiskledes toas edasi-tagasi käimas. Rabi ei pööranud sisenejale tähelepanu. Lõpuks jäi ta seisma, vaatas korraks tulija poole ning ütles: “Aga võib-olla on see tõsi.”

Õpetatud mees püüdis ennast tulutult kokku võtta, need rabi lihtsad sõnad tundusid talle nii kohutavad. Rabi ütles talle rahulikult: “Mu poeg, toora suured mehed, kellega sa oled vaielnud, on sinu peale oma sõnu raisanud. Lahkudes oled sa nende üle naernud. Nad ei saanud sinu ette lauale laotada Jumalat ja tema riiki, ega minagi suuda seda. Kuid, mu poeg, mõtle järele, võib-olla on see siiski tõsi.” Buber jätkab, et see väike sõnake “võib-olla” murdis haritud valgustaja vastupanu.

Hea lugeja. Sa oled astunud terve aasta kõige olulisemasse nädalasse. Seda nimetatakse Suureks Nädalaks või Kannatusnädalaks. See algab palmipuudepühaga ja ees seisab Kristuse ülestõusmise püha. Nende vahele jääb armulaua seadmise mälestuspäev suur neljapäev, Jeesuse surmapäev suur reede ja vaikne laupäev tema hauarahu mälestuseks.

Kui suur reede on mõistusele ehk veel kuidagi hoomatav (surmast on olemas teatav kogemus, küll ennekõike teiste surmast), siis ülestõusmispüha toob sõnumi millestki enneolematust. See kinnitab – maailm on palju suurem kui ükskõik kelle kogemused.

Midagi on veel

Ühelt poolt kinnitab argikogemus vastuvaidlematult: surm on midagi ääretult lõplikku. Hauast tagasi ei tulda. Ka Jeesus kartis surma. Ühena viimastest sõnadest ristil on üles märgitud need: “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Ka Jeesusel puudus kogemus iseenda surmast. Aga ta usaldas Jumalat, sedasama Jumalat, kelle tahtel ta laskis ennast risti lüüa. Ta usaldas veendumust, et olemas on veel midagi. Et see Jumal, kes ta ristile suunas, viib ta sealt edasi.

Nii osutabki Kristuse ülestõusmine: maailm sisaldab rohkem kui suudame eales läbi uurida. Tegelikult ei tea praegu keegi, mis on teiselpool surma ja hauda. Ei tea enne, kui olla kord “seal”. Kui üldse on olemas see “seal”, kuhu jõuda. Kuid just siin tuleb appi veendumus selles, mida ei nähta, ja kinnitab: surmal ei ole kellegi elus antud viimast sõna. Et on veel midagi. Vähemalt kinnitab nii kristlik usk.

Nii osutabki Kristuse ülestõusmine: maailm sisaldab rohkem kui suudame eales läbi uurida.

Hea lugeja. Usk on veendumus. Pühakiri ütleb: usk on veendumus selles, mida ei nähta. Usk ei ole ratsionaalsete argumentidega põhjendatav veendumus ja võib-olla sobib usu kirjeldamiseks kasutada pigem sõna intuitsioon. Usu juurde kuulub alati kahtlus. Kahtlus võib viia seniste veendumuste hülgamiseni.

Kuid kahtlus võib teisalt olla lähtekohaks oma veendumuste sügavama tundmaõppimise juurde. Kahtlus suunab lugema, uurima, vestlema, väitlema. Eluterve kahtlus innustab küsima – võib-olla on see siiski tõsi? Kuna Su ümber on nii palju neid, kelle jaoks usk on elu loomulik osa.

Tõestada ei saa

Mõtle, kuidas Sa näiteks tead, et Austraalia on olemas? Küllap Sa vastaksid mulle: olen seda koolis õppinud, raamatutest lugenud, maakaartidelt näinud. Küllap tunned Sa inimesigi, kes on käinud Austraalias või elavad seal praegugi. Ehk oled Sa üks neist õnnelikest, kes seal isegi on käinud. Kuid tõsi on see – enamikku selle maailma kohta õpid Sa tundma kellegi teise vahendusel, keda Sa usaldad. Enamus klassikalisest kooliharidusest toetub lausa pimedale usaldusele.

Usk tähendab veendumust, et meile tuntud reaalsuse kõrval või taga või ümber eksisteerib veel midagi. Joseph Ratzingeri sõnul on meie reaalsus selle teise suhtes koguni sekundaarne. Jumal on enne kui maailm ja inimene. Kirikukeeles kutsutakse seda teist reaalsust taevariigiks või jumalariigiks. Paremate sõnade puudumisel käivad needki.

Kuid mulle läheb eriliselt korda tsitaat Pauluse esimesest kirjast korintlastele: “Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” (1Kr 2:9) See teine reaalsus on totaalselt teistsugune. Ja usk kinnitab võimalust kord sinna jõuda. Nagu Jeesus on juba läinud. Jeesus, kes pärast ülesäratamist oli samuti täiesti teistsugune – täiesti tuttav ja samas täiesti erinev.

Hea lugeja. Saan nõustuda auväärse rabiga Martin Buberi loos – ma ei saa Jumalat Su ette lauale laotada. Ma ei saa Sulle tõestada, et Jeesus Kristus on hauast tõusnud. Tühja haua seletuseks on palju maisemaid teooriaid. Lõpuks võib igaüks ju meie maal uskuda, mida iganes ta soovib või siis mitte uskuda. Eestlane tahab olla igas asjas esirinnas, ka uskmatuses. Kuigi eestlase kohta sobib vast öelda, et tegelikkuses on eestlane väga religioosne, ainult tema religioossus avaldub pisut ebatavalises sfääris.

Suur Nädal annab igaühele võimaluse reflekteerida oma usku või uskmatust. Tähtis on see – ära karda uurida, ära karda kahelda. Ei iseendas ega ristiusu keskses sõnumis. Aga mõtle seejuures – võib-olla on see siiski tõsi.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.