Sel aastal täitub 15 aastat sellest, kui astusime Euroopa Liitu. Selle ajaga on üha vähemaks jäänud neid, kes mäletavad, miks me seda tegime. Põgus pilk tollastele ajalehtedele tuletab selle aga siiski kenasti meelde.
Esiteks oli juttu julgeolekust loosungi all “ei iial enam üksi!”, millega viidati 1940. aastal juhtunule. Teiseks liitumise põhjenduseks nimetati seda, et Euroopast tuleb palju raha ja kasutatu loosungit “sealt tuleb ilgelt pappi!”. Kolmandaks, uskuge või mitte, aga see oli loosung! –Euroopast saab särtsakaid mehi.
Ega rohkemat ei mäletagi. Igatahes polnud tollal sõnakestki juttu euroopalikest väärtustest, solidaarsusest ja Euroopa helgest tulevikust, millesse ka meie panustada tahtvat. Kuna olin toona osaline euroskeptilises liikumises, teaduskeskuses “Vaba Euroopa”, siis möönan, et tollane europropaganda oli väga egoistlik ja amoraalne.
Hoiatused said tõeks
Nüüd, aastaid hiljem on selgunud, et paljud meie toonased hoiatused on paraku tõeks saanud. Elektri hind on peaaegu nii kõrge, kui me ennustasime ja küllap ta tõuseb veelgi. Ennustasime infrastruktuuri arengu aeglustumist riigisektori suurendamise tõttu, sest siin on ju kõik justkui “korras”: raudtee-liiklus on poolik, praamiühendus saartega ja lennuühendused (Estonian Airi pankrot ja Nordica taandumine Eesti liinidelt) elavad üle-eilses päevas. Eesti põllumees normaalset toetust ei saa ega hakkagi saama.
Teid ehitatakse valesti. Seda alates Mäo teeristist, mille tõttu on Paide ühendus kadunud, kuni totakate kergliiklusteedeni (näiteks Tootsis, kus raudtee kisti üles ja kruusa-padja kohale, kus isegi äge sportlane joosta ei saa, tehti ere valgustus, Kirbla külas on kahetasandiline ristmik ja valgustatud kergliiklustee, mis ei vii kuhugile).
Rääkimata veel kümnete, ehk sadadegi maapoodide ja postkontorite kinnipanemisest. 3,4 miljardi eurone ettevõtlusraha on samuti kadunud tundmatusse sohu – EAS-i eksistents on täna veel imelikum, kui tema omaaegne loomine. Lihtne katse: kui sõidate Eestis ringi, siis vaadake, kas see ettevõtlusesse investeeritud euroraha kusagil silma ka paistab. Ei paista. Oleme tekitanud uue majandusharu – projektide kirjutamine, aruandmine ja rahasaamine, aga kasu sellest ei ole.
Ajad on muutunud. Julgeoleku risk on palju väiksem, sest kuulume NATO-sse. Ilusad mehed, keda lubati, saab kätte ka ilma selleta, et nad siia tuua, täna võib neile ise järele minna. Seega on omaaegsed euroliitu astumise motiivid ära langenud. Küll aga on jamasid juurde tulnud. 2015. aasta pagulaskriis läks meist mööda väga napilt. Eesti valitsus oli valmis pagulasi vastu võtma niipalju, kui meile peale oleks määritud.
Täiesti mõttetult oleme osalenud Euroopa Stabiilsusmehhanismis (algul EFSF ja siis ESM) ehk siis sisuliselt Kreekale jt Euroopa riikidele kingitavas rahastusskeemis., Kusjuures viimase loomine kisendab oma seadusvastasuses taevani. Aga kus sa pääsed, kui tahad olla rohkem eurooplane ja sõnakuulelikum, kui kestahes teine.
Mujal ka probleemid
Ma ei jõua kirjutada sellest, et sarnased mured on olemas ka mitmetes teistes Euroopa riikides. Aga nad on. Just sellepärast tahab Suurbritannia meie juurest hoopis ära minna. Itaalia otsustas korrastada oma rahandust ja viskas välja pururumala idee tasakaalus eelarvest. Ungari keeldub Euroopa nõudmistest lubada oma piiri kaitsma Euroopa piirivalveväed (“kes piiri valvata ei oska, aga altkäemaksu võtta küll”, ütles Ungari peaminister).
Varsti tulevad Euroopa Parlamendi valimised ja see tähendab, et seniste kartelliparteide aeg saab läbi. Tulevad uued jõud, uued erakonnad – väga erinevad oma vaadetelt, kuid ühtsed selles, et kui tahame olla eurooplased, siis on tähtis lahti lasta senisest Euroopa korraldusest ja luua tõeline riikide liit, kus otsustajateks on liikmesriigid. Seega, kui tahame olla koos Euroopaga, ilma et oleksime Euroopa sõnakuulekas sulane või pärisori, siis tuleb hääletada ka Eestis uut Euroopat toetavate poliitikute ja poliitiliste jõudude poolt.
Igor Gräzin,
Euroopa Parlamendi saadik
