Saada vihje
Vana Hall ja muutuv maastik (0)

Muistendites on hunt vastuoluline, arthritis ent valdavalt positiivne tegelane, for sale kes kaitseb inimesi pahatahtlike üleloomulike olendite, nagu kodukäijate, tontide ja vanakurja eest.
(Ilmar Rootsi, “Tuli susi soovikusta”)

Veebruar on hundikuu. Nii nimetasid seda aega eestlased. Huntidel on siis jooksuaeg ning tollal, kui hunte oli siinkandis palju rohkem kui praegu, luusis neid näljasena palju ringi.

Mullu oli aga Eestis hundi aasta. Et tutvustada seda vastuolulist looma, tema käitumist ja kohta eestlaste maailmapildis. Hundihirmu on siin aegade jooksul palju tuntud. Tuntakse ka praegu. Alles nädalapäevad tagasi ilmus ajalehes Valgamaalane lugu pealkirjaga “Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata”. Lühidalt: kohaliku jahiseltsi küti koduõuele kaks hunti, eemal oli neid veel kolm. Üks kahest küti koerast murti huntide poolt maha. Kütt nimega Janek Kangur ütles Valgamaalasele: “Äkki tuli hunt kuuseheki juurest mulle otse peale. Umbes kümne meetri pealt tulistasin enesekaitseks.” Kuul haavas hunti ning peletas kõik viis hallivatimeest minema.

Jahimees Aare Jaama leidis samas artiklis, et olukord on tõsine ning hundid ei karda enam inimest. “Kui lapsed jooksnuks, olnuks nad tõenäoliselt murtud. Viis hunti tuleb külla tüli norima, mis on ülim nahaalsus, ja Peep Männil väidab, et hunt ei ründa inimest põhjuseta,” rääkis jahimees ajalehele.

Juba pilk hirmutab

Peep Männil, keda jahimees mainib, töötab Keskkonnaagentuuris ulukiseire osakonna juhatajana. Tema on üks hundi aasta eestvedajatest. Hiljuti ilmus Männili sulest raamat “Susi, kriimsilm, metsatöll…”. Nagu pealkirjast võib aru saada, räägib raamat huntidest. Looduskaitse Selts omistas Männilile eelmise aasta loodusesõbra tiitli.

Ja seda, et hunt inimest ei ründa, ütleb suurkiskjate uurija ka mulle. Miks ta nii arvab? “Sest selliseid juhtumeid pole olnud,” vastab Männil. “Hunt ei ründa inimest. Pole teinud seda Eestis juba 140 aastat. Ka lähiriikidest pole selliseid juhtumeid teada.”

Aga miks siis väidab Valgamaa kütt läbi ajakirjaniku sule, et hunt “üritas teda rünnata”? “Mõni inimene arvab juba siis, kui loom talle otsa vaatab, et nüüd ründab,” vastab Männil.
Ta ei ole huntide küttimise vastane. Seda on kogu aeg tehtud. Kui hunte on palju, tuleb neid küttida. Aga hävitada? Ei. Kuigi mõne praegusaja lambakasvataja jaoks on hunt lausa saatana kehastus, siis on eestlased läbi sajandite mõistnud, et kuigi hallivatimees oma osa karjast võtab, ei tee ta seda selle pärast, et inimest vihkaks ja kurja tahaks korda saata. Ta lihtsalt on selline. Eestlastel oli käibel mõiste “hundi jagu”. See tähendas umbes kümnendikku karjast, mille hunt ära viis. See oli loomulik asjade käik. Ei pea seda metsalist ei aiad ega isegi seinad. Peaasi, et inimesed rahule jätab.

Männil räägib lambakasvatajatele korraldatud koolitustest ja ekskursioonidest. Sõideti koos bussis ringi, kõneldi hundi ja lamba suhetest. Käidi lambapidajate taludes, kus omanikud näitasid, mida karja kaitseks on ette võetud: hundiaiad jne.

Aga isegi siis, kui suurem osa räägib rahulikult omavahel, kostub üle kõigi selle hääl, kes karjuda otsustab. Ka Eestimaal on selliseid inimesi, kes nõuavad armutut jahti võsavillemitele. Neid on ka Soomes, ütleb Männil. Neid on küll vähe, aga et hääl on vali, siis neid märgatakse. Ja tekibki kujutlus, et olukord on tõsine. Hunt on kõikjal. Kohutav tapatöö. Murrab lambaid, koeri, ründab inimest. Meie lapsed on ohus.

Jah, ka siinmail on sajandeid tagasi liikunud inimesemurdjaid hunte. Aga see oli ammu. Nüüdseks on inimene muutunud palju koletislikumaks kiskjaks, kui hunt seda kunagi on olnud.

Kuhu koer on maetud?

Et hunti karjast eemal hoida ja abituid lambaid kaitsta, on inimene kasutanud koera abi. Koer on ju truu abimees, kes oma metsas elavat halli sugulast töökohustusi täites ehk karja kaitstes ei salli. Kuigi koera füüsilised ja vaimsed võimed ei küündi metsakutsu tasemele, astub ta hundile siiski vapralt vastu.

Aga kahtlused on inimese hinge siiski närinud. Koer on truu ja täidab käsku, kuid tegu on siiski kiskjaga. Möödunud aasta lõpus valmis Keskkonnaagentuuris aruanne “Huntide ja koerte osa lammaste murdmisel Eestis – kiskjaliigi tuvastamiseks sobiliku metoodika väljatöötamine ja rakendamine”. Töö eesmärk oli lihtne: töötada välja metoodika, mille abil teha kindlaks, kas lamba on murdnud koer või hunt (või nende kahe hübriid). Murtud lammastelt analüüsiti villaproove, millel leidus kiskja sülge. Analüüsi põhjal võis väita, et hunti ja koera on võimalik eristada vähemalt kolme väga selge geneetilise tunnuse alusel. Laskumata üksikasjadesse, olid tulemused sellised: 56 proovist olid lammaste murdjateks 46 juhul hundid ja 10 juhul koerad (protsent vastavalt 82 ja 18). Seega selle uurimuse järgi murravad ligi viiendikul juhtudel lambaid koerad.

Peep Männil peab vajalikuks täpsustada, et analüüsiti vaid juhtumeid, kus oli selgusetu, kas tegu on hundi või koeraga. Kui on selge, et murdja oli koer, ei teata sellest keegi ka Keskkonnaagentuurile. Seega võib Männili sõnul murdjakoerte osakaal olla suurem kui viiendik.

Nagu märgitakse ka aruande lõpus: paljudel koeraomanikel pole arvatavasti aimugi, et nende lemmik vahel ka lambaid murrab.

Hunt päästis pargi

Mis aga juhtuks, kui hunte me metsades poleks? Võib-olla on see mõne hundihirmu või -viha käes vaevleva inimese jaoks paradiis, kuid Männil nii ei arva. “Loodus oleks vaesem. Hundil on oma roll. Tal on mõju sõralistele ja väiksematele kiskjatele. Jahimees ei suuda asendada hunti,” ütleb ta.

Kuid milleks rääkida hüpoteetiliselt, kui on olemas konkreetne näide. Maailma kuulsaimas, Yellowstone`i rahvuspargis hävitati hundid 1920ndatel. Alles 1990ndate keskpaigas asustati hundid sinna tagasi. Teadlastele pakkus palju huvi – milline mõju saab hallivatimehel rahvuspargi ökosüsteemile olema?

Tulemused jahmatasid ka kõige suuremaid optimiste. Muutus kogu park. Kui enne huntide naasmist olid pargis tohutud põdrakarjad, kes terveid välju paljaks sõid ning noori puid nõnda kahjustasid, et paljud puuliigid kadusid, siis hundid hakkasid põdrakarjadega tegelema. Sellega vähenesid nii kahjustused taimedele kui ka põtrade arv. “Yellowstone näeb aina rohkem välja täiesti erineva paigana,” kommenteeris Oregoni ülikooli professor William Ripple. “Kõik märgid on paljulubavad.”

Seega – selle asemel, et hunte taga ajada ja küttida, ülistavad teadlased hallivatimehe positiivset mõju.

Ja see pole veel kõik. Peale selle, et puid on pargis rohkem, tuli sinna tagasi kobras, paremas seisus on jõed. Hundid muutsid terveid maastikke. Neid nimetatakse rahvuspargi hoidjateks, kes aitavad seda säilitada tulevastele põlvedele.

Ja pärast sellist juhtumit ei tundugi eestlaste vana uskumus, et hunt kaitseb neid kurja eest, enam nii kohatu. Ja kui võrrelda, kuidas muudab hunt maastikku ning kuidas teeb seda inimene, siis jääb üle nentida, et hallivatimehe mõju keskkonnale on kordades positiivsem kui tema kahejalgsel konkurendil.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.