Saada vihje
Valimised – umbusaldus valitsusele? (0)
Riigikogu valimistest on möödas vähem kui kolm kuud, kuid poliitiline õhustik Eestis on selle ajaga tundmatuseni muutunud. Kui enne riigikogu valimisi võis eeldada, et pärast uue riigikogu ja valitsuse paika saamist jääb valijate huvi Euroopa valimiste vastu pigem loiuks, siis tegelikkus on kujunenud teistsuguseks. Valijaskonnas on näha soovi eurovalimiste kaudu kinnitada neid väärtusi, millest lähtudes hääletati ka riigikogu valimistel, kuid mis uue valitsuse koosseisus kajastamist ei leidnud.

Riigikogu valimistel saavutasid ju veenva ülekaalu liberaalseid väärtusi esindavad erakonnad: Reformierakond, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond said parlamendis kokku 70 kohta. Ent Keskerakond lõi peaministri positsiooni säilitamiseks käed hoopis konservatiivsete jõududega. Pealtnäha pole ju midagi katki – konservatiivid on ennegi valitsustesse kuulunud ja neid ka juhtinud. Ent seekord pääses valitsusse populistlik rahvuskonservatiivne partei, mille tegevusviis ja retoorika erinevad järsult sellest, mida olema seni harjunud demokraatliku poliitika juures nägema.
Parlamendihoonesse Toompeal, mille väärikad ajaloolised seinad juba iseenesest peaksid manitsema seal viibijaid end hillitsetult üleval pidama, on nüüd pääsenud jõud, kellel napib oskusi tsiviliseeritud seltskonnas käitumiseks. Mart Helme katsed etendada alfaisast ning oma radikaalsete väljaütlemistega Donald Trumpi imiteerida mõjuvad naeruväärselt – välja paistab ikka vaid kodukootud ja labane “onu Heino”. Pole ime, et üht EKRE poolt välja pakutud ministrikandidaati kahtlustatakse lähisuhtevägivallas – vägivaldsust kiirgab ekrelaste kõnepruugist tervikuna. Ehkki väliselt püüavad nad oma sisemist matslikkust peita mustade laia äärega kaabude taha.

Ümberkujundused alanud

Kahetsusväärselt on just see erakond praegu kõige jõulisemalt mõjutamas Eesti poliitilist agendat ning ümber kujundamas poliitilist kultuuri. Küllap pole ma ainus, kellel ikka ja jälle kerkib pähe küsimus: Mis neil ometi viga on? Miks nad niimoodi teevad? Valimistel said nad hea tulemuse, valitsusse pääsesid – mida neil veel tarvis on?! Kuigi üks EKRE juhtfiguuridest, rahandusminister Martin Helme on tunnistanud, et ta matemaatikat eriti ei mõika, peaks tallegi selge olema, et valimiste 18 protsenti toetust ei anna õigust rääkida ühiskonna enamuse nimel.
Kindlasti ei andnud valijad EKRE-le hääli selleks, et arendataks pidevalt erinevaid vandenõuteooriaid „süvariigist“, solvataks naisi ja rahvusvähemusi ning halvendataks meie liitlassuhteid. Inimesed ootavad, et valitsus lahendaks nende tegelikke probleeme. Võib-olla ongi tarvis senine rutiinne riigieelarve koostamise protseduur pea peale pöörata, Reformierakonna valitsemisajast kopitama jäänud ametiasutused läbi tuulutada ja uute töötajatega mehitada, inimestele otsedemokraatia võimaluste laiendamise kaudu riigi otsustustes suuremat rolli pakkuda. Kuid kõike seda saab ellu viima vaid koostöös teiste erakondadega ja kodanikuühiskonnaga, mitte aga kõiki, kes EKRE vaateid ei jaga, rahvavaenlasteks, globalistideks ja liberastideks kuulutades.

Kes mitu mandaati saab?

Euroopa Parlamendi valimiste eel on kõigi valitsuserakondade – Keskerakonna, EKRE ja Isamaa – reiting riigikogu valimistel saavutatud tulemustega võrreldes madalam. Valijate eelistuste pingerida juhivad Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Reformierakond.
Mai esimeses pooles Turu-uuringute AS poolt läbi viidud küsitluse tulemused annavad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna toetuseks 23 protsenti valimiseelistusega valijate häältest. Reformierakonna ja Keskerakonna reitingud on pea võrdsed – vastavalt 20% ja 19% – kuid Keskerakonna toetus kindlate valijate seas on vaid 15 protsenti. EKRE poolt hääletaks 11 protsenti. Isamaa poolt 9 protsenti ja Eesti 200 poolt 6 protsenti valijaist.
Kui Euroopa Parlamendi mandaadid jagatakski välja selliste tulemuste põhjal, saaksid sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond kaks mandaati ning Keskerakond ja EKRE kumbki ühe. Kui Eestile tuleks jagamiseks veel seitsmeski mandaat, siis võidaks selle tõenäoliselt Isamaa, kuid sellele võivad sama hästi pretendeerida ka Keskerakond, sotsiaaldemokraadid või Reformierakond.
Muidugi mängib erakondade reitingutes kaasa europarlamendi valimiste spetsiifika, kus konkreetsetel kandidaatidel on täita oluliselt suurem roll kui riigikogu valimistel. Näiteks sotsiaaldemokraatide edu tagatiseks on üksi pea kahe mandaadi jagu hääli välja teeniv Marina Kaljurand. Ent küllap peegeldub valijate europarlamendi valimiste eelistustes ka hinnang suure osa avalikkuse jaoks vastumeelsele valitsuskoalitsioonile.

Osalege aktiivselt!

Nüüd, Euroopa Parlamendi valimistel, ongi valijaskonnal taas võimalus näidata, millised on Eesti ühiskonna tegelikud väärtused – ja valida neid väärtusi esindavaid poliitikud ka
Europarlamenti.

Kui eurovalimised lähevad nii nagu ennustavad küsitlused, siis tähendab liberaalsete opositsioonierakondade poolt nelja mandaadi võitmine kuuest sisuliselt valijate umbusaldusavaldust ametis olevale valitsusele. Sest ega ka viienda mandaadi saaja, keskerakondlane Yana Toom, praegusesse valitsusse ülearu suure sümpaatiaga suhtu. Konservatiividel õnnestub saata Euroopa Parlamenti vaid üks esindaja, mis peegeldab üsna adekvaatselt nende tegelikku toetuspinda ühiskonnas.
Võib öelda, et EKRE saeb oma praeguse tegevusega hoogsalt seda oksa, millel praegune valitsus istub. 9. veebruaril Eesti Päevaleht LP-le antud intervjuus väitis EKRE esimees Mart Helme, toetudes Igor Mangi ennustusele, et ükskõik mis valitsus kevadel kokku pannakse, sügisel läheb see ümbertegemisele. See on üks väheseid Mart Helme seisukohti, mille puhul ma siiralt loodan, et see ka tõeks osutuks. Loodetavasti aitab valijate aktiivne osalemine Euroopa Parlamendi valimisel selle prognoosi realiseerumisele kaasa.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.