Saada vihje
Väike-Pakri saarel aretatakse tõumesilasi (0)
Article title
Peter Pihl poeg Arnega Väike-Pakri rannal 7. augustil. Mesinikust vasakul on tarude korpused, tema taga väiksemad paarumistarud. FOTO Mehis Mägit
Lääne-Harju valla Pakri saari seostatakse küll Nõukogude sõjaväega, küll rannarootslastega. Uue mõõtme on andnud tõumesilaste aretus, mille käigus Saksamaalt Hamburgi lähedalt toodud emamesilase järglasi ristatakse kodumaise Abruka isaliiniga.

Kiili gümnaasiumi tehnoloogiaõpetajana töötav Peter Pihl elab igapäevaselt Raplas, kus tal on üle 100 mesilastaru. Laulasmaa Side Puhkekeskuses töötava Mehis Mägiti 150 taru paiknevad Ida-Virumaal Oonurme kandis.

Mesilaste aretamiseks sobivad kõrvalised kohad, kus risk ebasoovitavate ristumiste tekkeks on väike. Nõnda viljastas Peter oma emamesilasi aastaid Abruka saarel, ent loobus sellest mullu keerulise logistika tõttu.

150 mesilasema

“Õigel ajal ristusid minu ja Peteri teed. Mõlemal oli vaja kohta mesilaste aretamiseks. Mul oli see pähklikoor ka olemas,” muheleb Mehis ja osutab Soomest ostetud mootorpaadile.

“Peter ütles, et kuule, sul on siin üks saar, et kas saaks Pakrile. Pakri saartele ma enne oma jalga tõstnud ei olnud. Siis mõtlesime, et jumal temaga, see on kättevõtmise asi,” jätkab Mehis.

Uueks aretuskohaks kujunes Väike-Pakri lõunakülg, kuhu Peter ja Mehis viisid selle aasta juunis paadiga kolmkümmend kraini rassi kuuluvat mesilasema koos kolmekümne väikese paarumistaruga. Nende ema ostis Peter paari aasta eest Saksamaalt Hamburgi lähedalt, teisisõnu tellis postiga spetsiaalses pakendis.

Paarumistaru on ca 20 sentimeetrit pikk, lai ja kõrge kastike. Sinna mahub peotäis mesilasi, söödavaru ja kolm väikest kärjekest. “Seal saavad nad oma sööta talletada ja kui mesilasema on ära paarunud, siis seal hakkab ta munema,” selgitab Peter paarumistaru olemust.

Väike-Pakrile jäetud korpustarude ettevalmistamine talveks 29. septembril. Peter tõstab taru, Mehis pöörab selle põhja. Tarude peal on suhkrulahusega söödaämbrid. 

Mesilasemad viiakse paarumistarudega saarele paariks nädalaks. “Me käisime Väike-Pakril intervalliga 15-20 päeva. Me võtsime igast tarust ainult mesilasema välja ja panime uue paarumata mesilasema asemele,” räägib Peter, kes tegi Mehisega tänavu Väike-Pakrile kümmekond paadisõitu.

Nõnda paaritati suvega saarel ligemale 150 mesilasema. “Viimased kümme paarunud ema toodi ära augusti lõpus,” ütleb Peter. Mesilasemasid transporditakse juukselokke meenutavate plastmassist puurikestega, kus emale pistetakse seltsiks kuus-seitse töömesilast, toiduks pisut sööta.

Isamesilasi kutsutakse leskedeks. “Üks leseliin tuli eelmisest puhaspaarlast ehk Abruka saarelt. See on juba kohalik, Eestis aretatud. Algmaterjal on küll toodud kunagi kusagilt sisse, aga Eestis on seda juba nii mitu põlvkonda paljundatud, et seda me loeme Eesti materjaliks,” väidab Peter. Ka lesed osa osa kraini mesilasrassist.

Abruka mesilaste tarbeks paigaldasid Peter ja Mehis Väike-Pakri saarele kuus suuremat taru. Sealt koorusid suve jooksul kümned tuhanded lesed. Üks lesk annab paaritumisel mikroliitri spermat ja sureb seejärel, mesilasemal on vaja aga kaheksa mikroliitrit. Seetõttu paaritub mesilasema kümnete leskedega. Nõnda saadud kaheksast mikroliitrist piisab talle kogu ülejäänud eluks, mis võib kesta aastaid.

Vaid kõige paremad

Miks ikkagi Väike-Pakri aretuseks valiti? Et mesilaste lennuraadius on ca kolm kilomeetrit, pole karta, et mesilasemad paaritumise ajal saarelt mandrile satuksid ja seal ebasoovitavate leskedega paarituksid.
“Meri on vahel ja sa kunagi ei tea, kas meri lubab minna,” annab Mehis mõista, et peale plussi on ka miinus.

“Pool saart on Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) oma. RMKga meil on suusõnaline kokkulepe, et me katsetame aasta. Rendihind on sümboolne. Meil on vaja 100 ruutmeetrit, aga meil on tõenäoliselt 200 ruutmeetrit,” räägib Mehis.

Peter usub, et Väike-Pakril on potentsiaal paaritada 500 ema aastas. Mehise sõnul sõltub palju sellest, kuidas talveks saarele jäetud n-ö isamesilasi tootvad tarud külma üle elada suudavad.

Paarunud mesilasemad leiavad munejatena rakendust Peteri Rapla ja Mehise Oonurme tarudes. “Nad peavad vähemalt kaks hooaega tegutsema, siis me saame hinnata nende tootlikkust, käitumist, raamil püsimist, haiguskindlust ja talvitumist,” ütleb Peter.

Mesilasema transpordiks kasutatav puur. 

Kahe hooajal järel paljundatakse kõige paremaid mesilasemasid. See tähendab, et 150st paljundatakse kõigest kolme. Vähemedukad emad vahetakse välja. “Võtame vana ema perest välja ja paneme uue ema sinna sisse,” ütleb Peter.

Panused on kõrged. “Plaan on ikka kasvada 600 mesilaspereni. Ma olen 25 protsendi peal alles oma mesilaste pidamisega,” räägib Mehis enda ambitsioonidest. Mehis toodab mett Alutaguse Mesi OÜ, Peter Kablimaa Honey OÜ sildi all.

Euroopa mesilased jagatakse laias laastus kolmeks: on kraini, itaalia ja bukfasti rass. Eestis kasutatakse tõuaretuseks ka Kesselaidu, kus Aimar Lauge aretab bukfasti mesilasi. Piirissaarel on itaalia mesilaste paarla, mida peab Jaanus Tull. Abrukal tegutseb praegu Aivar Raudmets, kes aretab samuti bukfasti mesilasi.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.