Saada vihje
Ülo Mattheus – mõtisklejast maailmaparandaja (1)
Suurupis elav kirjanik Ülo Mattheus on üks Vabaerakonna asutajatest. „Võimalik, <a href=ampoule et ühel hetkel saab ta valmis või tardub millekski elutuks. Siis tuleb uus lehekülg pöörata,“ ütleb ta. Foto: Mats Õun ” width=”200″ height=”300″ /> Suurupis elav kirjanik Ülo Mattheus on üks Vabaerakonna asutajatest. „Võimalik, et ühel hetkel saab ta valmis või tardub millekski elutuks. Siis tuleb uus lehekülg pöörata,“ ütleb ta. Foto: Mats Õun 
Ülo Mattheus (sünd 1956) on Suurupis elav kirjanik, keda on tunnustatud mitmete kirjandusauhindadega. Kuigi Mattheus pole menukirjanik, on tegu tähelepanuväärse mõtisklejaga, kes on suuremale üldsusele veel avastamata pärl.

Andres Herkel on teie kohta öelnud: „Ülo Mattheus pole menukirjanik olnud, kuid siiski tähelepanuväärt mõtiskleja ja hea sulega esseist.” Missuguse kirjanikuna te ise ennast näete?

Eks kirjaniku väärtuse määravad kriitikud, õpikukirjutajad ja aeg. Eluajal saavad menukirjanikud õige vähestest, samas võib aeg nad hoopiski kustutada. Soovitan oma raamatuid kindlasti neile, kelle kirjandushuvi ulatub kaugemale lihtsast menu- ja põnevuskirjandusest.

Tänapäeval ilmub palju harrastuskirjandust. See aga ei kõneta nõudlikke lugejaid. Mida neile soovitada?

Iga tekst on orgaaniliselt seotud selle loojaga ja tuleb nii nõrk või nii võimas, kui on kirjutaja. Kui kirjutaja on harimatu, on ka tekst harimatu; kui ta on mõtleja, siis on ka tekst sügavam. Mind on alati huvitanud küsimus, miks me siin maailmas oleme ja kuidas tulla toime olukorra pideva muutumise ja ebastabiilsusega. Lihtsaid vastuseid neile küsimustele pole, tihti ilmutavad need end keerukas filosoofias ja teadvuse kõige sügavamates kihistutes, ehk ka tekstiloome pikas ja meditatiivses protsessis, mis neid kihistusi kombib.

Saksa kriitikud lahterdasid teid romaaniga „Kuma” Eesti Kafkaks. Mida arvate sellisest võrdlusest?

Ma kirjutasin selle romaani suletud nõukogude aja tingimustes. Käsikiri valmis 1986 ja raamat ilmus 1989 [saksa keeles 1997]. Nii on selle romaani pealkirigi peaaegu et programmiline – asjade tegelikust olemusest ilmutas end vaid nende kuma, mingi moondunud pilt. Hiljem olen püüdnud olla vähem kafkalik ja vaadata silma elu helgemale poolele. Üks helgemaid ja elujaatavamaid teoseid on kindlasti „India armastus“.

Te olete avaldanud kokku üheksa teost. Millise neist tooksite eraldi esile?

Kindlasti on viimane romaan „Tema salajane palve“ veel kõige värskemalt hinges, kuid ka „Kuma“ ja „Läheb ega peatu“ ei ole grammigi vananenud. Romaani „Tema salajane palve“ kirjutamiseks külastasin Sikkimit, mis kunagi oli üks budistlik, tänaseks Indiaga liitunud kuningriik Himaalaja mägedes. Romaan on tihedalt läbi põimitud kohalikust folkloorist, šamanismist ja kloostrielust. Vahetult enne minu kohalejõudmist tabas Tholungi orgu, millega kavatsesin romaani kujuteldava tegevuspaigana tutvust teha, maavärin. Paratamatult sai ka maavärinast üks keskseid tegelasi. Seal liikumiseks tuli juba kohati ka oma elu ohtu seada. Ega ma õigupoolest teagi, kas keegi on ühe romaani kirjutamiseks oma eluga riskinud.

Olete öelnud, et oma loomult olete maailmaparandaja ja Teid huvitab küsimus, miks me siin maamunal oleme. Kuidas näete enda panust maailmaparandamisse ja missuguseid mõtteid või vastuseid olete leidnud enda küsimusele? Kuhu asetub teie looming selles kontekstis? Kuhu lugeja? Kuhu poliitika?

Kõige paremini on sellele küsimusele vastanud dalai-laama: „Me oleme sellele planeedil vaid külalised. Parimal juhul elame siin 90 kuni 100 aastat. Selle aja jooksul peaksime me üritama teha oma eluga midagi head, midagi kasulikku. Kui sa pühendud teiste inimeste õnnele, leiad sa ka tõelise eesmärgi, elu tõelise mõtte.“
Kui see teisiti sõnastada, siis teistele pühendudes oleme me õnnelikud; vaid iseendale elades, mis on tänapäeval nii tavaline, oleme me pidevas konfliktis nii teiste kui ka iseendaga. Suurim panus, mida inimene saab teistele anda, ongi isiklik headus, sõbralikkus, vastutulelikkus.
Poliitiku roll peaks ju olema samuti maailma parandada, aga nagu me igapäevaselt näeme, on inimeste ego ja isiklikud ambitsioonid sedavõrd tugevad, et igasugune eetika kipub ununema. Vabaerakonnas olen olnud selle sünnist saadik, olen seda loonud koos teiste mõttekaaslastega. Selles mõttes on ka see looming, elav protsess. Võimalik, et ühel hetkel saab ta valmis või tardub millekski elutuks. Siis tuleb uus lehekülg pöörata.

Kes on olnud teie eeskujud?

Minu lähim õpetaja ja ka eeskuju on olnud Linnart Mäll. Suhted temaga olen püüdnud edasi anda romaanis „Läheb ega peatu“. Kuid ennekõike on ta seal vaid prototüüp, kvintessents. Mõtlen talle väga sageli.

Budism on teile väga lähedane, sellel on keskne roll teie loomingus. Mida on budism teie elus muutnud või juurde andnud?

Budism on õpetanud minus kultiveerima headust. See nimelt ei tule iseenesest, erinevalt vihast ja vaenust, mis tuleb pingutuseta. Headust peab endas aga arendama. Kindlasti olen ma tänu sellele parem inimene. Mis ei tähenda, et ma oleksin hea inimene. Minus on veel palju puudusi.

Alates 1980ndate algusest on iga paari aasta järel ilmunud teie sulest mõni teos. Viimane ilmus 2013. Kas varsti on oodata midagi uut?

Kogu aeg on midagi töös, kuid ma olen teatud mõttes ebausklik ja ei räägi neist enne, kui need on valmis. Muidu läheb energia neist töödest välja. Aga viimane romaan on raamatupoodides veel täiesti saadaval.

Teosed

• „Tema salajane palve” Tuum, 2013. (Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2014. aasta proosaauhinna nominent)
• „Vabanemine kuulmise läbi, Mälestusi surmast“ SA Kultuurileht, 2011. (Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2011. aasta esseistikaauhinna nominent)
• „Ilusate asjade püha” Eesti Ajalehed, 2010.
• „India armastus” Eesti Keele Sihtasutus, 2006.
• „Ilus Armin” Varrak, 2004.
• „Läheb ega peatu” Eesti Keele Instituut, 1996. (Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 1996. aasta proosaauhind)
• „Kuma” Eesti Raamat, 1989. (ajakirja “Looming” 1989. aastapreemia)
• „Inimene Aspelund” Eesti Raamat, 1987.
• „X maantee” Eesti Raamat, 1981.
Ülo Mattheus on võitnud kaks korda Fr. Tuglase novelliauhinna: „Buddhamäng Borgesega päeval kell kaks” (1994) ja „Minu isa luulud” (1985).

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.