Saada vihje
Ülle Rajasalu: “Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad üle piiride mõelda” (0)
Tallinnas Pirita-Kosel on kena kodumaja, mille ehitas omal ajal Ülle Rajasalu isa. Majapidamises on peetud ka lehmi ja lambaid 1960. aastani, kui piirkond veel linna alla ei kuulunud. Praegu õitsevad aias lilled, perenaise ümber löövad tantsu kena kollakasvalge kass ja kassisuurune pruun koer.

Te saate 6. mail 65-aastaseks. Kas see on Teie jaoks lihtsalt number või oluline verstapost?

Ei mingit verstaposti, lihtsalt number. Ma ei tunne end sugugi 65-aastasena. Mul on ääretult palju sõpru, kes on 25 või 35. Naabrinaisega, kes on 36-aastane, istume aiamajas ja ainult laterdame eluprobleemidest.

Teeme tagasipõike minevikku. Te lõpetasite Tartu ülikooli 1984. aastal kaubandusökonoomika erialal. Milliseid ameteid pidasite enne poliitikasse tulekut?

Tööstuskaubastus olin vanemkaubatundja. Töötasin seal viis aastat. 1989. aastal ütles mulle ülemus, et mis sa istud siin kaubatundjana – kuulutati välja konkurss vabariikliku pudukaupade hulgikaubanduse baasi parfümeeria osakonna juhataja kohale. Sellele kohale kandideerides oli tingimus, et ei tohi olla liiga noor, peab olema eestlane ja kõrgharidusega. Olin rääkinud direktoriga umbes 15 minutit, kui kõik kohalviibijad hääletasid minu poolt. 1991. aastal erastati pudukaupade hulgikaubanduse baas kollektiivi poolt. Moodustati aktsiaselts, mille osanikuks ka mina olin. Hiljem asutasin enda isikliku firma, mis tegeles parfümeeriakaupade müügiga.

Mis oli põhjuseks, et astusite just Reformierakonna liikmeks?

Kui Reformierakond loodi, siis ma nägin seal kahte muljetavaldavat inimest – Siim Kallast ja Valve Kirsipuud. Nende märksõnaks toona oli “arukus ausse ja jõukus majja“. Tutvusin Reformierakonna programmiga ja tegin avalduse Reformierakonda astumiseks.
1996. aastal kutsuti mind Reformierakonna kontorisse ja küsiti, et kas ma ei tahaks kandideerida. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et mind ei tunne ju mitte keegi. Lõpuks andsin nõusoleku. Kuna ma Pirital elan ja parasjagu olid kohaliku omavalitsuse valimised, siis mind pandi ka Piritale kandideerima teise numbrina Uno Mereste järel, kes oli riigikogu liige, ülikoolis õppejõud. Ääretult karismaatiline mees! Temalt ma õppisin inimestega poliitilistel teemadel suhtlema , arutlema Eesti arengu üle jne. Mind valiti Tallinna linnavolikokku ja ka Pirita halduskokku.
1998. aastal müüsin oma firma. Järgmisel aastal kandideerisin taas kohalikel valimistel. Ma ütlesin naljatades, et järgmine Pirita linnaosa vanem saab minust. Tegelikult nii juhtuski.

Aastatel 1999-2005 olite Te Pirita linnaosa vanem. Mida selles ametis õnnestus ära teha?

Ma arvan, et ära õnnestus teha päris palju. Oma kodukohas suhtlen sageli naabritega ja koos oleme arutanud neid probleeme, mis oleks vaja korda teha ja mida võiks lükata hilisema aja peale.
Nägime, et meie noored käivad niisama ringi, longivad ühest kohast teise, mitte midagi teha ei ole. Ja ega keegi tahagi, et poistekambad sul hoovis jõlguvad. Seega oli vajadus noortekeskuste järele. Esimese noortekeskuse me tegime Pirita vaba aja keskuse juurde, järgmise Mähele, kolmanda Pirita-Kosele. Meriväljale jäi noortekeskus küll tegemata.
Rõõmustan, et Pirita-Kosele sai tehtud park, kus on tenniseväljakud, väikelaste mänguala, rulluisurada, liivale võrkpalliplats, samuti korvpalliväljak. Merivälja park korrastati koos mänguväljakuga, kenade jalutusteedega ja võrkpalliplatsiga. Mähe vaba aja keskuse juurde tehti samuti park.
Ei hakka ju kõiki tegemisi üles lugema, kuid tore on see, et inimesed mäletavad. Kui ma nüüd käin koeraga jalutamas, ütlevad inimesed mulle sageli “tere, meie linnapea”.

Järgnevalt olete istunud riigikogus Signe Kivi ja Jürgen Ligi asendusliikmena. Kas on olnud soovi saada ministriks?

Ei. Esiteks, ma kujutan juba ette, milline töökoormus see on. Teiseks, armastan oma kodu sõnnilikult liiga palju ja tahan siit võimalikult vähe eemal viibida, mis tähendab, et mulle ei meeldi palju komandeeringutes käia. Mulle meeldib kohapeal ajada Eesti asja.
Küll meeldiks mulle see, et meie noored ministrid peaksid natukene rohkem nõu ja arutaksid asju oma kogenumate kolleegidega.

Ülle Rajasalu koduaias koera ja tiigriga. 

2009. aastal otsustas Andrus Ansipi valitsus keskerakondlase Värner Lootsmanni Harju maavanema ametist vabastada. Lühikest aega oli maavanema kohusetäitjaks reformierakondlane Jaan Mark, siis saite selle ameti endale Teie. Mis oli sääraste vangerduste põhjus?

Aga Lootsmann minu teada ju lasti lahti, kuigi jah, ta pidas mind süüdlaseks, et mina tahtsin seda, aga mulle lihtsalt pakuti maavanema ametikohta.
Maavalitsused müüsid kohtute poolt konfiskeeritud vara. Olen kuulnud et regionaalminister Siim Valmar Kiisler lasi Lootsmanni lahti sellepärast, et Lootsmann kasutas maavalitsuse konfiskeeritud autosid isiklikeks sõitudeks.
Olen kuulnud ka seda, Lootsmann vaidlustas enda ametist vabastamise kohtus, aga kohtuinstantsides ta olevat kaotanud.

Te olite Harju maavanem kaheksa aastat. Kirjeldage lühidalt, milles ikkagi seisneb maavanema töö.

Kõik rääkisid, et maavanematel ei olnud midagi teha, et see amet oli ammu oma aja juba ära elanud. Ma arvasin alguses täpselt sedasama. Tegelikult oli Harju maavalitsuses tööd kuhjaga: maakonna planeeringute ja arendustegevuse plaanidega, planeeringute järelevalvega, hoonestusõiguste seadmistega, maade erastamisega; haridusvaldkonnas koolide ja lasteaedade järelevalvega, noorsootöö koordineerimisega; sotsiaalvaldkonnas lapsendamistega , statistiliste andmete kogumisega, rahvastikutoimingutega. Maavalitsus tegeles ka ühistranspordi korraldamisega ühistranspordikeskuse kaudu.
See kõik oli meie ametnike igapäevane töö, mille tulemusena ma sageli allkirjastasin 30, mõnikord ka 80 korraldust päevas.

Mida Te arvate haldusreformi kohta?

Mina olen haldusreformis natuke pettunud. Riigireform peaks koosnema kolmest asjast: ministeeriumitest, maavalitsustest ja valdadest. Alustati altpoolt, aga nagu teada, kala mädaneb ikka peast!
Olen nõus sellega, et maavalitsusi oli Eestis liiga palju. Mida lõuna poole, seda vähemaks jäi töökoormus ja sealsed maavalitsused tegelesid rohkem kultuurivaldkonnaga.
Kui hakati haldusreformi ellu viima, koosnes see ainult vabatahtlikest liitmistest, kusjuures arvud inimeste hulga kohta olid ette antud. Sellist liitmist ei saa ju küll käsitleda regionaalreformina. Regionaalpoliitika tähendab ju seda, et kõik asjad leiavad lahenduse omas regioonis.
Seepärast tegime omal ajal ettepaneku jagada Eesti kuude regiooni. Otsustusõigusi teostavad ja arengud viivad ellu inimesed oma regioonis. Puudutab see siis haridusvaldkonda, lastekaitset, teedeehitust või ühistransporti, ühesõnaga elukeskkonda ja selle väljaarendamist.

Mis hetkel taipasite, et haldusreformiga kaovad maavanemad ja ühtlasi Teie ametikoht?

Enne 2015. aasta riigikogu valimi minu kõrvu küll ei jõudnud, et sellisel kujul haldusreform peale hakkab. Sellepärast ma olingi hämmingus, et peale valimisi tuldi välja sellega, et maavalitsused kaovad.

Mida Te soovite Andre Sepale, kes Harjumaa Omavalitsuste Liidu esimehena nüüd paljuski Teie tööd jätkab?

No ta ei jätka ju. Andre Sepa töö on Raasiku valla juhtimine. See, et ta on Harjumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees, on rohkem auamet. Jah, juhatus otsustab ja annab volikogule ülevaate eelarvest ja ühisrahastusest, teevad otsuseid ühisürituste korraldamistest jne.
Tegeliku töö teeb Harjumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektor Joel Jesse. Joel on tubli mees ja ma soovitasin tal kandideerida sinna direktoriks. Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad näha suurelt, üle piiride mõelda, kellel on visioon ja kes on selles veendunud, et nad suudavad seda visiooni kaitsta.
Joel on täpselt selline inimene. Mõnikord on ta küll õhku täis, tahaks nõela sisse torgata ja natuke õhku välja lasta.

Viimased neli kuud olete Te olnud vaba inimene. Millega Te oma aega sisustate?

Kui ma praegu oma märkmikku vaatan, siis peaaegu kõik päevad on kinni.
Ma olen ju Pirita linnaosakogu esimees. Igal teisel esmaspäeval on seal koosolek. Olen Pirita sotsiaalkomisjoni ja planeerimiskomisjoni liige, samuti vajadusel mitu korda kuus istungid. Olen ka Tallinna volikogu liige, samuti Tallinna volikogu korrakaitsekomisjoni liige.
Mõnikord tunnen, et tahaks rohkem kodus aega veeta. On kevad ja aiatööd vajavad tegemist. Aga on külm ja ma ei suuda midagi teha, kui külm on. Mulle meeldib, kui päike paistab, mulle meeldib soe.

Kas on kavatsus kandideerida järgmisel aastal riigikogusse?

Ma olen selle peale mõelnud. Ma arvan, et ma kandideeriksin viimast korda. Mul on, mida öelda, mul on, kus kaasa rääkida.

Teil on kaks kena tütart. Kas poliitika kõrvalt on õnnestunud elada täisväärtuslikku perekonnaelu?

Ma olin 18, kui sündis mu esimene laps. 20, kui sündis teine laps. Tütred elavad praegu Viimsis. Nendel on seal oma majapidamised ja omad tegemised.
Mul on ka neli lapselast. Üks lapselastest elab tihti siin, minu juures. Tegin talle omaette toa, kus ta saab õppida ja vajadusel ka ööbida..
Poliitika ei ole perekonnaelu kunagi takistanud. Ma ei ole inimene, kes käib õhtuti palju väljas. Ma olen see, kes istub õhtuti kodus ja ma naudin seda.

Teil on keraamikust nimekaim Ülle Rajasalu. Kui tihti Teid temaga segamini aetakse?

Ma kuulsin, et ma saan nimekaimu juba enne tema abiellumist. Olles linnaosavanem, hakkasin temast rohkem kuulma. Ükskord ma kutsusin ta kohtama koos kahe tütrega. Tal on samuti kaks tütart nagu minulgi.
Keraamik Ülle Rajasalult ma kuulsin, et ta oli kord naistenõuandlasse läinud. Kui ta oma nime ütles, teatati talle seal, et Ülle Rajasalu olevat just uksest välja astunud.
Kui ma veel kaupmees olin, käisin ühes poes küünlaid pakkumas. Andsin nimekaardi. Mulle vastati: “Teie küll Ülle Rajasalu ei ole, ma tunnen teda.”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.