Saada vihje
Üks ohtlik haigus: eluaegne kooselu diabeediga (0)
Diabeedi ehk suhkruhaiguse kohta öeldakse, et see on raskeim läbi inimese elu kestev haigus. Kui diabeeti põdev inimene tahab elada täisväärtuslikku elu, peab ta oma haigusega tegelema iga päev, iga tund. Kui haigus hooletusse jäetakse, võivad tagajärjed olla karmid.

Diabeeti on teatavasti kahte tüüpi: esimesse tüüpi haigestuvad peamiselt lapsed ja noored ning selle ärahoidmiseks ei suuda keegi midagi teha. Siiani ei teata, kuidas või miks esimesse tüüpi haigestutakse.
Teist tüüpi diabeet, mida põevad 90% suhkruhaigetest, on nn elustiili haigus, millesse haigestuvad pigem täiskasvanud, kes toituvad valesti ning on füüsiliselt mitteaktiivsed, kuid sellel haiguse tüübil on ka väga kõrge geneetilise eelsoodumuse risk, lausa 50%.

MTÜ Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing juhataja Kristi Peegel selgitab, et 1. tüüpi diabeet on autoimmuunhaigus, mis tähendab, et keha pöördub iseenese vastu – hakkab hävitama pankreases beetarakke, mis toodavad insuliini. Kui keha enam insuliini ei tooda, peab inimene edasi elamiseks saama kehavälist insuliini, et saada kätte toidust energia.

Suurim vahe kahe tüübi vahel on, et kui teist tüüpi diabeeti haigestumist on võimalik vältida või edasi lükata tervislike eluviisidega, siis esimest tüüpi mitte. „Selle puhul pole inimesel endal võimalik midagi teha, siin ei aita ka korralik toitumine,“ selgitab Peegel.

Miks haigestutakse?

Lihtsaim selgitus, mida 1. tüüpi diabeedi tekkimise kohta kasutada, on pärilikkus. Ometi ei kinnita seda statistika – pärilikkuse teguriks on praeguste teadmiste juures vaid 10%. Miks siis haigestub aina rohkem lapsi 1. tüüpi diabeeti?

Peegli sõnul liigub selle kohta palju hüpoteese. „Kui minu laps haigestus 10 aastat tagasi, siis räägiti peamiselt D-vitamiini puudusest Põhjamaa inimeste organismis, kuivõrd Soomes on maailmas enim 1. tüüpi diabeeti – vähe päikest, organism ei omasta piisavalt D-vitamiini, immuunsüsteem nõrgeneb,“ rääkis ta.
See hüpotees püsis seni, kuni diabeeti haigestumise laine jõudis ka Lõuna-Euroopasse, eriti Sardiiniasse, kus päikesepuuduse üle ei saa keegi kurta.

2007. aastal suurenes järsult 1. tüüpi diabeeti haigestumine ka Eestis. Kui 1980ndatel haigestus keskmiselt 20 last aastas, siis tänaseks on see arv kerkinud 70 lapseni aastas. Ka Eestis on uuritud, miks diabeeti haigestumine sageneb.

Soome, Karjala ja Eesti laste seas 2008-2014 läbi viidud Diabimmune uuringu tulemusi avades ütles dr Vallo Tillmann, kes on Tartu lastekliiniku juhataja ja endokrinoloog, et siis, kui laps sünnib, võiks pere ideaalis kolida metsade keskele puhtasse loodusesse ja võtta kodulooma, soovitavalt koera.

Kui 1980ndatel haigestus Eestis 1. tüüpi diabeeti keskmiselt 20 last aastas, siis tänaseks on see arv kerkinud 70 lapseni.

Miks koera? Sest see on seotud hügieeni hüpoteesiga diabeeti haigestumise kohta – liiga puhas elukeskkond ja liiga vähe häid baktereid. „Kui sa pesed Cillit Bangiga põrandad, Fairyga nõud ja Safeguardiga käed, siis su ümber pole enam normaaleid baktereid,“ selgitas Peegel.“

Ta toob näiteks vestlused lasteaia õpetajatega, kes kinnitavad, et kõige tervemad on need lapsed, kes roomavad poris, kel pole mütsi, salli ega kindaid ja kelle vanemad pole sellised, et riided on kogu aeg viigitud ja triigitud.

Kuid ka keskkonnafaktor on vaid hüpotees. Veel on välja pakutud enteroviiruste mõju haiguse käivitamisel ning juba eelmainitud geneetilist soodumust. Üks seni kinnitamata hüpoteese on liiga varane kokkupuude lehmapiimavalguga.

Kuidas saadakse teada

Kui siiani pole teada, mis 1. tüüpi diabeeti põhjustab, siis sümptomid on selged – laps või noor hakkab ebanormaalselt palju jooma ja pissima ning kõhnub silmnähtavalt. „Teismeline võib ühe kuuga kaotada kaalust ka kuni 10 kilo, silmade ümber tekivad mustad ringid, tekib energiapuudus ja jõuetus. Mõnel tekib nälg, mõni ei taha enam üldse süüa, aga juuakse tohutult,“ kirjeldas Peegel ja tõi ühe drastilise näite: ema märkas, et tema 9-aastane laps hakkas öösiti tihti WCs käima. Tõeline teadmine, et lapsega on midagi korrast ära, jõudis kohale aga ühel soojamaareisil, kus laps jõi poejärjekorras seistes tühjaks kaheliitrise mahlapaki. Reisilt naastes mindi arsti juurde, kes pani diagnoosi: 1. tüüpi diabeet.

Kristi Peegel on viimased kümmekond aastat üritanud leida vastust küsimusele: miks haigestuvad lapsed ja noored diabeeti? FOTO erakogu 

Vere suhkrutaseme testimine on tegelikult väga lihtne – selleks on olemas aparaat nimega glükomeeter, mis annab tulemuse 5 sekundiga. Tervel inimesel jäävad vere suhkrunäidud 4 ja 7 mmol/l vahele. Kui näidud on liiga kõrged (üle 15 mmol/l), siis nimetatakse seda hüperglükeemiaks, kui liiga madalad (alla 3,5 mmol/l), siis hüpoglükeemiaks. Viimase puhul võib inimene langeda koomasse, sest organismis puuduvad vajalikud suhkruvarud.

„Diabeeti põdeva inimese suhkrunäidud praktiliselt 4 ja 7 vahele ei jäägi, vaid käivad pidevalt üles-alla ja see ongi see kõige tõsisem asi diabeedi juures. Kui sa ei taha hilisemaid tüsistusi, tahad elada täisväärtuslikku elu oma jalgade, silmade ja neerudega, siis peab suhkrunäidud hoidma ideaalis 4 ja 10 vahel,“ rääkis Peegel.

Töö ilma puhkuseta

Diabeeti põdev inimene teab, et liiga madal veresuhkur võib lõppeda koomaga ning liiga kõrge lõhub organeid. See tähendab, et päevast päeva peab suhkruhaige kontollima veresuhkru taset ning süstima insuliini. Kuidas inimesed selle eluaegse kohustusega hakkama saavad ja selle omaks võtavad, on erinev.

„Kui koolieelik jääb haigeks, on tal sellega lihtsam leppida. Koolilastel võib tekkida juba enese häbenemine, sest raske on olla teistest erinev – nad elavad käskude järgi: sa pead veresuhkru taset mõõtma, insuliini süstima, ei tohi kõike süüa nii palju, kui tahad – ja mõned ei lepigi sellega,“ räägib Peegel.

Arsti juures käiakse korra kolme kuu jooksul, kui mõõdetakse patsiendi glükohemoglobiini. Kui kolme kuu keskmine jääb alla 7,5%, on see hea tulemus ning tähendab, et tüsistuste risk on minimaalne. „Seda on võimalik saavutada siis, kui kogu aeg mõõdad, süstid, sööd korrektselt,“ ütleb Peegel. „Meile on teada, et 60% Eesti diabeeti põdevatest lastest pole glükohemoglobiin korras, see tähendab, et nad elavad mingi tuleviku tüsistuse riskiga.“

Et insuliini manustamine oleks kergem ja vähem ebamugavust tekitav, on olemas insuliinipumbad, mis ühendatakse inimese keha külge. Samuti on saadaval sensorid, mis mõõdavad veresuhkru taset. Mõlemad on muidugi kallimad kui tavapärased vahendid ning vähemalt praegu ei pea haigekassa neid kulutõhusaks.

Enim probleeme on haiguse ja raviga teismelistel tüdrukutel ja noortel naistel, kes jätavad kõige tihemini ravi hooletusse. See on aga traagiliste tagajärgedega. „On kahjuks liiga palju naisi, kes lapsest saadik diabeeti põdenud, jätnud teismeeas ravi hooletusse, on nüüd kas pimedad, jalutud või neerutud,“ räägib Peegel. „Selliseid lugusid on rohkem, kui me tahaksime neid kuulda.“

Õige ravi ja eluviisidega diabeeti põdev inimene saab elada pika elu. Õigete eluviiside sekka kuulub ka sportimine. „Sport ei ole ohtlik, see käib vägagi kokku diabeediga,“ kinnitas Peegel. „Ohtlik on sportima minna siis, kui näit on väga kõrge – üle 15mmol/l.“

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.