Saada vihje
Tõnu Sal-Saller: isadepäevad kipuvad olema tihti tööpäevad (0)
Article title
Õpetaja Tõnu Sal-Saller ning tema trummiõpilane Kristofer Veskimäe.
Hendrik Sal-Sallerit teavad ja tunnevad eestlased kui muusikut ning ansambli Smilers solisti. Tema isa Tõnu on ehk veidi vähem tuntud, kuid seda suurem ja sügavam on tema jälg Nissi kandis, kus ta juhatab puhkpillliorkestrit ning jagab muusikatarkust.

Muusik ja õpetaja Tõnu Sal-Saller on võtnud istet Nissi kooli prooviruumis. Täpselt tund on jäänud noore Kristofer Veskimäe trummitunnini. Komplekt ning Paiste ja Sabiani taldrikud on ootel. “Tegin endale mõni aeg tagasi trummimängu selgeks. Noorena mängisin ka natuke. Põhiliselt kõrtsimängudel, kus juhtus nii, et pundi trummar ei ilmunud mõnikord õhtul välja. Istusin siis ise komplekti taha,” ütleb Tõnu Sal-Saller.

Isadepäev on pühapäeval, 11. novembril. Millised on Teie ja poeg Hendriku isadepäeva traditsioonid?

Pikki tavasid pole, sest see on Eestis suhteliselt uus tähtpäev. Eks ikka helistakse ja öeldakse head soovid edasi. Kokku me tingimata ei saa, sest elame erinevates kantides. Ja paraku kipuvad isadepäevad olema tööpäevad. Nii poeg Hendrikul kui aeg-ajalt veel minul ka. Olen juba 23 aastat Nissi-Turba kandis tegutsenud, Nissi Trolle juhtinud ja koolides õpetust jaganud. Need lapsed, kellega ma Trolle alustasin, on juba suured ja mängimas juba nende järeltulijad. Õpetajaidki on Trollidest sirgunud.

Nii et huvi muusika vastu on selles kandis vaibumatu?

Huvi muusika vastu on suur. Seda vaatamama arvutiajale. Aga ennekõike tuleb kasvatada lapsevanemaid, et nad saaksid aru: miks on muusikat ja selle õppimist vaja. Praegu on Turba ja Nissi asulas ja laiemalt vana valla piirides seotud orkestriga 90 last. Kõige nooremad neist on kuuesed.

Kas noor Hendrik Sal-Saller sai esimesed õpetused just Teilt?

Hendrik sai esimesed õpetused tõesti kodust. Nägi, kuidas ema Anne ja isa Tõnu pille harjutasid. Kui ETVs olid muusikasarjad Entel-Tentel ja Horoskoop, siis oli ta ikka telemajas minuga kaasas. Ning ta käis ka ERSO proovides. Mina mängisin seal fagotti aastast 1964. Praegu ta on küll hoopis teise muusika mees. Aga ehk seisab see ees, kui talle jõuab meeldida klassikaline ja sümfooniline muusika. Eks inimesed muutuvad ikka vanemas eas tõsisemaks.

Millal oli selge, et poeg on valinud vanematega sama ameti?

See ei tulnudki nii väga äkitselt. Ta läks muusikakeskkooli klaverit õppima. Aga see lugu ei jõudnud kuigi kaugele, sest poiss ei saanud õpetajaga läbi. Hiljem keeldus ta tundi minemast. Aga siis hakkas ta koolis tegema omavanuste poistega bändi. Ehk siis Generaator M. Viisin seejärel poisi Ain Vartsi kitarritundidesse. Tasapisi muusikategemine läks. Kuid tunnustus koos Smilersiga tuli õige pea.

Hendrik Sal-Saller esinemas koos orkestriga Nissi Trollid. Hendrik Sal-Saller esinemas koos orkestriga Nissi Trollid. 

Kui palju poeg praegu enda ja Smilersi muusika jaoks Teilt abi ning nõu küsib?

Kui kokku saame, siis ikka küsib. Aga ta on selle muusika sees ja tunneb seda hästi. Smilersit kuulan ja helikandjad on olemas. Eriti tore oli see projekt, kui Hendrik tegi Smilersi lugusid koos Estonian Dream Big Bandiga. Neid oleme esitanud koos Nissi Trollidega, kas orkestri või minu juubeliltel.

Uue aasta kevad toob Teile järjekordse nulliga lõppeva eluaasta. Kuidas tähtpäeva peate?

On jah nulliga lõppev sünnipäev ja siis tuleb Riisipere kultuurikeskuses kontsert. Minul on tütar, kes on lauljanna. Ja temal omakorda tütar. Tahan aprillis pere muusikud siinkandis kokku võtta, sest kohalikud on mind juba 23 aastat tundnud.

Kas ja kui palju küsitakse perekonnanime kohta?

Ikka. Vestluse alguses ehk areldi, aga hiljem võib-olla rohkem. Mind see liigselt ei häri, sest olen olnud oma elu jooksul küllaltki avalik inimene. Seda alates aastast 1964, kui alustasin mängimist ERSOs. Edasi Horoskoop, Entel Tentel, Trika Trei ja tänaseni välja.

Oktoobri lõpus täitus 50 aastat esimesest Horoskoobi saatest. See oli sari, mille vaadatavust võis ilmselt mõõta sadades tuhandetes. Kirjade virna arvestati meetrites ning solistidest said tuntud tegijad. Hendrik oli toona kahene?

Jah. Ta sündis jaanuaris 1966. See oli suur saade ning suur tegemine. Tänavu 20. oktoobril tähistati sarja juubelit kontserdiga Tartus. Saal oli puupüsti rahvast täis. Ja näha neid inimesi, kes olid toona 20–30 aastat vanad ning on siiani heas vormis, tõi pisarad silma.
Mina olin toona ERSOs fagotil. Eks õhtusteks mängudeks tuli kombineerida ja nipitada. Lisaraha oli ikka vaja, sest sümfoonikute palgad olid toona ja on ka praegu väikesed. Mõnikord juhtus nii, et hommikul alustasid ERSO proovidega ja hiline õhtu lõppes näiteks Viru varietees.

Saate Horoskoop pillimehed. Kustas Kikerpuu (vasakul), Kalju Terasmaa, Tõnu Sal-Saller ning Ain Varts. Saate Horoskoop pillimehed. Kustas Kikerpuu (vasakul), Kalju Terasmaa, Tõnu Sal-Saller ning Tiit Varts. 

Soliste ehk Helgi Sallot, Heidy Tammet, Uno Loopi, Voldemar Kuslapit ja Kalju Terasmaad tundsid kõik. Aga kuidas olid lood Horoskoobi pillimeestega?

Nägupidi olid ikka tuntud. Kui tahtsid minna kuhugi sööma, siis kui seda nn ikooni poleks ees olnud, poleks ehk kuhugi sisse saanud. Tänu tuntusele olid kõik baaride ja restoranide uksed lahti. Aga põhiline oli ikka põnevus midagi ise teha.

Pillimehe ja muusiku eluga käivad aeg-ajalt koos ka elumere lained. Teil ja Hendrikul on neid õnnestunud vältida?

See on kindel, et “laineid” ei ole. Oleme reelingust kinni hoidnud. Ning tänu sellele pole meid jamad tabanud. Sümfooniaorkester ei olnud naljategemise koht ning väsinuna poleks järgmisel päeval midagi teha saanud. Kolleege ei saa kunagi alt vedada. Orkestrandi elu on huvitav, sest pead arvestama kolleegiga. Kontsert on nagu hingeline striptiis, kus endast tuleb kõik anda. Muidu ei ole ka tulemust.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.