Saada vihje
Tiigriorg, Mati Kaalu vaim ja Smartzoos (0)
Article title
Kääbusjõehobu. Foto Inari Leiman

Jääkaru on ikka ja alati olnud loom, keda loomaaeda uudistama minnakse. Olgu uudistajaks siis suur või väike inimene – põnev on jälgida maailma ühe suurima kiskja tegevust, ujugu ta siis basseinis, veeretagu kändu või lennutagu palli.

“Selle palliga meil hiljaaegu väike õnnetus juhtuski,” meenutab loomaaia direktor Tiit Maran, kes loomaaias töötanud 35 aastat, elanud üle suuremaid ja väiksemaid ekstsesse loomadega, aga ikka rahulikuks jäänud. “Nüüd on jälle kõik korras,” ütleb mees.

“Tegelikult midagi hullu ei juhtunud,” täpsustab loomaaia avalike suhete juht Kristiina Laaniste. Üks kaheksamillimeetrise läbimõõduga klaas läks katki, kaks 15-millimeetrist jäid terveks. Aga inimestes – nii külastajates kui töötajates – tekkis ikkagi hirmutunne. Sest mine sa seda 400 kilo kaaluvat hiigelküünistega kiskjat tea…

Jääkarud on Tallinna loomaaias pälvinud üldse rohkem tähelepanu kui teised loomad. Nii heas kui halvas, kas teenimatult või teenitult, aga… Läinud aasta oktoobris oli avalikkuses palju juttu polaarmaja valmimisest ja jääkarude ümberkolimisest. Keeruliseim oli Nordi ülekolimine uude polaariumisse, sest loomal oli käpp haige. Ette oli valmistatud nii Maaülikooli kui loomaaia töötajatest kuueliikmeline spetsiaalne loomameedikute grupp, kuhu kuulusid anestasioloogid, nahaarstid, röntgenoloog. Karu uinutas Aleksander Semjonov. 18 meest, kes olid treeninud 500-kiloste soolakottidega, said 380-kilose looma traktorikärule ja uude majja kümne minutiga, pea kolmandiku kiiremini, kui anestasioloog ohutuks pidas.

“Meie ja Maaülikooli meeskond tegutses uskumatult täpselt,” tunnustab direktor meeskonda. Vanast jääkarumajast valiti ülekolimiseks Euroopa üht moodsaimasse polaariumisse neljapäeva varahommik – siis polnud segamas ei liigne palavus ega külastajad. Jääkaru Nordil jäi mõneks ajaks mälestuseks sellest keerulisest operatsioonist vaid must arm valgele kaelale, mida külastajad nüüd läbi paksude klaasseinte uudistada võivad. Ei teata nimelt, et valge jääkaru nahk on must.

Nagu vihmamets

Suur ettevõtmine, polaarium on teoks saanud. Direktor Tiit Maran räägib aga juba kaugematest plaanidest: plaanis on rajada midagi hiigelkasvuhoone taolist, kus saaks imiteerida troopilisele vihmametsale iseloomulikke tingimusi.

Seal leiaksid elupaiga sellised haruldased loomad nagu lendkoer, binturong, kalakass…

“Lendkoera võib suuruse poolest vabalt võrrelda mõne väiksemat sorti koeraga, tiibade ulatuselt on ta aga nagu kakuline Aga siiski on lendkoerad viletsad lendajad. Binturongi peetakse aga üheks looduse paljudest imedest. See loom on nagu midagi kassi ja karu vahepealset, tähistades oma territooriumi erilise aroomiga – binturongi valdused lõhnavad nagu kinosaal pärast vaatajate lahkumist popkorni järele,” kõneleb direktor Tiit Maran haruldastest loomadest.

Amuuri tiiger. Foto Sirli Grünberg 

Kus on aga popkorn, seal võib rääkida ka restoranist.

“Teisele poole restorani ongi plaanis rajada tiigrite org, kus loodus peaks sarnanema Kaug-
Idale, tiigrite elupaigale,” täiendab Kristiina.

Palju see kõik aga maksma võib minna ja millal valmis saab?

“Esialgsete plaanide järgi peaks vihmametsa ehitus algama 2019. aastal, valmima peaks kompleks aga 2020 lõpuks. Maksab viis miljonit eurot. Tiigrioru maksumust on raskem öelda, plaanitud on kahe miljoni ümber,” räägib direktor rahast, mis osaliselt tuleb Euroopa Liidust, suures osas aga ka annetajatelt ja Tallinna linnalt ning Eesti vabariigilt.

Vanad head tuttavad

Tuttavasse kohta sattudes otsid ikka tuttavaid. Nii ka loomaaias. Ja nad on olemas. Kaheksa meetri pikkune krokodill, loomaaia vanim elukas, kes on nii vana, et keegi ei teagi täpselt, kui vana ta on, kinnitab direktor. Ja kolm elevanti, isa ja kaks emaslooma on on kõige põhjapoolsemad elavandid kogu maailmas. Nemad järeltulijaid andnud ei ole – ikka meie kliima pärast. Küll poegis siin ninasarvik aasta tagasi. Ja praegu on loomaaia töötajate ülesanne jälgida, kas suhted ema ja poja vahel halvaks kisuvad. Aga seda ei ole keelatud jälgida ka külastajail. Kui suhted pahad, tuleb pojal minna. Kuhu, ütleb koordinaator, kes loomaaedade vahel loomade liikumise ja vahetusega tegeleb.

Jääkaru. Foto Signe Kalgan 

Palju on Tallinna loomaaias sõralisi ja põnevaid ahve. Kindlasti pakub pisematele huvi minizoo, kus mõnd looma lausa oma käega katsuda saab. Teiste hulgas on ka meie haruldane lambatõug, Kihnu maalammas.

Põnev on külastajal muidugi teada, kas Mati Kaalu vaimu, kes oli loomaaia direktoriks 41 aastat, loomaaias veel praegugi tunda on?

“Meil pole siin mingit vaimu, on Mati Kaal ise, kes vahel õhtuseid ekskursioone juhatab,” naerab Mati Kaalu kauaaegne kolleeg, minizoo juhataja Inari Leiman.

Meie metsade loomad

“Normaalsemate tingimuste korral võiks meil olla pruunkaru,” mõtiskleb direktor.

Hunt on väga keeruline loom, teda on keeruline pidada. Meie suurematest kiskjatest on loomaaias ilves, kellel ka pisikesed pojad. Sügisel saab neid juba vaatama tulla.

Head uudised ootavad ka hüljest, praegusest pisikesest basseinist ootab teda kolimine märksa avaramasse tiiki.

Tallinna loomaaed on oma territooriumilt üks Euroopa suurimaid. Ja ka botaaniliselt väga rikkalik. Kuidas küll leida üles kõik, keda otsitakse ja mida näha tahetakse?

“Et külastajail meil lihtsam jalutada oleks, et ta endale ise põnevaid loodusradasid koostada võiks, tuleb minna meie kodulehele, leida üles virtuaalne loomaaed Smartzoo ja siis enne pärisloomaaeda tulekut mõelda valmis huvitavad rajad,” annab loomaaia avalike suhete juht Kristiina Laaniste külastajatele hüva nõu.

Ninasarvikud. Foto Signe Kalgan 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.