Saada vihje
Teine veerandsada eelkooli (1)

Käimasolev presidendivalimiste kampaania toob juurde aina uusi ja uusi üllatusi. Esimese suurema ja positiivse üllatuse tunnistajateks olime juba kevadel, order mil presidendiks kandideerijaid hakkas tulema nagu tänavusel sügisel seeni. Võrreldes viie aasta taguse sumbunud õhkkonnaga (või õukonnaga) Ilvese teistkordsel ametissepanekul, on Reformierakonnal praegu tegemist rohkem kui küll. Sel aastal tulevad valimised teisiti ja Tõnismäe tagatuba võib jääda 24. septembril hoopis pika ninaga. Selge juhi puudumine valitsuskoalitsioonis ja peaministri erakonnas võib viia selleni, et valijameeste kogus valitakse presidendiks inimene, kes kuulub opositsiooni ridadesse.

Julgen arvata, et selline asjade käik tuleks Eestile kasuks. Praegune riigipea on ehtne näide sellest, kuidas üks sõltuv president suudab end täiuslikult devalveerida ja muutuda vaikivaks valitsuse hääletoruks, kuna ta on nende poolt kaheks ametiajaks paika pandud. Mäletatavasti oli ka viis aastat tagasi valitsuse juhterakonnaks Reformierakond.

Valitsuskoalitsiooni väline president tasakaalustaks oluliselt praegust kreenis sisepoliitilist võimujaotust. Opositsiooni kuuluv riigipea saab välja tulla uudsete ja julgete ettepanekutega, mis viiksid riiki edasi. Eesti vajab juba ammu olulisi muutusi, alates sellest, et rahvaalgatus tuleks reaalselt seadustada, teha muudatused põhiseaduses presidendi otsevalimisteks, rääkimata referendumi korraldamisest immigratsioonipoliitikas või ka muudes olulistes küsimustes. President ei saa küll algatada seaduseelnõusid, kuid ta saab avada avaliku debati rahvuslikes huvides olevate teemade tõstmiseks. Võib ju öelda, et mõne aasta eest tegi president katse jahutada ülekeenud sisepoliitikat, kutsudes Jääkeldrisse hulga asjalikke inimesi, kes Eestile värskeid ideid pakkusid. Aga kuhu need ettepanekud on jäänud? Enamik neist on saanud ajaloolaste uurimismaterjaliks.

Suurem osa Eestimaa inimesi tahavad, et meil oleks president. Kuid me tahame sellist presidenti, kes on tasakaalustav, kogenud nii sise- kui ka välispoliitikas. Praegune riigipea on näide sellest, kuidas eelnevalt peamiselt välispoliitikale pühendununa on väga raske mõista, mida tegelikult inimesed sinu enda kodumaal ootavad ja mis neile muret valmistab. Demokraatlikus riigis ei pea president olema rahva “isa” või “ema”. Küll aga tahaks näha seda, et järgmine riigipea on oma rahvale lähemal, kuulab ja mõistab, mis tegelikult eestimaalastele korda läheb. Ja mis peamine, see inimene peab olema ise aus, julge ja väärikas – inimene, kes on õiglane ja eeskujuks teistele.

Tuleb otse valida

Kui vaadata mõne teise Euroopa parlamentaarse riigi presidendi tegevust, siis võib täheldada teatavat erinevust Kesk- ja Lääne-Euroopa riigipeade tegevuses. Kas teile meenuvad Saksamaa president Joachim Gauck või Itaalia president Sergio Mattarella? Kui aga meenutada Vaclav Havelit vôi Vaclav Klausi, siis olid nad oma ametiajal tuntud Tšehhimaa rahva huvide kaitsjad. Tänu president Klausile suutis Tšehhi eemale hoida eurotsoonist, mis päästis riigi Kreeka võlgade kinnimaksmisest ja on taganud Tšehhi majanduse stabiilse kasvu.

Leian, et mitte ainult sisepoliitilisel põhjustel, vaid ka välispoliitilise surve kasvamise tõttu suveräänsete riikide iseseisvuse kärpimiseks tuleb meil Eestis minna presidendi otsevalimiste teed. Me vajame laia rahvamandaati omavat riigijuhti, kes ei sõltu mingitest tagatubadest ega allu Kentmanni tänavalt tulevatele korraldustele muuta Eesti multikultuurseks. Käimasolev valimiskampaania jätabki kohati mulje, nagu valiks rahvas juba sel aastal presidenti. See on justkui eelkooli läbimine 2021. aastal esimesse klassi astumiseks.

Ja veel, e-valimiste päevad on ka loodetavasti selleks ajaks loetud, vähemalt sellisel kujul, nagu neid viimastel aastatel on korraldatud.

Koalitsiooni nõrkus

Tulles aga nüüd selle juurde, et millised on 2016. aastal ühe või teise presidendikandidaadi võimalused valituks osutuda, siis oleme tunnistajaks olnud kiiresti muutuvatele ajaoludele ja kokkulepete põrumisele. Hämmastab esiti enim ehk see, et valitsuskoalitsioon ei suutnud tulla välja ühe ja ainsa oma kandidaadiga. Mis oleks veel kindlamalt kui selline käik taganud presidendi valimise juba riigikogus, rääkimata valimiskogust. Praeguseks on aga olukord selline, et vähe sellest, et puudub ühine valik, valitsuse juhterakond on näidanud end rahvale ka täiesti halenaljakast küljest, suutmata leida mitme kuu jooksul ühteainsat inimest, keda toetada. Selle poliitilise palaganiga on Reformierakond loonud kõik tingimused, et ei Kallasest ega Kaljurannast presidenti saa. Pange end korraks reformierakondlase olukorda, kes läheb valijameeste kogusse hääletama – kumma poolt sa siis hääle annad? Annad ühele, öeldaks sulle, et vali omale uus erakond. Annad teisele, siis ei tea, mida veel hullemat sinuga tehakse

Kui tänastel opositsioonierakondadel jätkub julgust ja kainet mõistust koonduda üheainsa kandidaadi taha, on lootust, et see inimene valitakse valimiskogus esimeses voorus ka teise vooru, kus tal on võimalik valituks osutuda. Rahvas ootab lihtsaid ja arusaadavaid ettepanekuid ja lahendusi. Igasuguste skeemitamiste-rollotamiste aeg Eesti poliitikas peab lõppema. Või vajame veel teist veerandsajandit eelkooli läbimiseks?

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.