Saada vihje
Tark kodu on kaunis (0)

Lennart Meri mõtles ja ütles ikka, et meie kodu ei lõpe toaukse sulgemise või aiavärava kinnipanekuga.
„Eesti on meie kodu,“ rõhutas president.

Miks mina neid sõnu siin ja praegu rõhutan? Algamas on 22. kauni kodu konkurss, millele maakonnad esitavad nominendid küll alles juunis ja nominentidest laureaatideks saanuid tunnustab president iseseisvuspäeva künnisel, aga oma kodule peaksime mõtlema kõik ja kogu aeg.

Eestlastel on kodu ikka südames olnud. Kaunite kodude tunnustamisega tegi algust juba riigivanem Päts tollase siseministri Kaarel Eenpalu ettepanekul, kui ta 23. aprillil 1936 protokolliliselt kiitis heaks kodukaunistamise hoogtöö.

Nõukogude aeg suutis hävitada meie maal küll palju, aga mitte eestlaste tahet oma kodud ja kodukant kaunis hoida – siis võistlesid heakorras isegi kolhoosikeskused.

1997. aastal Paslepas, kui president Meri juurde olid kogunenud mitmed meie kirjanikud, kunstnikud, näitlejad – sõnaga, kultuuritegelased – tehtigi presidendile ettepanek kuulutada taas välja kodukaunistamise konkurss ja hakata selle patrooniks. Nii ka läks. Samas moodustati ka mittetulundusühingu Eesti Kodukaunistamise Ühenduse eelkäija peakomitee, mille etteotsa valiti siis auväärne haritlane Peeter Olesk, kes ennast aga mõne kuu pärast taandas. Ei jäänudki muud üle kui minul, aseesimehel, hakata kauni kodu vankrit vedama. Olen ju hariduselt arhitekt ja seetõttu on ka kaunite kodude konkurss mulle juba erialaliselt hingelähedane.

Küll aga oli vajalik teada, mis mujal maailmas selles vallas toimub. Nii otsustasime koos kolleegidega uurida, mis välismaal kodukaunistamise vallas tehakse, milliseid konkursse korraldatakse.

Atraktiivne Eesti

Üllatusena selgus, et meie lähiriikides kauni kodu konkursse polegi. Vähemalt traditsioonilisi mitte. Näiteks Lätis reeglina keegi parlamendiliikmetest leiab mõnest fondist mingid rahad, ja austasustab siis meelepäraseid kodusid. Selline tegevus tundub rohkem poliitika kui kauni koduga seotud olevat.

Prantsusmaal selgitati aasta kauneim aga tõeliselt prantslaslikult. Iga piirkond Prantsusmaal tõi välja oma kodu, neist valiti välja viis ja siis president – tol korral auväärne Jacques Chirac – ütles, milline kodu on see kauneim.

Kas see praegusel ajal ka nii on, ei julge kinnitada, pole enam uurinud. Sõnaga: eeskuju meil võtta kusagilt polnud. Hädas otsustasimegi Lennart Meri eestvõttel pöörduda tollaste maavanemate poole palvega selgitada välja igas maakonnas parimad, kelle hulgast siis üleriigiline toimkond valib omakorda parimad, mis saavad presidendi tunnustuse.

Kui aga rikkas Rootsis hoitakse kokku, lastakse parkides murul ja lilledel kasvada, ei rikuta loodust, miks ei peaks tegema seda meie siin, Eestis?

Ja nii on see kestnud tänaseni ehk 21 aastat. Muidugi on põnev meenutada seda, miks maavanemad sellest konkursist tuliselt kinni haarasid ja promootoriteks asusid. Kõik me mäletame, kui aktuaalne oli tollal – nagu ka tänapäeval! – välisinvesteeringute Eestisse meelitamine. Meie moto oli: ainult atraktiivne Eesti on ka majanduslikult atraktiivne. Maavanematele läks see peale.

Minu jaoks kauneim

Palju ma ise olen kauneid kodusid läbi sõitnud? Ma olen esimees, pean korraldama, et kõik liinid maakondades toimiksid. Olen istungi juhataja, kus üleriigiline komisjon otsustab, millistest nominentidest saavad laureaadid. Ja see on demokraatlik protsess.

Oma lemmikud on aga ka minul. Näiteks Rootsis on silma hakanud, kui lihtsate vahenditega üritatakse pargid korras hoida – näiteks muru niidetakse minimaalselt. Lihtsalt inim- ja masinenergia kokkuhoiu kaalutlustel, ja mitte ainult, nii püütakse säilitada ka looduse puutumatust ning õitsemise ilu. Kui aga rikkas Rootsis hoitakse kokku, lastakse parkides murul ja lilledel kasvada, ei rikuta loodust, miks ei peaks tegema seda meie siin, Eestis? On kuulda juba mitmeid hääli, et oleme oma muruhoolduse agaruses liiale läinud. Võib-olla on neil õigus? Küll aga on kuulda ka neid arvamusi ja seda eriti välismaalaste poolt, et Eesti on heakorra mõttes isegi väga atraktiivne.

See Rootsi loodussäästlik haljastuskunst veel silme ees, jõudsingi Muhumaale Lõetsa külla peremees Sulev Vahtra juurde. Midagi seal meenutas Rootsis nähtut. Loodusliku muru sisse oli niidukiga veetud ainult üks looklev rada, mis märgistas inimese kohalolekut, aga muus osas oli loodus oma rikkalikus ilus ja liigirohkuses puutumata. Loodusel oli lastud olla nii, nagu ta kasvab. Inimene oli kohanenud loodusega, mitte polnud loodust kohandatud inimesega. Teaduslikumalt öeldes: see peremees oli arvesse võtnud tõhusa haljastuse faktorit, millel teadlased on määratlenud kuus olulist faktorit: bioloogiline, ökoloogiline, energeetiline, sotsiaalne, psühholoogiline ja esteetiline.

Eelnevale toetudes on minul üks mõte. Inimesed siin Eestimaal, kellel on mõni väikegi maalapp ja tahtmist seal toimetada, võiksid lisaks muudele aednikutarkustele endale teadvustada ka taimede tõhususarvud. Neid ei ole palju. Rootslased on määranud neli arvu, ameeriklased ja sakslased rohkem, meil on neid 25. Maad kattev asfaltbetoon on tõhususarvuga 0, kõrgustesse pürgiv puu aga märksa suurema tõhususkoefitsendiga – mida kõrgemale, seda suuremaga. Nii saab igaüks välja arvutada, kui tõhus on tema maalapp või aed meie ühise ökosüsteemi säilitamisel.

Miks ma sellest kõnelen? Kui Lennart Meri õigesti ütles, et meie kodu ei lõpe aiaväravaga, siis tänapäeval, mil maailm on globaliseerunud, ei lõpe meie kodu ka Eestimaaga.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.