Saada vihje
Tammsaare ja„Me Too“-maailm (0)

30. jaanuaril 2018 saanuks Anton Hansen Tammsaare 140-aastaseks. Suurvaim, kelle mõtted on mõjutanud nii tema enese kaasaegseid kui kõiki tänaseid kirjaoskajai ilmselt enam, kui aimata oskame. Ent olete te mõelnud, kuidas käituks või mida mõtleks Tammsaare tänases, „me too“-maailmas?

Kõik meie ümber on pidevas muutumises: ajad muutuvad, põlvkonnad vahetuvad, kultuur ja väärtused ning normid samuti. Kõik on suhteline ning alati on taustsüsteem see, mis määrab ära konteksti ning annab kätte võtme asjade mõistmiseks. Tõde ja õigus on alati kusagil vahepeal.

Ei tea, kas see tuleb liialt heast ja mugavast elust või on inimkonnaga tõesti midagi pöördumatult muutumas, olen endamisi mõelnud, kui kuulen siin-seal taas pinnale ujuvaid arutelusid ning tolmukeerutusi nüüdsel „ahistamisajastul“. Ma ei poolda mitte ühelgi moel mingisugust vägivalda, ei vaimset ega füüsilist, kaugel sellest! Ent mulle näib, et selle kõigega on keeratud vint ikka korralikult üle ning maailm on üksmeelselt ja marsisammul liikumas hullumeelsuse piirini.

Teen end huvitavaks

Kas on loogiline ja mõistuspärane kaevata kellegi peale aastakümneid hiljem, väites et kallistamine olla üle piiri läinud ja et tegelikult polnudki kõnealune romanss kahe-, vaid ühepoolne? Jällegi on tõde ja õigus kusagil vahepeal. Kuidas ülepea saab kedagi ahistada, kui ahistatav ise seda ei võimalda ega sellest huvitatud ei ole? Kui tegemist pealesunnitud suhtlusega, on asi aga sootuks kriminaalne ning seda tuleb vaadelda hoopis teise nurga alt.

Taolised pseudo-mured tõusevad pinnale ikka siis, kui muid, suuremaid muresid, mille üle muretseda, parasjagu käepärast pole.

Ent praegusel ajal ajab üks ahistamine teist takka ning terve mõistus minus – nii palju kui seda on – ütleb, et see ei ole reaalne ning suuresti on siin mängus soov „end huvitavaks teha“. Vähemasti nõnda tajun mina neid „mee-too“-kampaaniaid. Tajun siin teatavat massipsühhoosi – inimkonnale, vähemasti vähem-mõtlevale osale sellest, on kaasa sündinud vajadus samastuda millegagi, mida tajutakse peavooluna.

Paiguti näib, et paljud ühinesid selle kampaaniaga just moepärast.

„Et käia ajaga kaasas, kuni aeg otsa saab,“ laulis kaheksakümnendatel Singer-Vinger.

Millega muidu põhjendada sedavõrd suure hulga ahistatute üheaegset päevavalgele ilmumist?

Naissoo roll on läbi aegade olnud olla meessoole atraktiivne, seda kõike soo jätkamise ja pere loomise seisukohalt. Naise asi on meest võluda, mehe asi on sellega kas kaasa minna või ei, st kas teha esimene samm või ei. Ent mistahes lähenemiskatseid ahistamiseks kuulutada on minu silmis jabur.

Silma võiks ikka teha

„Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis,“ ütleb Vargamäe Andres „Tões ja õiguses“. Ilma konteksti tunnetamata on tajutav, et fraas kõneleb naiselikkusest. Naiselikust soojusest, mis muudab naise naiselikuks ja muudab ta mehe (meessoo) jaoks tõeliselt ligitõmbavaks, lummavaks. See fraas ütleb nii mõndagi toonase tunnetuse kohta naiselikkusest. Teab, kas too perenaine kah kellegi poolt seepeale ahistamist koges, või jäi see lugejale teadmata-mõistmata.

Ei tea, kuidas olid lood Tammsaare eluajal, kas ja kuidas olid lood igasugu ahistamistega, ent kujutan ette, et vähemasti soorollid ja arusaamine mehest ja naisest olid sellal veidi enam selged ja paigas. Mehed olid enamasti mehed ja naised olid naised. Kui mees kallistas naist, siis kas see oli tollal ahistamine? Ei tea kosta – pole ju sel ajal elanud. Ja tol ajal olid teised mured – hea, kui saaks oma riigis rahus elada ja võõra võimu alt ära.

Kui vaatan tagasi kasvõi viieteistkümne aasta tagusele ajale ja meenutan iseenda elu sel ajal – aasta siis oli 2003 – ei meenu mulle, et oleksin kuidagigi või kusagil tajunud mingit meeletut ahistamist. Ei tea, kas viga oli minus, või siis ei osanud ma meessoo tähelepanu ahistamisena tõlgendada, pigem olin sellest meelitatud. Ka ei meenu, et oleks ühes või teises töösuhtes mingeid tohutuid dokumente koostatud, et „kui sa, meessoost isik, juhtud asutuse peol kellelegi silma tegema, oled vallandatud, pea see meeles!“. Selliste totrustega ei tegeletud. Kui keegi tahtis kellelegi silma teha, siis ta ka tegi. Või siis ei teinud. Aga dokumentidega seda reglementeerima minna – no kuulge, naljanumber!

Seetõttu oletangi, et taolised pseudo-mured tõusevad pinnale ikka siis, kui muid, suuremaid muresid, mille üle muretseda, parasjagu käepärast pole.

Ka leian, et naised võiksid edasi olla meessoole atraktiivsed. Ja mehed võiksid endiselt naistele silma teha. Sest selleks on nad vastastikku loodud. Ilma, et peaks muretsema selle pärast, kas ka lihtne naeratus või süütu flirt hiljem skandaali mõõtmed võtab.

Rohkem tervet mõistust ja – tunnetust!

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.