Saada vihje
Suurupi kandis jalutab poolsada veist (0)
Article title
Eiri Selberg ja Ralf Klasen oma Aberdeeni-Anguste keskel Rannamõisa-Klooga maantee ääres.
Rannamõisa-Klooga maantee ääres pole ammu veisekarja nähtud. Ehk viimati sovhoosi aegu, mil partei toitlusprogrammi täideti. Nüüd jalutavad Suurupi kandis poolsada musta nudipäist veist heina nosides mööda koplit. Lokkav hein saab nuditud, loomigi möödasõitjail kodune kaeda.

Nudipäiste loomade juures toimetavad kaks noort inimest. Üks neist, Eiri Selber, ootab veel kolmandatki.
“Kuu aja pärast peaks sündima,” ei tee naine saladust. Tõenäoliselt poisslaps, seltsiks õele-vennale, kes peres juba olemas.

“Karjapidamisega alustasime täpselt kaheksa aastat tagasi, 2011. aasta suvel, jaanipäeval,” meenutab Okka talu peremees ja perepea Ralf Klasen. Siis ostis noor pere endale kaheksa Aberdeeni-Anguse tõugu mullikat, sest Okka talu ümber Liikva külas Harku vallas, kuhu noored olid elama asunud, laiutasid suured karjamaad. Ja mis sel õitsval heinal lasta tühja kasvada, parem karjatamiseks kasutada. Kas umbes nii või täpselt nii nad enne loomade ostmist mõtlesid. Kui väga paljud algajad loomapidajad otsustavad šoti mägiveiste kasuks – need on hästi vähenõudlikud loomad nii toidu kui pidamistingimuste suhtes – siis Okka talu pererahvas valis Aberdeeni-Anguse tõu.

“Need loomad pole küll nii vähenõudlikud, aga kasvavad ka suuremaks. Ja meil Liikvas head karjamaad, toitu jätkub,” kõneleb peremees.

Heinamaid vähe

Liikvas aga heinamaid ei jätkunud, kari kasvas nii kiiresti – Aberdeeni-Anguse lehmad on tõuraamatu andmetel hea sigivusega, pullid aga hindavad selliseid lehmi – ja nüüdseks on Okka farmi karjas 150 looma. Sellisele hulgale veistele jäidki Liikva küla karjamaad kitsaks. Nii otsustasid algajad loomapidajad teha kaupa naabruses oleva Suurupi küla maaomanikega. Kellel saab aga midagi selle vastu olla, et nende karjamaad ilusasti puhtaks nositakse, väetatakse ja ei lasta võssa kasvada. Lisaks makstakse renditasugi peale. Okka farm saab ümberkaudsetest taludest veel elektrikarjuse jaoks voolugi, lisaks hoiavad naabrid karjal silma peal.

“Eks meil ole endal ka telefoniäpp, mis annab märku, kui karjusega peaks midagi juhtuma, vooluring katkeb. Pealegi – et tegu on väga elava liiklusega maanteega, siis on ka elektrikarjus tavalisest tugevam,” kõneleb Ralf Klasen.

Vargamäe Krõõt elab Liikvas
“He-he-hii, he-he-hiiii,“ kaigub üle karjamaa korraga hele hääl. Nagu oleks Vargamäe õnnis Krõõt Suurupi heinamaadele tulnud karja kokku kutsuma. Hõikaja on aga hoopis Okka talu perenaine Eiri, kes sedaviisi oma Aberdeeni-Anguseid kokku kutsub. “He-he-hii,” ja loomad tulevad. Küll aegamisi, aga tulevad. Viimasena loivab perenaise juurde kõige suurem nudipea, kes aeg-ajalt teisi ikka uurivalt nuhutab.
“Tema on meie karja pull, Noa nimi. Kõik noorloomad siin karjas ongi tema järglased,” kõneleb perenaine.

Kui suureks aga Okka farmis tahetakse kari kasvatada, sellele küsimusele jäävad noored farmerid täpse vastuse võlgu. “Eks elu näitab, kui suurt karja jõuame pidada. Kui loomad võtsime, oli see nagu rohkem hobi. Nüüd, mil karjas juba 150 pead, on see töö eest,” arutleb perenaine.
“Eks alguses kulus raha tehnika ja seadmete soetamisele. Nüüd, mil kari heinamaal sööb, saame meie talveks heina varuda, ei pea enam ostma,” lisab peremees.

Omad äriplaanid on Okka farmi pererahval aga küll. Varasematel aastatel läks väga vähe loomi lihaks, kõik jäid karja täienduseks, muist müüdi ka tõuloomadeks. Nüüd aga, mil kari arvukas, tahetakse ka lihakombinaati hakata müüma. Et siis juba oma farmi toodangut hakata turustama. Seda enam, et kõik on mahe – loomad mahedal rohul kasvnud, siinsamas mahedal karjamaal sigitatud. Kuskil pole midagi kunsti. Selline liha on hinnas.

Teave

Kes on Aberdeeni-Anguse veis?

Aberdeeni-Anguse veisetõu ajalugu algab 19. sajandi algusest, mil Šotimaal ristati Aberdeeni ja Anguse krahvkonna kohalikud tõud. Selle tõu kiire levik sai alguse Pariisi maailmanäituselt 1878. aastal, kus tõug saavutas esikoha.
Aberdeeni-Anguse tõugu loomad on musta värvi, nudipäised, keskmise suurusega, pika kerega kõrged loomad. Liha on väga maitsev kuid suhteliselt suure rasvasisaldusega. Pullide kaal on 850 kuni 1000 kg, lehmadel keskmiselt 550 kg. Praegu arvuliselt juhtival kohal sellistes maades nagu Ameerika Ühendriigid ja Argentiina.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.