Eestis on kokku 41 töötavat tuletorni, millest seitse paiknevad Harjumaal väljaspool Tallinnat – Juminda, Keri, Tallinnamadal, Pakri, Suurupi alumine, Suurupi ülemine ning Naissaare.

“Suurupi ülemine tuletorn ehitati aastal 1760. Siis leiti mõne aja pärast, et see ei ole piisav Tallinnasse sissesõiduks. Otsustati rajada liitsihituletorn, mis valmis 1859. aastal,” räägib Harku vallavolikogu liige ja Suurupi Seltsi juhatuse esimees Anne-Ly Gross-Mitt Suurupi alumise tuletorni sünni kohta.

“Sellisel kujul on hoone alates 1885. aastast,” väidab aga Veeteede ameti välissuhete juht Tarmo Ots Suurupi alumise tuletorni kohta. Gross-Mitt vaidleb vastu: “Minu arust ei ole. Algne rajamise aasta oli 1859, hiljem ehitati juurde esimene korrus ja vaaterõdu.”

Tehnika võttis ameti

Suurupi alumine tuletorn ulatub merepinnast 15 meetri, maapinnast 11 meetri kõrgusele. “Tegemist on Baltikumis ja Skandinaaviamaades ainukese säilinud ja töötava puidust tuletorniga,” rõhutab Ots. Kogu kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.

“Torni laudis on männipuidust, karkass kuusepuust,” täpsustab Gross-Mitt. Torn koos 240-ruutmeetrise krundiga on Veeteede ameti hallata, elamumaa selle ümber koos majaka abihoonetega kuulub eravaldusena Gross-Mitti perele.

Ehkki nii Suurupi alumine kui ülemine tuletorn on jätkuvalt töös, tõi kaasaegse tehnika kasutamine kaasa tuletornivahtide elukutse kadumise. Tornide automaatikale üleviimine algas 1990. aastate keskel.

“Automaatikaga tuleseadmete hooldamiseks oli vaja eraldi väljaõppe saanud spetsialiste ja vahendeid. Tuletornivahtide põhilisteks tööülesanneteks jäid kinnistute, sealhulgas tuletorni ja kõrvalhoonete, korrashoid ja kinnistute valve,” selgitab Ots.

“Aja jooksul paljude tuletornide kõrvalhooned eraldati tuletorni kinnistust ja müüdi riigi poolt maha või erastati. Seega kadus ka vajadus korrashoiu järele. Suurupi alumises tuletornis lahkus viimane tuletornivaht töölt 1990ndate lõpus, Suurupi ülemises tuletornis alates 1. jaanuarist 2004,” täpsustab Ots.

Turistide rõõmuks

Et majakavahi ametit pidasid nii Gross-Mitti vanaonu, isa kui ka ema, üritab naine seda tööd hooajaliselt taaselustada, sest teist suve järjest ehk mai algusest septembri lõpuni on Suurupi alumine torn avatud külastajatele. Praegu tegutseb seal vahina Vääna-Jõesuu pensionär Meelis Pruuli.

Suurupi alumine tuletorn on avatud kolmapäevast pühapäevani pärastlõunal kaheteistkümnest õhtul kella kuueni. “Minu rolliks on torn hommikul avada, õhtul sulgeda, külalistele pileteid ja suveniire müüa,” ütleb Pruuli.

Millised vaated tornist ikkagi avanevad? “Seal on väike eendiga rõdu, kuhu me turiste siiski ei lase. Külastajad saavad minna rõdu eeskotta. Sealt näeb Naissaarele, näeb ka veidikene Tallinnat, näeb merel sõitvaid laevu,” räägib Gross-Mitt.

Suurupi alumises tuletornis on 2005. aastast kasutusel valge sihilatern võimsusega 26 W. Laterna töötsükkel kestab kolm sekundit, millest poolteist sekundit on valgust, poolteist pimedust. Tule nähtavuskaugus pimedal ajal on 11 meremiili.

“Suurupi tuletornid moodustavad olulise sihi, mis tähistab Suurupi laevateed ning võimaldab laevadel Tallinna lahest lahkuda lääne suunda mööda ohutut laevateed. Suurupi laevatee on vajalik ja seda ei ole ka pikemas perspektiivis plaanis kaotada, seega jäävad tööle ka tuletornid ja nende tuled,” lubab Ots.